Alustan põhjendusest, miks kunstiharidusest on vaja kirjutada. Uskuge, isegi paljud kunstiharidusega inimesed ei arva, et kunsti või kunstiharidust on tingimata tarvis. Enesemarginaliseerimine on levinud ja nakkav, kunstiharidus kannatab korraga nii kunsti kui ka hariduse madala enesehinnangu käes. Üldhariduskooli õppeainetes saavad kultuuri- ja sotsiaalained tuupi neilt, keda õigustab PISA testi piits – ja kunst sinna ei kuulu.
Seetõttu mõjub ergutavalt, kui ka teised erialad kunsti tunnustavad. Kõige tähtsam muudatus on mõistmine, et seni (küll eelkõige USA ja Ühendkuningriigi eestvedamisel 1990. aastate lõpust peale) kõrgelt hinnatud ja majanduslikku õitsengut lubav tehnoloogiakeskne STEMi õpe ehk scinece, technology, engineering (teadus, tehnoloogia, inseneeria, matemaatika) on saanud juurde A-tähe ja muutunud STEAMiks. Arts tähistab ju kunste, eks ole.
Rõõmustasin, kui eelmise aasta novembris tuli teade, et ärksad ettevõtjad on asutanud Heateo Haridusfondi, mille eesmärk on innustada õpetajaid, levitada uuenduslikke õppeviise ja tööturul aina olulisemaks saavate STEAM (loodus- ja täppisteaduste ained ning loovuse ja meeskonnatöö) oskuste omandamist“. A on olemas! Kui Eesti enesekuvand saab ikka kosutust e-õnnestumistest ja „kõvadest“ erialadest, siis olin elevil, et kunstide kaasamist toonitab ka nii uuenduslik, avatud ja progressiivne algatus.
Kunstide vajalikkust loodus- ja täppisteaduste ainete juures märgati umbes kümme aastat tagasi. Kunst ja loominguline lähenemine teeb STEMi õppe tõhusamaks, kunstide kaasamine rõhutab multi- ja transdistsiplinaarseid praktikaid, kunst pakub mitmekülgseid haaravaid võimalusi, kuidas õppija kogemust jälgida ja kirjeldada.
Kui aga hakata uurima, mis tegelikult toimub, selgub tõsiasi, et A ei ole õieti käivitunudki. See on erialakirjanduses jäänud defineerimata: A võib tähendada kõiki kunste (draama, kirjandus, etenduskunstid), visuaalkunste (kujutavat ja rakenduskunsti) Või kunstiharidusest pärit loomingulisi õppimis- ja õpetamismeetodeid või loovust laiemalt või üldpädevusi, nt kriitiline mõtlemine, sotsiaalsed oskused.
Kunstide lisamise soovi võib mõista sisulise või instrumentaalsena. Sisuliselt toovad kunstid täppisteadustesse õppija enda kogemust ja võimaldavad tähenduslikku ellu viia, muuta vaatenurka, kaasavad loovust. Instrumentaalsena on kunstid vajalikud, sest parandavad õpilaste õppimist ja motivatsiooni LTT ainetes.
Praegu tekitab minus väikest segadust hoiakute ja arvamuste dissonants, milleks ja millisel määral kunste on tarvis. Kui on veendumus, et loovuseta, avatuse ja heaoluta ei sünni ka innovatsiooni teadustes ja tehnoloogias või et kunstid tagavad ühiskonnas võrdsuse ja demokraatia, siis elame ka oludes, kus nimetatud põhjustest jääb ilmselgelt väheks, sest kunst on hariduses selleks, et õppija matemaatika ja bioloogia vahel puhata saaks või loodus- ja täppisteaduste huviringis ka tüdrukute huvidele vastu tulla.*
Intervjuus Õpetajate Lehele (21. XII 2018) ütleb stipendiumi algataja Martin Villig samuti, et „loodus- ja täppisteaduste ained koos loovuse ja meeskonnatöö oskustega on nüüdisaegse majanduse võtmekompetentsus“ ehk kunstid tunduvad olevat vajalikud ainult teatud sidusate oskuste saavutamiseks. Hästi, siit paistab ka klaarimist vajavat segadust, mida on tarvis selgemaks mõelda ehk mis see kunst siis on: teos või protsess, anne või harjutamine, kindlas tehnikas ja stiilis või eksperimenteerimine avatud vormiga, loominguline vabadus või disainmõtlemine (ja kuni kunstikontseptsioon on segane, on parem seda mõistet vältida).
Nii et üks võimalik ettepanek, mis haridusfondile välja pakkuda, on tuua A igapäevaharidusse teadlikult, vabanduste ja põhjendusteta kui siiralt tunnetatud vajadus.
* Loodus-, täppis-ja tehnikateaduste valdkonna huviharidus-sooline aspekt. Uuringu aruanne. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei, 2017. Vaadatud aadressil http://www.volinik.ee/wp-content/uploads/2018/02/Uuringu-aruanne_LTT-huviharidus-sooline-aspekt.pdf
