Eesti vabanemise pöördelisest sündmustest (ERSP asutamine, Rahvarinde algatamine, noortefoorumid, ENSV suveräänsuse deklareerimine) on möödunud juba rohkem kui inimpõlv, kolmkümmend aastat! Mitme loetletud märgilise algatuse aastapäevad andsid tõuke ajalookonverentside korraldamiseks või teaberikaste koguteoste üllitamiseks, ent paljude toonaste sündmuste tähtpäevad möödusid peaaegu märkamatult ja paraku ka möödaniku uurimisele tõuget andmata. Monograafiaga „Eesti Töökollektiivide Liidu lugu“ asetab Raivo Linnas organisatsiooni dramaatiliseks kujunenud asutamiseloo teiste murranguliste vabaduseni viinud sündmustega ühte ritta.

Elame ju nüüd juba uute, mitte okupatsiooni, vaid iseseisvusajal moodustunud valgete laikude ajastul. Just neile heidab Linnase uurimus valgust. 1988. aastat mäletame kui laulva revolutsiooni algust. Kuid vahel ka iseseisvusvõitluse üldistava tähistaja rolli nihkununa kipub see võimas metafoor perioodi dramatismi pisendama. Vägikaikavedu hambuni relvis impeeriumi ja selle mahitatud jultunud, agressiivse käe­pikendusega ei tähendanud loomulikult pelgalt meie vabaks laulmist või vabaks deklareerimist. Laulva revolutsiooni avataktidest peale küpsesid tollase kompartei ja KGB juhtide peas vandenõud ja plaaniti sõjalise jõu kasutamisest rahva vastu.

Baltimaadel oli perestroika fassaadi kujundamisel oluline koht ja see andis meile eeliseid. Kuid lääs, kes mõne meie poliitiku arvates oli vabaduse taastamise ainus garant, jälgis meie hirmudest kammitsetud ja erakordset poliitilist osavust nõudvat vastasseisu impeeriumiga parimal juhul sümpaatiaga. Edule võisime loota üksnes kogu rahva poliitilisel mobiliseerumisel. Kreml ja KGB püüdsid läänemaailma veenda, et laiad hulgad natsionalistide-ekstremistide püüdlusi ei toeta. Režiimi toimimis­printsiipidesse, nagu Thbilisi ja Bakuu tapatalgud kinnitasid, oli jõhker jõukasutus sisse programmeeritud. Kui kaalul olid impeeriumi huvid, ei olnud perestroika fassaadi hoidmine enam argument. Tollane siseminister Vadim Bakatin on meenutanud, et Gorbatšov rahuldus KGB peamehe Vladimir Krjutškovi hämaga, et Vilniuse veresaunas olevat olnud vaid paar hukkunut ja lõi vägivalla peatamisele talle omases stiilis käega!

Selles, et Eestis avalikku vägivalda lahti ei päästetud, on Töökollektiivide Liidu (TKL) panust raske üle hinnata. Asjaolul, et ajalookirjandus on TKLi marginaliseerinud, on alget. Eesti iseseisvuspüüdlustele saatuslikuks saada võinud provokatsioonid nagu Interliikumise ja selle sõsarühenduse Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN) ja KGB arvukad ühisaktsioonid, streigid jne on peajoone ajalookäsitluses taandunud kõrvalisteks või isegi koomilisevõitu seikadeks. Vähem oluline, nagu ka Linnas esile toob, pole Nõukogude perioodi majandusjuhtidel lasunud puna­direktorite ja punaparunite kuvand. Mälupoliitika seisukohalt on kaalu olnud on ka tõigal, et TKLi ettevõtmistes jäi esileküündivaid, märgilise tähendusega ettevõtmisi ja algatusi väheks.

Linnase monograafia esindab n-ö alusuuringuid. TKLi loomisest antakse esimest korda detailirohke ülevaade. Tähelepanu keskpunktis on TKLi loomisele eelnenud nädalail aset leidnud poliitilised intriigid ja käteväänamised. Draama tuuma moodustavad omavahel mõõtu võtnud EKP, Rahvarinde, Interrinde ja Töökollektiivide Ühendnõukogu vägikaikavedu. Venekeelsete sõjatööstusettevõtete direktorid ja EKP venekeelne tiib nägid peaasjalikult eestlasi koondavate töökollektiivide konsolideerumises ohtu impeeriumi ja omaenda huvidele. Kibekiirelt käinud TKLile aluse panemise vahetuks tõukejõuks oli süvenev veendumus, et meie iseseisvumisvõitluse strateegia üks nurgakivi, isemajandava Eesti (IME) kava pannakse kalevi alla.

Sedamööda, mida selgemalt meie rahvuslikud huvid välja joonistusid, kasvas ka Eesti tollase administratsiooni iseotsustamisõigust, sh isemajandamise vastase venemeelse TKÜNi agressiivsus. Linnase sõnade kohaselt ähvardas jõudu koguv TKÜN kujuneda omalaadseks surrogaatvõimuks, mis koondas Nõukogude tööstusjuhtide ja parteitöötajate võrgustikke. Valdavalt sõjatehaste Eesti-vastaseks ühisrindeks koondumise peamiseks nööritõmbajaks oli raamatu autori tähelepanekute kohaselt KGB. Dokumentaalseid tõendeid napib, kuid Kremli kõrvad olid hästi näha.

Mundris meeste demonstratiivne jõlkumine TKLi üritustel esindas tollal tavapärast hirmutamistaktikat. Kremli inspiratsioon TKÜNi sünnis oli algusest peale ilmne, kuid muutus silmanähtvaks pärast KGB endise juhi Viktor Tšebrikovi novembri keskel toimunud Tallinna-visiiti. Tõik, et impeeriumi hääletoru TASS teatas TKÜNi asutamisest enne, kui see tegelikult Tallinnas aset leidis, kinnitab, et põhimõttelised otsused kavandati Moskvas. Tollane siseminister Vadim Bakatin sõnastas Kremli tollase võimupraktika väga küüniliselt ja täpselt: „Hakkate vastu ja vot saategi interrinde.“

Töölisklassi „juhtiva rolli“ dogma taaselustamine

1988. aasta oktoobris oli Moskvale selge, et demokraatia arendamine töötab impeeriumile vastu. Väljase juhtida usaldatud EKP oli Moskva silmis juba ebausaldusväärne partner. Partei süvenev lõhestatus etnilisel pinnal piiras kohaliku parteikontori tavapärast tegevusühtsust Moskva tahte elluviijana. Baltimaade rahvarinnete infiltreerimis- ja absorbeerimiskatsed olid lõppenud fiaskoga. Venekeelse koloniaalvähemuse mobiliseerimine Interindesse osutus vähetõhusaks. Ainsat tegusat vabanemisprotsesse lämmatada suutvat jõudu nähti nüüd sõjatehaste tööliskonnas. Selle relva kasumist soovitasid ka Gorbatšovi nõustajad, kes soovisid „natsionalistlikke“ eesti töökollektiive suruda Kremli tagatubades vormitud ideoloogilis-poliitilise katuse alla.

Aktuaalsete poliittehnoloogiliste kaalutluste kõrval toetas „töölisklassi teadlikkusele“ panustamise taktikat ka leninlik töökollektiive ülistav ja kuritarvitav retoorika, mis oli ju 70 aastat partei diktatuuri teeninud. „Töörahva võimu“ kehastajana kuulusid töökollektiivid muidugi puhtalt pakazuhha valdkonda. Direktorite-partorgide dirigeerimisel tegid nad just seda, mida parajasti kästi: mõistsid raevukalt hukka trotskiste või dissidente, paljastasid rahvusvahelise imperialismi sepitsusi jne. Lõpuni leninistiks jäänud Gorbatšov näis dogmat tööliklassi metafüüsilisest ajaloolisest rollist aga tõsiselt võtvat.

1987. aasta sügisel jõustunud NLKP Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu ühismäärus nr 823 andis töökollektiividele rolli, mis pidi nad muutma mõttekodadeks ja administratsiooni partneriteks. Võimustatud töökollektiivide abiga lootis parteijuht ellu kutsuda „toimija“, millele omistati imeline suutlikkus korraga tõsta nii tööviljakust kui nõrgendada vanameelset parteiaparaati. Töölisklassile anti Baltimaades aga spetsiifiline roll. Gorbatšovi silmis oli proletariaat loomupärase internatsionalismi kandja. NLKP Keskkomitee poliitbüroos, kus Balti separatismi küsimus aina teravamalt pinnale kerkis, rõhutati ikka ja jälle töölisklassi erilist konsolideerivat rolli Baltimaade rahvaste natsionalismi mahasurumisel.

Leito ja Kallase põiklemine

Paraku murenes bolševistlik režiim Eestis 1988. aasta sügisel juba viisil, mis eestlastest kollektiividega ettevõtetes meenutas Solidaarsuse teket Poolas. Spontaansetel kogunemistel hakati nõudma Moskva tööriista, juba kuju võtva TKÜNi laialisaatmist. Teiste sõnadega, natsionalismi kandepind laienes ja võttis Moskva vaatenurgast nähtuna üha ohtlikumaid vorme. Moskva surve Tallinnale kasvas, Kremli ja „valge maja“ vahelistesse pingetesse lisandusid üha uued aspektid. Linnase mulje kohaselt oli Väljase juhitud EKP eestimeelsest tiivast saamas Moskva salapoliitika ohver. Kremli Eesti-vastane koostöö TKÜNiga käis üle EKP liidrite peade. Eestikeelsete töökollektiivide ühenduste esindajate koondamist liiduks hakati takistama. Alasi ja haamri vahele jäänud EKP manööverdamine peegeldus näiteks TKLi juurdepääsu piiranguis meediale. Kummalisel kombel ei ilmunud 1988. aasta neljandas kvartalis ehk TKLi loomise eel, ajal ja järel ei Edasi, Noorte Hääle, Rahva Hääle ega Sirbi ja Vasara numbrites mitte ühtegi artiklit liidu asutamise ja tegevuse kohta.

Keelamiste-käskimiste konkreetne muster on hoolimata autori pingutustest jäänud hämaraks. Nimelt on tollased võtmeisikud valinud vaikimise. Linnas tõdeb, et Vaino Väljas tema kirjale ei vastanud. EKP KK endiselt sekretärilt Mikk Titmalt ja Tallinna linnakomitee sekretärilt Enn-Arno Sillarilt ei õnnestunud samuti täiendavat infot küsida. EKP tollane osakannajuhataja Silvi-Aire Villo aga eitas ajakirjanduse survestamist. Mõned tollased EKP veorihmad nagu Toomas Leito ja Siim Kallas selgitasid, et „siis toimus avalikus elus palju, ajalehtede maht oli aga üsna väike“. Väidetu kõlab piinliku põiklemisena. EKP enda ettevõtmisi kajastati ju kõigis lehtedes lehekülgede kaupa! Samal ajal said Moskva otsealluvuses tehaste direktorite Eesti-vastased üleskutsed venekeelses pressis tähelepanuväärselt palju ruumi.

Muidugi ei olnud ka eesti töökollektiivide juhid TKLi algatamise osas alati ühte meelt. Demokraatliku protsessi vaatenurgast oli see loomulik. Kuid sisuliste argumentide kõrval esitati selle­laadseidki nõudmisi, mis kõlasid sarnaselt intrite argumentidega. Ei puudunud ka demagoogiailmelised etteasted stiilis, et liite pole vaja, „sest tööinimene on väsinud poliitikaga tegelemisest ja tahab teha tööd“. Eestimeelse TKLi loomise käivitanud Ülo Nugise, Edgar Savisaare jt tegevus survestamise, desinformatsiooni levitamise, KGB saadetud provokaatorite lõhestustegevuse jne tingimustes oli suursaavutus. Et Moskva käsilastel ei õnnestunud oma strateegiat peale suruda, TKLi loomist takistada ega liikumist TKÜNile nõudmistele allutada, peegeldas Eesti ühiskonna poliitilist küpsust ja autentse kodanikualgatuse imetlusväärset jõudu.

Paraku tuleb tõdeda, et kiirustades valminud raamatu autoril on ajaloo­džunglis teejuhiks sattunud ka diletandid. Üksnes kaudviite toel KGB ja Sajūdise seostamine ja sealt üleminek üldisematele järeldustele rahvarinnete algupära kohta kordab peajooneliste kirjatööde juba ammu aegunud väljamõeldisi. Molotovi-Ribbentropi pakti paljastavat märgukirja „Balti apell“ ei avalikustatud 23. augustil 1989, vaid tervelt kümnend varem. Noortefoorumitel oli rohkelt ruumi radikaalsetele mõtteavaldustele, kuid juba esimesel foorumil heaks kiidetud IMEt, suveräänsus­taotlusi jm väärtustavad deklaratsioonid ei toeta ettekujutust, nagu vastandunuks Noortefoorum Rahvarindele.

Mitmeti kõikuval pinnal ja küsitavate orientiiridega minevikumaastikul orienteeruma pidanud raamatu autor tõdeb ka ise, et süvenev arhiivitöö ootab tegijat. Kuid Linnase ajaloole väärtuslikke allikaid päästnud uurimus on piisav tõendamaks, et ilma TKLi rolli avamata on arusaam lähiajaloo kesksetest protsessidest vägagi pinnapealne. Kallutasid ju ligi 400 000 valdavalt eestikeelse töötaja nimel kõneleda võinud TKLi juhid nii mõnegi dramaatilise vastasseisu Eesti vabadusvõitluse jätku­suulikkust kindlustavas suunas. Nn nõukogulike struktuuride taha varjunud kodanikualgatus kujundas TKLi parlamendifraktsioonist mõjuka jõu ja andis foorumi Ülo Nugisele, Endel Lippmaale jt Eesti iseseisvuse taastamises keskset osa etendanud poliitikuile.