Kinoteatri „Titaanide heitlus“, lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Paavo Piik, kunstnik Illimar Vihmar, kostüümikunstnik Liisa Maria Lai, valguskujundaja Mari-Riin Paavo, helikujundaja Taavi-Peeter Liiv. Mängivad Henrik Kalmet, Kristjan Lüüs, Sander Rebane ja Kaarel Targo. Esietendus 5. II Tallinnas Rävala 8 konverentsisaalis.
Kinoteatri „Titaanide heitluses“ tuuakse lavale hulk testosterooni, mida hoiab ohjes naine. Samuti üksjagu (enese)irooniat, mis sobib kui valatult valimiste-eelsesse aega. „Kõik on võidusõit,“ kipub üks sõber mantrana kordama. Selle lavastusega klapib see oivaliselt. Kes peaksidki olema ambitsioonikamad kui neli noort meest? Areeniks sobib nii poliitika, teater kui ka liivakast. Henrik Kalmet, Kristjan Lüüs, Sander Rebane ja Kaarel Targo võistlevad peaaegu kõiges, mis pähe tuleb ning publik hirnub end ogaraks.
Lavastaja rolli kannab sedapuhku külaline teatrist Must Kast, Birgit Landberg. Paavo Piik, kes alles äsja oli „Gesamtkunstwerki“ („Ühendkunstiteos“) lavastaja ja autorina (trupiga koostöös) nähtaval, on dramaturg. Paralleelid Landbergi lavastusega „Peks mõisatallis“, mis mullu sai teatriauhindade jagamisel Salme Reegi nimelise auhinna, on kiired tulema. (Ahjaa, tookord oli dramaturgiks Paul Piik, kes nüüd on omakorda produtsent. Ühesõnaga, selline toolide mäng.) Lavastama ei ole hakatud mitte valmis kirjutatud näidendit, vaid pigem on dramaturgi ülesanne olnud improviseeritud stseenide kinnistamine. Kui lavastuses „Peks mõisatallis“ võtsid trupp ja lavastaja huumoriküllaste stseenide käigus käsile eestluse ja selle stereotüübid, siis nüüd on tulipunktis (mehised) võimumängud. Taas on tähtis osa füüsilisel liikumisel.
Mängitakse Rävala 8 ringauditooriumis. Iseenesest pole see lavastuse väljatoomiseks kuigi sõbralik ruum (ehkki mänginud on seal ka Polygonteater), ent „Titaanide heitluse“ puhul loob see pisike lava ühes poolringidena kõrgusse minevate tooliridadega vähemasti minu peas sobiliku õrna lingi Vana-Kreekaga. Lavastuse tutvustuses ei ole jäetud maja kohta mainimata: „jah, seesama maja, mille pärast Reiljan kinni istus“. Kena lisanüanss, milleni näiteks minu poliit(korruptsiooni)mälu esimese hooga ei ulatunud. Sobilik ka.
Poliitilise mälu ja mäletamisega on otseselt seotud lavastuse stseen, kus ennastunustavalt arutatakse, milline sigadus on sel nädalal meenutamist väärt. Kas eelmise nädala mured ei ole juba liiga kauge ajalugu, mille juurde tagasi minna enam ei maksa? Neile kindlasti, kes on sigaduste tekitajad. See, kes on möödunud nädalal lasknud teise poliitiku portfelli täis, seda mäletamisväärseks ei pea, kuid mõistagi väärib osutamist, kuidas samal nädalal lõpetas kellegi sõrm tema isiklikus aanuses.
Lavastuses ei minda poliitikasse süvitsi, vaid pigem tegeldakse nii füüsiliste kui ka demagoogiliste võimumängude meeleoluka markeerimisega. Selle käigus õnnestub näitlejatel aeg-ajalt demonstreerida ka koostööoskust akrobaatiliste soorituste kujul. Muus osas: küll surutakse võidu kätt (kolmik-Brežnev ehk kolm suudlust idabloki liidritele võib siin vähemasti alagrupi võidu tuua!), küll võetakse üksteiselt mõõtu saavutustes, mis ulatuvad erialasest eraeluliseni (kellel on erihuvi teatriklatši vastu, siis näpuotsaga leiab sedagi), küll selgitatakse parimat tantsulõvi. Ahjaa, härraste mune (mitte kanamune, eks) visualiseerivad õhupallid on kena leid. Eriti kui meenutada, et „munadega olemine“ on omadus, mida mingil põhjusel aeg-ajalt naistelegi komplimendina öeldakse.
Huvitavalt on markeeritud Eesti vähesed #metoo konteksti asetuvad juhtumid, mille põhjal esitatakse visandlik läbini huumorikastmes koondportree. Trupi käsitus on üllatavalt nüansirikas või siis loen ma selle nii välja, sest et tahan lugeda. Fookus ei ole ilkumisel lihtsate sihtmärkide üle, nagu firma jõulupidu või külmkapid, vaid aspektidel, millest on vähem räägitud. Näiteks kogu teema (poliitilise) spinni abil ümberpööramine ja ka ahistaja perekonna olukord.
Laval esitatakse seda kui parteiperekonda. Markeeritud skandaali järel saavad perekonnaliikmetest kannatajad, kelle asi on avalikkuses astuda mehe kõrvale, olla talle toeks, öelda „see teeb meid veel tugevamaks“ ja nihutada võimalikult paljude tähelepanu algselt loolt eemale. Kui seda tõhusalt, järjepidevalt ja valjusti teha, ei mäleta lõpuks enam keegi, et kusagil on ka ahistaja otsesed ohvrid. Mõistagi ei saa (poliit)perekonna visioonis olla kurjategijaks mitte ahistajast mees, küll aga meedia, avalik arvamus ja isegi loo avalikustanud ohver. Oli tal siis vaja kuhugi jaurama minna, kui oleks võinud kõikvõimalikud kabistamised, hõõrumised ja ahistamised rahulikult enese teada hoida?
Kui nüüd reaalsetele juhtumitele pisut tõsisema pilguga tagasi vaadata, siis vaielda ilmselgelt ei saa, muidugi pere kannatab. Ei peaks. Ent tungiv kahtlus jääb, et pere algne kannatuste põhjus on siiski vägitegusid korda saatnud inimene, mitte tegude avalikustajad.
Ent lavastusest karme osutusi või juhiseid, kuidas on õige mõelda, ei leia. Vaata, naera ja kui vähegi huvi, mõtle kodus ise edasi. Võtted on lihtsad, ent ilmselgelt toimivad. Publik on näitlejatega algusest lõpuni kaasas, ehkki tegemist on üksteisele järgnevate sketšidega, mida ühendab temaatika. Vähemasti etendusel, kus olin (6. II), aplodeerisid vaatajad lõpuks püstijalu. Lavastuse teemat arvestades tundub see sobilik emotsioonipõhine reaktsioon. Eks ka poliitika ise tõmbab ju lõviosa valijatest kaasa mitte põhjaliku valimisprogrammi, vaid plakatlikkuse ja efektidega.
„Titaanide heitlus” ei ole teab mis pretensioonikas ettevõtmine, küll aga äärmiselt lõbus ja nauditav just sellisena, nagu see on. Loodetavasti toimib lavastusega kaasnev naer ka tõhusa valimiseelse profülaktikana.