Areti Markopoulou on kreeka arhitekt, õppejõud ja ruumiteemade mõtestaja, kelle projektid hõlmavad linnade taaselustamist tehnoloogia abil, uute materjalidega dünaamilist disaini ja digiajastu haridusmudeleid. Ta juhib Kataloonia arhitektuuriinstituudis multidistsiplinaarset uurimisrühma Advanced Archi­tecture Group, kes uurib disaini ja teaduse mõju ehitatud keskkonnale ja elamisele, ning on Design Dynamics Studio asutaja ja arhitektuurimõtte platvormi Urban Next toimetaja. Markopoulou käsitleb arhitektuuri mitte staatilise vormi või standardse tootena, vaid elusa kehana, mis reageerib keskkonnamuutustele ja inimeste käitumisele. 14. II andis ta EKAs avaliku loengu ning on ka seekordse Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) installatsioonivõistluse žürii liige.

Olid koos Mihkel Tüüri ja Philippe Blockiga TABi installatsioonivõistluse žüriis. Mida sellistest võistlustest arvad? Mida need meile annavad?

TABi installatsioonivõistlus on üks paljudest algatustest, millega panustatakse eksperimentaalarhitektuuri mõju laiendamisse, selle tähtsuse rõhutamisse ja publikule tutvustamisse. Eksperimentaalarhitektuur on pidev uurimine ja ümbermõtestamine, kuidas ehitatud keskkond mõjutab positiivselt sotsiaal-, keskkonna- ja majandusprobleeme. Arutelu ja uurimistöö peab olema avalik, et kaasata inimesi, kes ei ole tingimata eksperdid, disainerid või teadlased. Arhitektuuri põhiolemus on kasutaja vajadustega suhestumine, neile vastamine ning seepärast on äärmiselt oluline ehitada väikesi prototüüpe, mis lubavad nii kasutajatel kui ka disaineritel hinnata nende elulist mõju. Sellised võistlused aitavad kaasa uute talentide avastamisele ja toetavad neid põhjaliku arhitektitöö kogemusega alates idee väljamõtlemisest kuni projekti valmisehitamiseni. Nii saavad neist professionaalid ja nad õpivad tundma kohalikke olusid, eripära ja piiranguid.

Mis mulje jätsid võistlustööd? Seal osalesid eri positsioonil inimesed, peaaegu nagu põlvkondlik läbilõige arhitektuuriväljast. Kui raske oli valida võitjat?

Võistlustööd pakkusid nüüdisaegase nn ürghüti ehitamiseks üllatavalt laia valikut loomingulistest ideedest, tehnikatest ja tehnoloogilistest võimalustest. Finaali jõudnud tööd seovad disaini ja tehnoloogiat, rõhutades uute ehitusvõtete ja -vormide tähtsust. Mul ei ole võitja valimine kunagi lihtne olnud, kuna usun, et väljavalitud projekt peab alati kõnetama eri ühiskonnarühmi alates arhitektidest ja disaineritest kuni kohalike elanike ja otsustajateni. See on suur vastutus ja see tähendab, et otsust ei saa kunagi langetada ainult oma huvidest, stiilieelistustest või uskumustest lähtuvalt.

Võistlusülesannet koostades ei olnud eesmärk leida klassikaline „tehniline“ või parameetriline paviljon, vaid pigem, hoolimata installatsiooni väiksusest, kutsuda osalejaid üles esitama rohkem küsimusi. Ürghütt aitab seda teha, aitab leida midagi fundamentaalset ja on ühtlasi ka varjualune. Kuidas see kolmest parimast tööst välja paistis?

Loomulikult peaks iga tegevusega otsima väärtusi, mis lähevad tehnikast kaugemale. Me kõik oleme täienisti sukeldunud tehnikaajastusse ning seepärast peab arendama kriitilist ja loomingulist valikuoskust, et tehnikast saaks suuremate eesmärkide täitmise vahend. Kolm väljavalitud projekti esindavad eri tehnoloogiaid ja kõik kolm ületavad seniseid piire nii mängutehnoloogia abil kaasavalt disainimises, taaskasutatud materjalist ehitades kui ka arvutitehnoloogia käsitööga ühendamises uuelaadses inimese ja masina koostöös. Nad esitavad küsimusi arhitektuuri ja varjualuse olemusest: kes loob ruumi? kust tulevad materjalid? milline on inimese ja masina osa tuleviku ehituses?

Võidutööd võidakse pidada pööraseks, aga mis selle eriliseks teeb?

Minu arvates on võidutöös ühendatud käsitöö, virtuaalreaalsuse ja materjali omadused, mis aitavad luua orgaanilisi dünaamilisi vorme, ületatud on ehituspiirangud mõõtmistäpsusele ja täisautomaatikale. Selline põnev ehitis on suur väljakutse, lõimitud on loodus­alased teadmised, arendatakse inimese ja masina koostööd.

Installatsioonivõistlusega püütakse edendada ka puidukasutust. Kuidas mõjutab puidutööstus tulevikulinnu?

Kõigepealt tuleb aru saada, et praegusel ehitamisel on keskkonnale äärmiselt negatiivne mõju. Mõni nädal tagasi ilmus Guardianis huvitav artikkel,¹ kus on välja toodud uuringutulemused, mille järgi betoon, kui see oleks riik, oleks süsinikuheite järgi maailmas kolmas reostaja Hiina ja USA järel. Ehitustööstus on planeedi üks suuremaid saastajaid ja ka suuremaid jäätmetootjaid. Seepärast ei ole ehitusmaterjalidele uue tähenduse andmine mitte lihtsalt tore mõte, vaid vajadus. Me peame loodusest õppima. Puidul kui looduslikul materjalil on arhitektuuris tohutu potentsiaal. Metsa hoolikas ja kontrollitud kasvatus, puidu töötlemine, säilitamine ja taaskasutamine avab võimalusi kasutusala laiendamiseks alates väiksemõõdulistest paviljonidest kuni kõrghoonete ja linnaliste taristuteni.

Edasi laiemal teemal. Oled Eestist vaimustuses ja tahad saada ka e-kodanikuks.

Meie digiaeg nõuab, et mõtestataks ümber põhialused, mille järgi määratletakse hooneid, linnu ja kodanikke. Eesti näitab siin täiesti ainulaadsel moel suunda, on riigi ümber sõnastanud ajal, mil digitaalne info- ja kultuurikiht laiendab füüsilist taristut, maid ja piire. Kui peaks toimuma füüsiline häving, on Eesti üks vähestest riikidest, millest jääb alles jälg, kas või digitaalne. Sellise laiendatud riigina on Eesti avanud oma piirid uutele, n-ö lapsendatud kodanikele, kes on küll teise kodakondsusega, aga saavad kasutada riigi teenuseid.

Kataloonia kõrgem arhitektuuriinstituut (Institute for Advanced Archi­tecture of Catalonia, IAAC) oli üks esimesi õppeasutusi, kus digitaalset käsitleti sotsiaalse vaatenurga kaudu, linnale reageerivana, mitte pelgalt formaalse või tehnilise tegevusena. Praeguseks on sellise käsitlusviisi vajalikkusest juba aru saadud. Kuidas see visioon sündis?

IAAC asutati 2001. aastal, kui oli tekkinud vajadus mõista, kuidas infotehnoloogia mõjutab arhitektuuri. Koostöös MITga ehitati maja prototüüp (projekt „Media House“), kus internet oli selle struktuuriga liidetud. Hiljem rajati Fab Lab eesmärgiga tehnoloogia demokratiseerida ja tuua digitaalne tootmine igaüheni. Ajal, mil väga vähesed rääkisid asjade internetist või tee-ise-tootmisest (DIY fabrication), ehitas IAAC juba prototüüpe ja taristuid, nagu Fab Lab Barcelona (2007), Hyperhabitat Veneetsia biennaalil (2007), Fab Lab House (2010), et lõimida tehnika arhitektuuriga ja teha inimestele kättesaadavaks. Varsti sai selgeks, et selline tehnoloogia mitte ainult ei mõjuta hoonete toimimist, vaid eelkõige muudab see viisi, kuidas me nendega suhtleme, kuidas linnu asustame ja juhime. Viimase aja ühiskondlike probleemide ajel oleme IAACs veendunud, et disaini ja teaduse ühendamisel on ehitatud keskkonnale ja eluviisile positiivne mõju. Nii saab tehnoloogiast uuenduslike lahenduste arendamise vahend, mida alati ka katsetame. Arhitektina püüame mõjutada väga erinevaid kogukondi, muuta mõtteviisi, aga seda ei saa kunagi saavutada üksnes steriilses laboratooriumis tegutsedes või ainult tehnikat ja arvutit kasutades. Tegelik elu nõuab arhitektuurilt rohkem ja seepärast ongi linn IAAC-le eksperimentaallabor. Nii jõuab meie töö ühiskonda, kus mitte ainult ei kujundata meie ehitatud keskkonda, vaid tehakse ka otsuseid.

Mida on Barcelonal õppida Tallinnalt ja vastupidi?

Tallinn võib õpetada Barcelonat lõimima digimuutusi algatava potentsiaali linnajuhtimisse. Barcelona võib õpetada Tallinna, kuidas saada maailmaga tihedas ühenduses olevaks linnaks ilma kohalikku identiteeti kaotamata.

Gilles Retsin on TAB 2019 installatsiooniprogrammi kuraator ja eelmise TABi installatsioonivõistluse võitja. Tema projekt „Digitaalsed ehitusplokid“ püstitati arhitektuurimuuseumi ette 2017. aastal.

Tõlkinud Elo Kiivet

* Concrete: the most destructive material on Earth. – Guardian 25. II