Inimkonna ajalugu on säilinud tänu kunstile ja kunstnikele. Koopamaalist kuni renessansini ja sealt edasi tarbimisühiskonnani, just kunsti kaudu teame midagi nendest aegadest. Kunstnik ei ole tähtis, tema looming on oluline.

Kuid XIX sajandi algul tekkinud arusaam kunstnikust kui Jumalast, erilisest isiksusest kestab siiani.

Mina seda küll ei arva. Pagar, kes hommikul saiu küpsetab, on oluline. Teie, kes te mind praegu intervjueerite, olete oluline. Inimesed, kes minu pilte vaatavad, on olulised. Kunstnikud on ainult maali, muusika jne kaudu millegi vahendajad, osutajad. Kuid nad pole jumalad, oo ei!

Kui võtta Joseph Beuysi kontsept, et igaüks on kunstnik, siis on ka kingsepp, kes kingi teeb samasugune kunstnik kui maalikunstnik. Kingad on ju fantastilised asjad!

Milline on teie kunstitaust? Kus olete kunsti õppinud?

Ma pole kunagi kunsti õppinud. Brasiilias valitses diktatuur 1964. aastast 1980ndate lõpuni. Minu põlvkonnalt võeti võimalus vabaduses, demokraatias elada. Pidin 18aastasena Brasiiliast põgenema. Ma läksin Pariisi. Pariisis hakkasin sotsioloogiat õppima, sest see oli Brasiilias keelatud. Ma olen alati maalinud, varem kodus, siis Pariisis. Ma lihtsalt pidin maalima. Kuid ma pole kunagi kunstikoolis käinud.

Praegu käin sageli kunstikoolides oma töödest, ka üldse kunstist rääkimas. Seda on tõesti tore teha. Seal õpin ka ise, elu ongi minu kunstikool. Kunst on olnud mu elu ja ma loodan, et see jääb alati nii.

Kui teie kunsti siduda Brasiilia kunsti ja ühiskonnaga, kas võib väita, et selles on midagi niisugust, mida olete teinud just seetõttu, et olete brasiillane? Kui vaadata teie kunsti kujundeid, iseäranis Kunstihoone galerii valikut, siis on suurem osa esitatud maalidest tõlgendatavad Euroopa kultuuri kaudu, need on lausa üliotseselt ühe või teise kunstniku või kirjaniku loomingu või elu või temast loodud müüdiga seotud. Need tekitavad vaatajas assotsiatsioone. Samal ajal tekib tunne, et neis töödes on veel midagi, mis ei anna ennast nii hõlpsasti kätte selle esmatasandi kaudu. Selle tõlgendamiseks paistab olevat vaja midagi, millest me Euroopas väga palju ei tea.

Igaüks on oma tausta saanud lapsepõlve, hariduse ja kõikide teiste elukogemuste kaudu, kuid ma ei kujuta ette, et mu tööd oleksid teistsugused, kui oleksin sündinud näiteks Tallinnas. Olen kindel, et oleksin maalinud samamoodi. See on paljalt asjaolude kokkusattumine, et sündisin Brasiilias. Sünnikohal pole tähtsust, oluline on, mida olen kogenud. Loomulikult on mul Brasiilia taust, kuid ma ei tunne huvi traditsioonilise brasiilia kunsti vastu: mu töödes ei ole papagoisid, madusid, kaktusi.

Brasiilia pole ju ainult arhetüübid, tänapäeva Brasiilia on ju midagi muud. Brasiilialikkus on midagi, mida võib tajuda atmosfääris, mida ka iga brasiillane tajub isemoodi.

Ka minu töödes on ju märke, et olen brasiillane: mõned sõnad on kirjutatud portugali, mõned inglise, mõne prantsuse keeles. See kõik tuleb iseenesest. Ja seetõttu võib öelda, et mu kunst on brasiilia kunst. Ka inglise keeles kirjutatud sõnad nagu “Mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt” on brasiilia kunst, sest Ameerika Ühendriikide poliitika on pidevalt mõjutanud Brasiilia ajalugu. Brasiilia ja selle kunst on üle elanud mitmeid väga raskeid aegu.

Kunstnik sulgeb ennast päevadeks, mõnikord kuudeks oma ateljeesse ja siis tahab ta teistega jagada, mida ta seal on teinud.  Siis ta kõneleb raadios, televisioonis, ajalehtedes sellest ja tal on hea meel, kui tema töödest räägitakse. Parim osa kunstniku tööst on võimalus paljude erinevate inimestega kohtuda, saada teada, kuidas tööd on neile mõjunud. Ma käisin järgmisel päeval pärast avamist ka Kunstihoone galeriis: seal oli küll vähe rahvast, aga nad olid süvenenud minu piltidesse, neid need pildid tõesti huvitasid. See on tõesti midagi väärt!

Kuid enne, kui sulgete ennast oma ateljeesse, kuidas te leiate just selle, mida tahate kujutada?

See on ainult aja küsimus. Ma ei pea midagi otsima, see kõik on olemas. Ma armastan Picassot. Ta on öelnud: “Ma lihtsalt leian selle, mida tahan kujutada, ma ei pea midagi otsima.” Kõik vajalik tuleb ju  raadio-, televisioonisaadete kaudu kätte, see on CNNis.

Kas meedia on nii vajalik? Kas seda ei saa kuidagi eirata, elada ilma meediata?

Kuidas olla vaba, kui see ümbritseb meid kõikjal? Meediast vabanemine on utoopia. Minu eesmärk on meediast läbi murda ja tuua vaatajani asjade tähendus, olemus, kas siis Rembrandti või piinatud vangi portreena. Rembrandt on minu kangelane. Portree, mida mina temast olen teinud, olgugi et Rembrandti enda autoportree põhjal, ei ole tema autoportree, see on see viis, kuidas mina teda näen ja ka näidata tahan: “Vaadake, selline ta on!”.

Rembrandti portreele olete lisanud James Joyce’i sõnad. Mis ühendab Joyce’i Rembrandtiga?

See on just see viis, kuidas ma asju välja pakun. Olen asetanud Rembrandti õrnade, pastelsete värvide taustale – need on ju Rembrandti värvid. See on väga eriline. Ka Artaud’l on mu elus eriline koht: sattusin Pariisi just siis, kui ta oli iseäralikult populaarne, tema näidendeid mängiti palju.

Mis tähendus on kunstil praeguses Brasiilias?

Brasiilia on tohutu kiiresti arenev kunstiturg. 1950ndatel ja 60ndatel oli Brasiilias ainult kaks vapustavat kunstnikku: skulptor Lygia Clark ja de Sica. Kui nende töid praegu, nelikümmend aastat hiljem, vaadata, siis mõjuvad need nii värskena, nagu oleksid eile tehtud.

Brasiillastel on suured kunstikogud ja muuseumid. Kunstnikud liiguvad selle arenguga kaasa. Kunst on keeruline äri, sest kui töötad 24 tundi ööpäevas (kui oled kunstnik, siis pead töötama vähemalt 24 tundi ööpäevas), siis armastad kirglikult seda, mida teed. Brasiilias on kunstile väga hea aeg.

Kas tänases Brasiilias armastatakse kaasaegset kunsti? Kas mõistetakse nüüdiskunsti keelt?

Diktaatori režiimi ajal ei saanud kunstnikud ennast vabalt avaldada, kõik oli võlts. Ametlik kunst degenereerus, kuid vaatamata sellele leidus ikka vastuhakkajaid nii kinos, kunstis kui kirjanduses. Nüüd võib rääkida uute keskuste, galeriide, biennaalide  buumist.

Kas teie kodulinnal Rio de Janeirol on teiste Brasiilia keskuste seas eriline koht? Eestis teatakse Brasiiliast eelkõige Rio de Janeirot.

Minu meelest on Rio de Janeiro Brasiilia kauneim linn, ilmselt maailma üks ilusamaid paiku. Aga kui te küsiksite São Paulo elanikult, saaksite sootuks teistsuguse vastuse. Kuid olen kindel, et üsna paljud kunsti uued tendentsid, ideed on Brasiilias saanud alguse just Rio de Janeiros.

Kas olete teinud hommage’e  ka brasiilia kunstnikele?

On ju nii palju vapustavaid brasiilia kunstnikke, näiteks kogu oma elu vaimuhaiglas veetnud Artur Bispo do Rosario. Tema töid näidati mõne aasta eest Veneetsia biennaalil. Ta oli geenius. Kogu tema kunst oli Jumala juurde jõudmise ettevalmistus. Ta on minu Brasiilia Rembrandt. Minu kangelased on, sõltumatud piiranguteta isikud.

Teie töödes on midagi, mis sunnib ikka ja jälle tagasi nende juurde tagasi tulema. Neis on midagi häirivat, aga ka kutsuvat.

See on just see, mida olen tahtnud saavutada – et inimesed hakkaksid mõtlema, mis neid häirib. Mõnikord on liiga palju erksaid värve, mõnikord on kõik liiga õrn. Mõnede ooperite ajal inimesed nutavad, mõnede ajal mitte.

Kas hea kunst peab olema emotsionaalne?

Emotsioonid on juba vastuvõtja asi.

Mis teeb ikkagi kunsti heaks kunstiks?

Hea kunst on väga lihtne: seda tuleb lihtsalt teha. Kunagi ei tohi karta, kui tahad midagi öelda. Esimene reaktsioon on alati kõige õigem. Tõde peitub lihtsas tõsiasjas: tuleb olla aus iseenda vastu ja teha seda, mida sisimas tunned. Just do it!