Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” on romaan, mille kohta kehtib suurepäraselt, et “uus on põhjalikult unustatud vana”. Sestpeale, kui romantikud XIX sajandi algul hakkasid võitlema klassitsistlike reeglite vastu kirjanduses ja kunstis, on ikka tundunud, et klassitsistlikul selgusel, sõnade ja asjade üksühesel vastavusel, millest räägib Michel Foucault, pole meie keerulises maailmas enam kohta. Diderot’ romaan aga tõestab otse vastupidist. Sest mis on “Fatalist Jacques” muud kui, nagu juba pealkirigi ütleb, katse aktsepteerida maailma just selle ootamatuses, korrastamatuses, kaootilisuses. Kuigi valgustusfilosoofia usub tõesti üldjoontes rohkem korda kui kaosesse, on enamik valgustajaid, sealhulgas ka Diderot, deistid, kes möönavad, et Jumal on maailma käima lükanud, aga rohkem ta selle tegemistesse ei sekku. Mistõttu ongi nii, et “… despootlikke ja õelaid kuningaid on siin ilmas, on’s ta väitnud, et neid pole? Halbu, pillavaid, ahneid ministreid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid pole? Kõlbluseta linnaisasid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Valelikke, arutuid ja fanaatilisi preestreid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Kõiksugu kirgedest pimestatud inimesi, karme ja hoolimatuid isasid, tänamatuid lapsi, truudusetuid kaasasid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Niisiis pole ta loonud ideaalset maailma. Aga ta on uskunud ja usub tänini, et inimene armastab tõde.”

Nagu Voltaire’gi, nii suhtub ka Diderot oma kaasaega – ja inimloomusesse üldse – irooniliselt ja eriliste illusioonideta, kuid mitte ilma teatava idealismita. Ta on mees, kelle kohta vähimagi kahtluseta võib öelda honnete homme. See “aus inimene” on XVII ja XVIII sajandi ideaal: suurilmainimene, kellel oli meeldiv käitumine, peened kombed, aga ka peen, kohati sarkastiline vaim, esprii. Muidugi on selline inimene ka ühtlasi filosoof; Diderot pidas end küpseks filosoofiks juba kolmekümneaastaselt. Ja valgustusaja filosoof, kui ta just Rousseau ei ole, usub kindlalt, et teadus, haridus ja kultuur teevad inimese paremaks, vooruslikumaks ja õnnelikumaks. Puhkes ju ülejäänud valgustusfilosoofide tüli Rousseau’ga üldisemalt sellepärast, et too ei jaganud nende progressiusku, konkreetsemalt sellepärast, et Rousseau julges võtta sõna teatrikunsti vastu, mis olevat ohtlik, kuna ta on vaid ühiskonna peegel, suutmata ühiskonda parandada. Kuna aga Diderot, Voltaire ja teised ausad inimesed armastasid teatrit kirglikult, leidiski Rousseau end peagi üldise pilkeobjektina või, nagu ütles Voltaire: Rousseaud’ lugedes tekib tahtmine käia neljakäpukil.

Ühiskonna asjades on Diderot ratsionaalne ja selgesõnaline: “Kogu inimkonna korraldus toetub üldisele ja lihtsale põhimõttele: ma tahan olla õnnelik; aga ma elan koos inimestega, kes kõik tahavad omakorda õnnelikud olla nagu minagi. Otsigem siis võimalust kindlustada oma õnne, kindlustades teiste oma, või vähemalt seda mitte kunagi hävitades.” Samas teab ta, et maailm pole kaugeltki nii lihtne ja kergesti struktureeritav kui klassitsistlik mõte seda näha tahaks. “Fatalist Jacques” on  üles ehitatud nagu maailm ise, kaootiliselt, sündmused ei ole ette teada. Romaan räägib kahest rändurist, isandast ja tema teenrist, kes tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu, rääkides selleks, et aeg lõbusamalt mööduks. Teener Jacques räägib oma armulugudest, kuid nende vestlust katkestavad pidevalt igasugused juhtumised ja kohtumised. Moraalselt paistab teener isandast tunduvalt üle olevat, kuna võtab kõike ettetulevat stoilise rahuga, fatalistlikult, kuna nagunii oli “kõrgemal pool niimoodi ette nähtud”. Ülesehituselt on lugu tegelikult palju väikesi, üksteisega põimuvaid lugusid; kõik räägivad korraga, nii Jacques ja tema isand kui need, keda nad kohtavad oma teel, ja need, keda nad on kohanud minevikus. Romaanis võib ekselda nagu rännakul: pole kindel, mis ootab järgmiseks, milleski ei saa olla kindel, sest kõik muutub, kõik möödub. Selles häälte paljususes kaob romaani loogika, enam ei saa aru, mis on tõsi, mis mitte, kõik on kokku kaos, kus mõistus püüab suure vaevaga korda luua. “Fatalist Jacques’i” puhul on seega juba tegu tõelise tekst-labürindiga, mis võinuks meelt mööda olla isegi Borgesele.

Siiski on “Fatalist Jacques” vaid köömes Diderot elutöös, milleks polnud sugugi mitte ilukirjandus, vaid märksa suurem ambitsioon koguda kokku kõik inimkonna seni omandatud teadmised matemaatika, meditsiini, ajaloo, grammatika, teoloogia, õigusteaduse, muusika, kirjanduse kohta. Kui see valgustusaja monumentaalne ettevõtmine kõigi raskuste kiuste valmis sai, koosnes see 28 köitest, millest 17 oli teksti ja 11 illustratsioone. “Entsüklopeedia” ilmumisest vaimustus kogu haritud maailm Katariina II õukonnani välja, kuid oli ka neid, kes pidasid seda konspiraatorite vandenõuks ühiskonna vastu, sest oli see ju esimene kord, mil avalikult ja süstemaatiliselt seletati maailma ilma piibli abita. Juba esimene, 1799. aastal ilmunud köide keelustati, et aga ükski seadus ei keelanud otsesõnu järgmiste köidete avaldamist, jätkus töö salaja ning neelas Diderot’ elust viisteist aastat. Katariina II pakkus talle isegi võimalust viia töö lõpule Riias, millest filosoof aga sõltumatuse kaotuse kartuses ära ütles.

Elukommetelt oli Diderot üpris vabameelne, abielludes siiki ühega oma paljudest armukestest. Rousseau leiab oma “Pihtimustes”, et naine olla olnud kohutavalt inetu. Neil oli kolm poega, kes varakult surid, ja tütar, kellesse Diderot olevat armunud, mistõttu ta armukadetsenud kogu elu oma väimeest. Elu lõpu poole loobus ta kirjutamisest, kuid pidas tihedat filosoofilist kirjavahetust Euroopa vaimueliidiga. Oma suure raamatukogu müüs ta aga Katariina II-le, kes talle sestpeale, kuni tema surmani, elatist maksis. Diderot’ kirjavahetust on järk-järgult avastatud XIX ja XX sajandi jooksul ning see avastamine jätkub praegugi. Ja näib, et kokkuvõttes avastatakse aktuaalsemalt kõlav filosoof, kirjanik ja ühiskonnakriitik, kui pealiskaudsel tutvumisel võinuks arvata.