PÖFFi raames peetav “Animated Dreams” algab 24. XI. 26. XII kell 20 linastub kinos Sõprus Kanada sõltumatu animafilmi eriprogramm. 27. XI kell 12tutvustab Chris J. Robinson Viru keskuse raamatupoes oma raamatut Eesti animatsioonist.
Chris J. Robinson on mees, kelle netiajakirjas Animation World Magazine võib leida animatsioonist kirjutamas nime all Animatsiooni Kupeldaja (Animation Pimp). Ta on radikaalne kolumnist. Analüüsides näiteks armastatud multikakangelase piilupart Donaldi tegelaskuju filmiseeriates, jõudis ta järelduseni, et tegemist on kõnedefektiga depressiivse maniakiga. Kord kirjutas Robinson aga Priit Pärna “Porgandite öö” ja Saksa animarežissööri Andreas Hykade filmi “Tulering” (“Ring of Fire”) kaitseks räpi “Elagu tissid” (“Long Live Tits”), vastukaaluks feministide arvukatele kommentaaridele, kus arvati, et neis filmides on naisi kujutatud vaid iharate prostituutide ja ajudeta ettekandjatena.
Tuntuks on Robinson siiski saanud Ottawa rahvusvahelise animafestivali programmipealikuna. Ta on festivali juures töötanud aastast 1991. Annecy, Hiroshima, Zagrebi ja Stuttgarti animafestivalide kõrval võib Ottawat vabalt nimetada üheks suurimaks A-kategooria animafestivaliks, kuhu sõidavad sügiseti kokku muuhulgas paljud Ameerika indy-animaatorid, sest uskuge või ei – Ameerika Ühendriikides ei korraldata ühtegi mittekommertslikku animaüritust.
Eesti animatsiooniga on Robinson flirtinud pea kümme aastat. Intervjuus Tiit Tuumalule on ta Eesti animarežissööre nimetanud “maailma festivalianimatsiooni rokistaarideks”. Tsiteerides Janno Põldmad: “Nimed Pärn, Raamat, Tuganov või Kütt tähendavad Robinsonile sama palju kui Ottawa Senatorsi kuulsad
hokilegendid.” Ja seda puhta juhuse tõttu. Kui noor festivalijuht Robinson aastal 1996 Stuttgarti festivalil Priit Pärna ja Janno Põldma filmi “1895” esmakordselt nägi ja Eesti iroonilis-sürreaal-humoorika animatsiooni ja selle tegijatega (Viru Valge abil) lähemalt tutvust tegi, olid tõsised tagajärjed vältimatud. Robinson otsustas kirja panna kogu Eesti animatsiooni ajaloo, mis ilmuski mahuka köitena 2003. aastal: “Between genius & utter illiteracy: a story of Estonian animation”. Teose ilmumisele annab tugevat lisakaalu fakt, et isegi Eesti keeles ei ole selleteemalist pikemat käsitlust kunagi kirjutatud. On vaid nõukaajal ilmunud Sergei Assenini “vaade idast”, nagu ütleb Jaan Ruus.
Mõned kuud tagasi ilmus Robinsonil uus raamat, artiklikogumik “Unsung Heroes of Animation” tema viimase üheksa aasta töödest. “Läbi ajaloo on animatsiooni defineeritud kui multikaid, mis ajavad inimesed naerma; kui humoorikate lugude, karikatuuride, loomade ja peerunaljade meediumi. Paljudel inimestel pole aimugi, et eksisteerivad ka personaalsed, provokatiivsed ja poeetilised animafilmid, mis ei ole tehtud raha pärast või massidele,” kirjutab Robinson raamatu sissejuhatuses. Ta on vaatluse alla võtnud kolmkümmend üks indie-animalavastajat ja rühmitust, kelle märkimisväärsed filmid on laiemale publikule jäänud märkimisväärselt märkamatuks.
Tehes neljandat aastat PÖFFi animafestivali, võin julgelt öelda, et ka suur osa eestlasi teab mittekommertslikust animatsioonist vähe. Ja äärmiselt raske on neid lühifilme meedias “söödavaks teha” ning publikut “animausku pöörata”, hoolimata sellest, et animatsiooni peetakse rahvusliku uhkustundega meie kultuuri üheks esivisiitkaardiks. Neid, kes regulaarselt PÖFFi animafestivali külastanud, võib Robinsoni uut raamatut lugedes tabada rõõmus äratundmine, sest kirjutatakse režissööridest, kes Tallinnaski käinud: Phil Mulloy, Andreas Hykade ja Dennis Tupicoff. Lisaks on mitmete raamatu peakangelaste filme näidatud animafestivali võistlusprogrammides: Igor Kovaljovi, Pjotr Sapegini, Steven Wolosheni ja Koji Yamamura loomingut.
Animatsioon on usk. Astu sekti!
Etteaimatavalt ei puudu Robinsoni uues raamatus kohustuslik peatükk eestlastest. Ilmselt on ta ennast seekord kõvasti tagasi hoidnud, sest lähemalt on tutvustatud vaid kahte Eesti animarežissööri: Priit Pärna ja Mati Kütti. Tundub, et Eesti animatsiooniga esmakohtumisest pole aga Robinson siiani üle saanud, sest taas kirjeldab ta detailselt momenti, kui ta Pärna ja Põldma filmi võrku langes: “See oli nagu vaataks animeeritud versiooni “Monty Python’i” ja Becketti kokkusaamisest. “Mis pagan see veel oli?” ütlesin kõva häälega otseselt eikellelegi. See raputas mu meeli. See ajas mu ajud sassi. Ma tahtsin veel.”
Kõlab nagu mõne religioosse sektiliikme ülestunnistus? Tegelikult ütlebki Robinson, et põhjus, miks ta üleüldse jäi tiirlema veidrasse animamaailma, on selles, et sõltumatu anima ringkond on intiimselt väike. Kohati on see justkui nagu elu külas, kus igaüks näib teadvat, mida teised teevad. Töötanud 14 aastat Ottawa festivaliga, on Robinson paljude animategijatega sõbraks saanud ja leiab, et nad on üldjuhul väga soojad inimolendid.
Kanada indie-anima PÖFFil
Peale selle, et Robinson on korduvalt kureerinud Eesti animafilmide retrospektiive ja võtnud endale kohustuse levitada meie animatoodangut Põhja-Ameerikas, hoolitseb ta ka oma kaasmaalaste animakunsti leviku eest. Sel aastal on ta kutsutud PÖFFi animafestivali žüriisse ja toob kohvriga kaasa Kanada kaasaegse sõltumatu anima programmi. “Animatsioonimaailmas on Kanada sõltumatuid animaatoreid üldiselt eiratud ja alahinnatud nagu sobimatuid nukke. Kanada tänase päeva animatsiooni seostatakse tavaliselt kas Kanada Rahvusliku Filmiametiga (National Film Board of Canada – NFB) või Nelvana ja Cookie Jari (varem Cinar), Cuppa Coffee’i ja muude animatsioonistuudiote teletoodanguga. Mõlemal on suhteliselt lihtne juurdepääs millelegi, mis sõltumatutel puudub: vaatajaskond. Seetõttu läheb Kanada sõltumatu animatsioon müra sees kaduma,” selgitab Robinson programmi tutvustuses. Viieteistkümnest lühifilmist koosnevast programmist võib leida lugusid, kus tegutsevad pandad ja ebaharilikud habemeajajad; kus terve mees poolikus kehas üritab jätkata igapäevast elu, kaheldakse looduslikus valikus ning lahatakse esimesi seksuaalkogemusi. Kirju valik! Kuraatoriks Robinson ise. Tasub tähele panna.