Interpreetide liidu teine festival „Virmalised“ 10. – 14. II Tallinnas, kunstilised juhid Mihkel Poll ja Henry-David Varema.
Interpreetide liit on klaverikesksest festivalist astunud sammu edasi ja toonud nüüdsest festivalil „Virmalised“ publiku ette ka paljude teiste erialade esindajaid, sest tõepoolest: miks peaksid ülejäänud interpreedid pianistide varju jääma? Nii pressiteadetes kui ka kavaraamatus on öeldud, et liikmeskonna võimalikult kirjut pilti ja kõiksugu erialade esindajaid soovitakse näidata interpreetide liidu 20. tegevusaasta puhul – niisiis jääb publikule üllatuseks, mis ootab festivalil ees järgmisel aastal. Interpreetide liidu juhatuse ja festivali kunstiliste juhtide asemel mõtiskleksin pisut „Virmaliste“ festivali kui kaubamärgi edasise järjepidevuse üle, aga kui pidev suunamuutus ongi eesmärk omaette, siis on vist kõik korras.
Kui eelmise festivali peamine märksõna oli „eesti klaverimuusika“ – armastatud ning kohati ka avastamata ja tundmatu –, siis sel korral oli ka repertuaar laiapõhjalisem ja eesti muusikat leidus kavas üldse vähem, kuid seda siiski oli. Tsiteerin festivali eelmise aasta kavaraamatut: „Festivali „Virmalised“ idee sündis seoses Eesti Vabariigi läheneva 100. sünnipäevaga. Soovisime sel puhul tuua publiku ette Eesti klaverimuusika kuldvaramu läbi viimase sajandi meie parimate pianistide esituses.“ Siit võib igaüks vaikselt edasi mõelda, kui paljude „EV 100ga“ seotud algatuste puhul soovitakse pärast piduaastat jätkata ja endistviisi rahastust saada, mis sest, et sisu on tulevikus hoopis teistsugune.
Tänavune festival „Virmalised“ paistis olema festival, kus eriti palju uut ei proovitud ja iga interpreet tuli välja oma leivanumbriga, mida saalides näha olnud publik juba ammu teab. Interpreetide valik oli sel festivalil tõesti mitmekülgne ja interpretatsioon oli nõnda hüva, et üldjuhul oli lust kuulata, kuid mõned muusikud jäid eriliselt silma. Meele teeb rõõmsaks, et iga põlvkonna seast on leitud säravaid isiksusi ja eriti palju on laval näha noori talente.
„Virmaliste“ kava ülesehituses oli väidetavalt lähtutud kontserdipaikadest, mis on meie interpreetidele olulised. Kontserdipaiku oli neli: Mustpeade maja valge saal, Kultuurikatla katelde saal, Niguliste muuseum-kontserdisaal ja Estonia kontserdisaal. Kõigi nende kontserdipaikade plussid ja miinused olid varemgi selged, aga nõnda tihedalt enam-vähem ühtmoodi kontseptsiooniga kammerkontserte järjest kuulata ei ole mul neis saalides vist õnnestunudki. Sai klaariks, et kui publikut on vähevõitu, siis tulevad Estonias ja Kultuurikatlas interpreetide kõlalised omadused välja võrdlemisi kenasti, Nigulistes peab hea tulemuse nimel tõepoolest valima repertuaari sealsest pikast kajast lähtuvalt (aga see ei olnud kõigi interpreetide puhul nii), Mustpeade majas saavad kõrvad paraku parasjagu plärinat tunda, kui esinejad ei ole saali täis toonud.
Festivali avakontsert „Poeetilised kammermeeleolud“ anti 10. II Mustpeade majas ja seda raamistasid keelpillikvartetti sisaldavad koosseisud. Laulja Iris Oja ja keelpillikvartett Prezioso esitasid huvitavaks isegi Ottorino Respighi teose „Il tramonto“ ehk „Päikeseloojang“, millest ma ei oleks osanud midagi ülearu ligitõmbavat oodata. Tenor Mati Turi ja teised vokaalsolistid (ka metsosopran Tuuri Dede) kujunesidki selle kontserdi üheks väljapaistvamaks osaks. Mati Turi ja Martti Raide kauane koostöö oli aga kõige tugevam ja vedas korraks alt vaid väga tempokas Robert Schumanni laulus „Metshaldjas“. Turi ümberkehastumisvõime on aga eesti kammerlauljate hulgas silmatorkav, tehniliste oskuste peal saab niiviisi teha mida tahes ja saksa Lied on kahtlemata üks tema meelisalasid. Turi karisma jäi kauaks üle teiste festivalil esinenute hõljuma. Klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai jäid samuti meelde haruldase ilmekuse ja koosmänguoskusega, mida on kaua kokku harjutatud ja mis paneb iga teost kuulama. Seekord võlusid nad Felix Mendelssohni „Andante ja variatsioonidega“ op. 83a B-duur.
11. II võtsid „Virmalised“ kontserdiga „Kaasaja värvid“ platsi Kultuurikatlas. Katelde saali ei õnnestunud küll muuta nii mänguliseks kui näiteks festivali „Afekt“ ajal, kuid seda kasutati ometi igati nüüdisaegsete võimaluste ja akustikaga ruumina, mis kõlas seekord igatahes paremini kui Mustpeade maja valge saal. Kui paljudes teistes kohtades – näiteks kirikus keset liikluse tuiksoont – ei õnnestu helireostust kuidagi vältida, siis Kultuurikatlas oleks see tegelikult võimalik. Tarvis on vaid majavaldaja soovi austada kontserdi korraldajaid ja külastajaid, iga ürituse eripära. Vähemalt teist korda olin aga Kultuurikatlas kontserti kuulates olukorras, kus suure tüki vaiksest teosest mattis enda alla nõude klirin. On elementaarne põhjus, miks kontserdi ajal peab saali ümbruses asuvates ruumides valitsema vaikus: teatud muusika saabki esile tulla vaid vaikusest. Loodan, et sellised kontserdikorraldajast sõltumatud juhtumised jäävad vähemasti harvemaks. Mis puutub valgusreostusse, siis kaunis kateldele loodud valgusrežii (festivali valguskunstnik oli Priidu Adlas), mis toob välja selle ruumi eripära, toimib saali seintel vilkuvate roheliste täppide võrra kehvemini.
Interpreedina olid Kultuurikatlas laiahaardelisemat värvi näitava kavavaliku teinud tšellist Theodor Sink (György Ligeti sonaat soolotšellole) ja saksofonist Virgo Veldi (Darius Milhaud’ „Scaramouche’i süit“, klaveril Ralf Taal), kes tõepoolest särasid oma repertuaariga. Klaari tooniga tõusid esile ka puhkpillikvinteti Estica liikmed Pärt Uusbergi rahvaviisimaigulise teosega „Aegade tagant kostub“. Heigo Rosina valitud teos – Paul Fowleri „Michiyuki“ – on ühtaegu koordinatsiooni-, keskendumis- ja näitlejameisterlikkuse harjutus, millega löökpillimängija tuli toime oivaliselt nagu ikka.
Kui mitme kavas olnud teose autorid on juba üle kümne aasta surnud ning veel mõni kavas olnud teostest on loodud üle kümne aasta tagasi, siis tekib muidugi kiusatus kontserdi pealkirja kohta esitada keeleline küsimus: kelle kaasaja värvidest on jutt? Rein Rannapi uudisteos „Korallid“ – üks festivali kahest uudisteostest – räägib sellest, et liigsed eksperimendid ei ole interpreetidele meeltmööda. Ma isegi natuke mõistan nende mõttekäiku – eriti arvestades, et mullu jõudis ühe üsna keerulise spetsiaalselt tellitud teose partituur esitajani väga viimasel hetkel ja mul tuli toona pikalt mõtiskleda selle üle, kuidas mõjub see festivali edasisele käekäigule. Juhtus suisa nii, et tänavuse festivali ühe uudisteose on loonud interpreet ja helilooja ühes isikus – nõnda on tõepoolest tagatud, et helilooja ei vea interpreeti alt.
12. II Niguliste muuseum-kontserdisaali võlvide all, kus samuti mängis tähtsat rolli valgus, toodi esile meisterlikud organistid, kellest tehniliselt filigraanseim oli mu meelest Aare-Paul Lattik, ent omamoodi võimsad olid ka Toomas Trass, kes alustas kontserti Peeter Süda majesteetliku „Passacaglia“ värviküllase töötlusega, ja Andres Uibo. Kurb oli selle kaja ja asetusega kuulata alati säravat kontratenorit Risto Joosti ja ajastu instrumentidega ansamblit (Villu Vihermäe viola da gamba’l, Kristo Käo teorbil ja Ene Salumäe positiivorelil), eriti tiheda faktuuriga tempokamaid barokklugusid, kus kogu helipilt muutus ühtlaseks hämaks – uskumatu, et nad andsid sealsamas Nigulistes hiljuti täispika kontserdi. Ometi olid just nemad esimesed, kes braavohüüded saalist kätte said. Sama mure saatis ka Cantores Vagantese esinemist, ehkki neil läks kaduma vaid esimene Taniel Kirikali vokaaliga lugu ja ülejäänu – eriti puhas instrumentaal – kõlas selgemalt ja nauditavamalt, kuid siiski nõrgalt. Hämmastaval kombel õnnestus ansamblil Una Corda oma pillikoosluse mitmekülgsus ja laulvus esile tuua tõrgeteta – Ester Mägi „A tre“ oli neis oludes sobiv teos. Eriti lummavalt toimisid aga mõned (ka kiiremaid käike sisaldavad) soololood, näiteks Johanna Vahermäe esitatud Heinrich Ignaz Franz von Biberi „Passacaglia“, mille struktuur joonistus rõdult mängituna välja täiuslikult – see oli ka üks festivali kõrghetki.
Galina Grigorjeva teose „Psalm I“ peategelane oli seekord samuti kaja. Ehkki kavaraamatus oli see märgitud esiettekandeks, tõi Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett selle tegelikult esimest korda publiku ette mullu aprillis Estonia kontserdisaalis. Kujutan ette, et seal kõlas lihtsa vormiga fanfaarihelisid meenutav teos justkui üks teine helitöö. Seekord andsid muusikud oma parima, kuid Nigulistes mängis kaja omi mänge. Päriselt esiettekandena kõlanud madalate helidega tiibetliku maailma esile mananud „Psalm II“ (slaavi kirikuilm heliseb selles nagunii) on juba ainuüksi aeglase tempo poolest sellele ruumile omasem ja pakkus seetõttu suurema elamuse.
Viimase kontserdi „Torm ja tung“ Estonias avas aasta interpreedi tiitliga pärjatud tšellist Marcel Johannes Kits ansamblipartneri pianist Sten Heinojaga. Mõlemad olid lõppkontserdi avanumbri koha auga välja teeninud, tuues publiku ette Pau Casalsi ja Jérôme Ducros’ eksootilise hõnguga, väga mitmekülgse karakterivalikuga muusikat. Kunstilised juhid olid ilmselt andnud oma parima, et jagada interpreedid teemade kaupa eri kontserdipaikadesse, kuid kuna teemajaotus oli nii selgelt esil, hakkasid ka kõrvalekalded seda paremini silma. Näiteks lõppkontserdi „Torm ja tung“ pealkiri seostub väga otseselt romantismiajastuga, aga repertuaar ei piirdunud sugugi ainult selle ajastu muusikaga. Sai kuulda ka Arvo Pärdi palju mängitud tintinnabuli-muusikat („Peegel peeglis“ Toomas Vavilovi ja Peep Lassmanni ülimalt tasakaalukalt välja peetud esituses – klarnetilt nõuab see tohutut hingamiskaart ja sisemist pinget) või Eino Tambergi „Muusikat oboele“ op. 35 (Ingely Laiv esines eriti säravalt mänglevate meloodiate ja trilleritega, klaveril toetas teda läbimõeldult Marko Martin).
„Virmalised“ oli meeldiv festival, kus sai kena ülevaate praegustest Eesti tippinterpreetidest (üllatusi mulle seal siiski peaaegu ei olnud), aga paraku kasutasid vähesed võimalust see saada. Võib-olla peaksid kunstilised juhid tegema jõulisema valiku, pakkuma publikule rohkem uusi lahendusi ja panema kavasse vähem interpreete – nood saaksid end siis näidata ehk pikemalt ja mitmekülgsemalt?
Ma ei kavatse nüüd jõuda tavapäraste etteheideteni vähese publiku pärast, sest festivalile on valitud keeruline aeg, kui peaaegu kõigil õhtutel oli konkureerivaid tasemel kontserte suisa mitu. Interpreetide liidu meelest võiksid Eesti interpreedid olla alati rohkem esil, kahtlemata ka interpreetidele sobivatel tingimustel, s.t valida ise kava, kaasmuusikud ja kontserdipaiga. Mõnikord on aga nii, et korraga ei saa keskpõrandale kokku demokraatlikku lahendust, mis tooks lavale võimalikult palju muusikuid ja nende valikuid, nii et see mitmekülgne visioon köidaks ka arvukat publikut. Interpreetide liidu eesmärk leida muusikutele esinemisvõimalus on kenasti täidetud, aga usun, et iga muusik eelistab anda täispika süvenenud kontserdi publiku ees, mitte esineda kümme minutit festivalil, kus väga palju võõraid nägusid ei kohta. Korralduslik tase on interpreetide liidul praegu kindlasti tugev ja jõutaks välja kanda isegi suuremad festivalid, kui vaid jaguks kuulajaid ka väljastpoolt siseringi.
Jääb ainult küsida, mis on praegusel kujul sellise popurriifestivali suurem eesmärk ja omapära, kui publikus on peaasjalikult inimesed, kes kõiki neid pillivõlureid juba niigi tunnevad ja teavad. Kuigi mõeldi välja väga leidlik reklaam, näib nii, et publikukomponendile tuleb mõelda veelgi rohkem ja võib-olla teise nurga alt. Isekeskis ümmargust tähtpäeva pidada ja linn plakateid täis kleepida on kättesaadav eesmärk, ilusaid videosid filmida on ka vaja (kaameraid oli kõigil kontsertidel palju). Teen ettepaneku, et kui vormilt on nagunii tegu showcase– ehk esitlusfestivaliga, siis võiks ju proovida meie talente kuulama kutsuda ka väliskülalisi.