Asta Õim vaatleb raamatus “Võim ja kultuur” keelekasutust Nõukogude siltidel ja leiab, et tollase sildistamiskultuuri puuduseks oli imperatiivsete siltide rohkus. See tõi käibele iroonilise ütluse “Mis pole keelatud, on lubatud” ja andis põhjust nimetada Nõukogude Liitu “tõkkepuu mentaliteediga ühiskonnaks”. Ülesildistamine devalveeris siltide väärtust ja tõsiseltvõetavust. Kvantiteedi negatiivset mõju kvaliteedile võib tänapäeval täheldada kogu keeletarvituse juures. Sõnaväärtuse kahanemise alged on lihtsustatud juurdepääsus kirjasõnale. Kurja juurt on otseti tabanud Jaakko Hallas (EPL 7. V 2004) öeldes: “Grafeemide jäädvustamise taevalik tarkus ja kunst on muutunud demokraatlikult laiapõhjaliseks”. Tõepoolest, varem oli kirjutamine vähelevinud, koguni esoteeriasse kalduv oskus. Kirjamärgid sümboliseerisid absoluutset teadmist ja tarkust. Alushariduse kättesaadavus on hõlbustanud ka kirjasõna omandamist ning kunsti kõrgest staatusest masstootmise põrmu paisatud kiri loovutab oma ajaloolise identiteedi mõnele muule salapärasele kunstile, näiteks vaikimisele. Kirja produtseerimine on tänu tehnika arengule ja vahendite kättesaadavusele puhtfüüsiliselt kergemaks muutunud. Kunagi oli sõnal väärtus, sest see tuli otseses mõttes kivisse raiuda. Ka savi, papüüruse või naha muutmine kirjutamiskõlblikuks tahvliks, paberiks või pärgamendiks polnud hõlbus amet. Tänapäeval taandub see õilistav töö sageli copy-paste’i funktsioonile arvutis. Sama lugu on sõna edasikandumisega: kirjatuvi ja postihobune on kaotanud töö telefonile ja Internetile. Loomulikult ei saa sõna laia levikut läbinisti halvaks pidada, kuid sandid küljed on sel siiski.
Esiteks, inimesel on komme hõlpsasti kättesaadavaid ressursse kurjasti ära kasutada; nii toimib ta ka sõnadega, kulutades neid rohke pruukimise käigus enam kui vajalik oleks. Teiseks, massilise kirjaoskuse ajastul ei saa me paradoksaalsel kombel kõnelda mitte kirjaoskusest, vaid uut laadi kirjaoskamatusest, sest erinevate meediumide vahendusel pääsevad kirjutama ka need, kel ilusast keelest või õigekeelsusest aimugi pole. Halb eeskuju on aga nakkavam kui hea: vigadega keelekasutus hakkab ebateadlikule ohvrile hõlpsasti külge, samas kui korrektne keeleloome nõuab teadlikku pingutust. Helju Vals (PM 13. X 2004) kõneleb ilusate kujundite ületarbimisest ja tühjakskirjutamisest: “meedia” asemel kasutatakse sõna “meediamaastik”, “tihti” asemel sõna “tihtilugu”. Seesugune edevus keelekasutuses, loobki tähenduskaotusliku olukorra: sõnade lõputu kordamise tõttu on need muutunud tobedaks, semantiliselt surnud. Kaob sõnade pingestatus ja eripära. Seda protsessi iseloomustavad hästi kaks prantsuskeelset väljendit: consommation (‘tarbimine’, algselt ka ‘kulutamine, hävitamine’) ja valeur (‘väärtus’, aga ka ‘tähendus’). Sõna liigne tarbimine kahandab selle väärtust ja hägustab tähendust ning hävitab sõna.
Tänapäeval jutlustatakse sõnavabadust, mis vastandub tsensuurile ja poliitilisele korrektsusele. Johannes Saar (EPL 29. VIII 2005) leiab, et sõnavabaduse sildi all on sõna jõud vahuks klopitud ja sõnal on hind veel ainult islamis (meenutagem kas või Salman Rushdie’ “Saatanlikke värsse”). Priit Pullerits (PM 4. I 2003) seevastu on naeruvääristanud poliitilist korrektsust, mis on kallaletung sõnavabadusele. Tegelikult pole süüst prii kumbki pool: kui sõnavabadus annab kõigile õiguse valimatult lahmida (ka neile, kel liiga vähe oidu, takti ja elementaarset austust), siis poliitiline korrektsus sunnib eelistama ühtesid sõnu teistele, kiirendades nii esimeste devalveerumist. Sõna väärtuse(tuse) mõõtmine on loomulikult omaette küsimus. Sõnade kvantiteeti hinnatakse tähemärkide arvu järgi telgrammis või ajaleheartiklis. Sõjaväes peab noorsõdur niimitu korda käsi kõverdama, kui palju on ümbrikul tähemärke, enne kallima kirja kätte ei saa. Ent see kõik ei anna otsest aimu sõnade sisulisest hinnast.
Asja teeb keeruliseks seegi, et sõnade sisul on mitu aspekti. Selle aasta märtsis soovitas Jaak Urmet (EPL 15. III 2005) muuta eesti hümni, mille sõnad olla “tühjad ja mittemidagiütlevad”. Toomas Kiho (EPL 22. III 2005) oponeeris tabava väitega: hümni sõnad pole tühjad, neil on lihtsalt teistsugune sisu. Selle annab neile ajaloolisus, vanus, mis ongi sümbolite põhimine väärtus. Seega, keelelis-poeetiliselt on hümnil üks (võib-olla kaheldava väärtusega) sisu, ent identiteedi ja kultuuriruumi sümbolina hoopis teine, mille väärtuses on raske kahelda. Hinnas pole need asjad, mida on palju, vaid need, mida on vähe. Sõnu on palju, need on kõikjal meie ümber. Kuna neid kasutatakse, kuidas juhtub, on need odavad nii ajalehepaberil kui ka valimisplakatil.