Kas sotsialistlik realism on või võiks (kogu oma koleduses!) olla osa(kenegi) maailmakirjandusest? Hulgaliselt sotsrealiste tekitanud sürrealism on igatahes maailmakirjanduslik juhtum. Aga sotsialistlik realism oma louisaragonlikus eheduses? Väidame praegu, et eesti keelde tõlgitud ilukirjanduslikud tekstid on vaidlustataval määral osa eesti kirjandusest. Väidame, et mainitud vaidlustatavus on teatavas mõttes seotud kontekstiga. Jne. Võtame praegu kontekstiks eestikeelsuse 1950. aastad ja nn tekstiks eestikeelse Pablo Neruda. Täpsustagem. Tšiili luuletaja Pablo Neruda (1904 – 1973) oli aastast 1945 kommunistliku partei liige, kes sai 1951. aastal Stalini preemia “Rahvaste vahel rahu kindlustamise eest” ja 1971 juba Nobeli kirjanduspreemia.

Keskendugem siinkohal tema eesti keelde tõlgitud raamatule “Valik luuletusi” (1953). See on eesti paradigmalisuses igas mõttes stalinistlik tekst, tõlkijaks juunikommunistist Johannes Semper. Käsitame Semperi eestindusi kontekstuaalselt eesti kirjanduse “kaasnähtusena”, katalüsaatorina, s.t nad pidid olemas olema, et eesti kirjandus saaks funktsioneerida eesti kirjandusena. Neruda ise on tunnistanud: “Paljud pidasid mind veendunud stalinistiks. Fašistid ja reaktsionäärid on mind kujutanud Stalini lüürilise eksegeedina. Mind see eriti ei ärrita. Kuratlikult segasel ajastul on igasugused järeldused võimalikud. Tõeliseks tragöödiaks oli meile, kommunistidele, arusaamine, et Stalini probleemi paljudes aspektides oli vaenlasel õigus” (P. Neruda, Tunnistan, et olen elanud. Tallinn 1983, lk 347). Edasi ütleb Neruda väga konkreetselt: “Minu seisukoht oli järgmine: Stalini ajastu minule teadmatust pimedusest kerkib mu silme ette esialgne Stalin, printsipiaalne ja heatahtlik, karske nagu anakoreet, Vene revolutsiooni titaanlik kaitsja. Hiljem, sõjas, kasvas sellest suurte vuntsidega väikesest mehest hiiglane; tema nimega huulil ründas ja pihustas Punaarmee hitlerlike deemonite kindluse. Sellest kõigest hoolimata olen tollele võimsale isiksusele pühendanud vaid üheainsa luuletuse. See toimus tema surma puhul. Minu “Kogutud teoste” igast väljaandest võib seda leida. Tema surmal oli kosmiline vastukaja. Minu luuletus püüdis kinni maise paanikaväreluse.” (Ibidem, lk 347-348.)

Neruda tuntud poeem “Las ärkab Metsaraiuja” annab igatahes panoraamse pildi Ameerikast kui niisugusest, s.t ühtaegu nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikast. Kusjuures too Metsaraiuja on orjade vabastaja, USA 16. president Abraham Lincoln (1809 – 1865). Poeem on otsesõnaliselt suunatud 1940. aastate USA imperialismi vastu ja toetab niisama otsesõnaliselt tollast Nõukogude Liitu. Poeedi haare on seejuures globaalne. Kõnesolevas poeemis jõuab Neruda ootuspäraselt ja „luuleliselt“ Ameerikast Nõukogude Liitu: “Kolm tuba iidses Kremlis. / Suur inimene elab siin. / Ta nimi Jossif Stalin. / Hilja öösel veel / ta aknas põleb tuli. / Ta kogu maailma / ja oma kodumaa eest kannab hoolt.” (P. Neruda,Valik luuletusi. Tallinn 1953, lk 36) Mida niisuguste värsside kohta tänases Eesti Vabariigis ütelda? Kusjuures Neruda luules on NSV Liidu juhtimine kollektiivne ja ta kirjeldab seda n-ö vabavärsi-võtmes (mis tänu Jaan Krossi algatatud luulerevolutsioonile juba 1950ndate lõpul ka Eesti NSV luules oma võidukäiku alustas): “Ta kõrval Molotov ja Vorošilov / ning võitmatute kindralite pere, / kõik tugevad kui tammed lumetuisus. / Kõik tunnevad suurt taastamiserõõmu / sel maal, kus peletades surmaööd / on tõusnud koit kui vägev hümn. / Nad kõiki rahvaid kõnetavad: “Seltsimehed!”. / Ei ole vaeseid ega orje sellel maal. / Kõik maa on rahva päralt.” (Ibidem, lk 37.) Jne. Neid värsse tasub eriti tähelepanelikult lugeda, ja seda eelkõige n-ö värsiõpetuse seisukohalt. Sest just siit kerkibki eesti nõukogude kirjanduse kõige tähtsam kolikambri-probleem: stalinistika, sotsialistliku realismi ja vabavärsi seotus kogu oma kohutavas modernistlikkuses. Ega ometi Siberist vabanenud Jaan Kross seda eestikeelset Nerudat lugenud? Siin ta igatahes on – Stalini ajal kirjutatud vabavärsiline, stalinistlikult modernistlik stalinistlik tekst! Nii see paraku oli ja on praegugi veel. Neruda oma stalinistlikkuses oli tollal igatahes maailmanimi, kelle “Valik luuletusi” ilmus okupeeritud Eestis just aastal 1953.

Ärgem siinkohal rääkigem Bertolt Brechtist. Basta! Pobisegem see-eest omaette ja ladina keeles: o tempora, o mores!