Pärnu fotofest „Tulevik oli eile“ Pärnu linnagaleriis, raekojas, kunstnike majas, keskraamatukogus, Endla teatri sammasgaleriis ja Küüni galeriis kuni 23. II. Kuraatorid Marian Kivila, Jan Grau ja Marko Toomas.

Mul on kunstiringkonnale üks suur pretensioon. Meie kuraatorid, kunstiteadlased ning kunstielu reguleerivad ja korrastavad ametnikud võiksid tunda kohustust olla kursis suurema osaga siin toimuvast, mitte piirduma pelgalt oma sõpruskonnas loodava jälgimisega. Praegu on juba mõnda aega nii, et regionaalne areng on teema, mida puudutatakse kunstiametnike pidulikes kõnedes ning enesepromo-arvamusartiklites, kunsti rahastamises see aga kuidagi ei kajastu. Kohalikud institutsioonid, ka need, kellel on piisav nüüdiskunsti eksponeerimise kogemus, peavad, võrreldes Tallinna kesksete kunstiasutustega, üleriigilistest fondidest jagatava puhul heal juhul arvestama murdosaga. Regionaalsus on kui loosung, millega kaunistatakse tellitud bussi, mis läheb Tallinna kunstiinstitutsiooni korraldatud üritusele riigi teise otsa Tallinnas tegutsevate kunstnike näituse avamisele.

Kohalik isetekkeline kunstikogukond ei ole väärtus, mida eraldiseisvana eriti hinnataks.

Pärnu on hea näide. Enne aastatuhandevahetust tekkis kuurortlinna tugev nüüdiskunsti kogukond suures osas tänu asutatud Academia Non Gratale, mis tõi Pärnusse terve hulga tegevkunstnikke ning kunstitudengeid, kes pigem suhestusid ja suhtlesid välismaa kui Tallinnaga, kust neid kohati tõrjuti.

See kunstiõppeasutus, nagu ka Pärnu aktiivne skeene, on ammu minevik, millest on ometi jäänud kohapeale kultuurikiht, mis lubab selle linna kunstielul olla midagi kaugelt enamat ja ajakohasemat kui juhusliku depressiivse Eesti väikelinna oma.

Pärnu fotofest, mis hõlmab enda alla mitu alanäitust, on kõnekas näide. On palju ja erineva lähenemisega fotot, nii Tallinna peavoolu – isikunäitusega esineb näiteks EKA fotoosakonna dotsent Laura Kuusk – kui ka Pärnu fotorühmituse F8 loomingut, lisaks mitme riigi fotograafe.

Esimesena tooksin välja suurejoonelise kuraatorinäituse Pärnu raekojas. Sellel väljapanekul on sama pealkiri – „Tulevik oli eile“ ning ka kuraatorid Marian Kivila, Jan Grau ja Marko Toomast, nagu on Pärnu fotofestil tervikuna. Näitusel annavad tooni suures formaadis teosed, kus kohati jõutakse kitši mõttes väljapoole head ja kurja. Eriti torkab see silma türkmeeni päritolu kunstniku Lilia Li-Mi-Yani fotoseeria puhul, kus on portreteeritud Moskva uusrikkaid ning nende teenijaid. Tardunud poosides kaamerasse vaatavad inimesed luksuslikes interjöörides, keskealiste hoolitsetud välimusega naiste näol on plastilise kirurgia jäljed ning selle kaasnähuna saavutatud maskilik, groteskne ilme. Fotodega käivad kaasas lühikesed tekstid, mis annavad paari lühilausega elulise sissevaate modellidesse, kelle puhul on esile toodud nende täisnimi ja vanus. Kõrgharidusega koduabilised, kes loodavad seda tööd teha, kuni on tervist. Teenija, kes tunnistab, et tema abikaasa on end seksipartnerina ammendanud. Isiklikud tragöödiad ja vaoshoitud meeleheide. Lilia Li-Mi-Yanil on õnnestunud saavutada sotsiaalne üldistus ning esile tuua inimelu traagika, lisaks juhtida tähelepanu klassiühiskonna märkidele Venemaal. Kindlasti üks kunstiteoseid, mis jääb vaataja mällu ning torgib seal veel kaua.

Soome kunstniku Soili Arha autoritehnikas seeria „Nimekaardid“ on vaimukas kommentaar antiigiihalusele ja ka suveniiritööstusele. Lätlane Arnis Balčus on lavastanud seerias „Amneesia“ Nõukogude aega jäänud lapsepõlvemälestusi, leedu kunstnik Artūras Valiauga on viinud digitrükis foto väga lähedale minimalistlikule graafikale. Tema kaasmaalane Gabrielė Gervickaitė on miksinud kunagisi meditsiinialaseid illustratsioone maastikuvaadetega.

Jan Grau on loonud digitöötlusega psühhedeelselt mõjuvaid kollaaže, mis lähtuvad argiesemetest. Arne Maasik on liikunud seekord arhitektuurifotost edasi enda loodud ning Kadrioru muuseumi natüürmordinäitusel kaks aastat tagasi eksponeeritud installatsiooni dokumenteerimisele. Metallesemetest moodustunud geomeetrilised ruumilised struktuurid mõjuvad küll aga linnavaadetena.

Värskelt ja heas mõttes ootamatult mõjuvalt kuraatorinäituselt võib veel esile tuua noore kunstniku Aksel Haagenseni interaktiivse, publiku aktiivsel osalusel toimiva installatsiooni.

Pärnu rühmituse F8 üheksandal näitusel Pärnu keskraamatukogus, kus kunstnike teosed on esitatud raamatukogu kõigis ruumides, tõuseb esile Marko Toomast oma abstraktsuse piirini puhastatud, kaleidoskoobiefekti kasutavate suurte kangasväljatrükkidega. Ega kõiki kunstiteoseid raamatukogust üles leidnudki.

Pärnu Kunstnike Maja on võtnud vastu kaks isikunäitust. Laura Kuuse „Inimesed nagu sina“ tegeleb pop-up-kultuuriga, kui seda nii võib defineerida. Olukorrale, kus iga hetk võib meie isiklikku ruumi tungida infokillukesi, pakub leevendust videoinstallatsioon, mille kogemiseks tuleb pähe panna kiiver. Nii näeb 360kraadise videona kolme kohta, kus me (kunstinäituste publik on paratamatult suures osas teised kunstnikud) teeme traditsiooniliselt oma valikuid, ning saab kuulata puhast vaikust. Millised need kolm kohta on? Ikka tühi kunstigalerii, ehituspood ja tühi korter … Eksistentsiaalsetena mõjuvad ka Laura Kuuse minimalistlikud akvarellijoonistused IKEA kataloogi tootenäidistest ning installatsioon tühjadest pudelitest, kus õhupuhuri mõjul kilisevad tuule käes neisse torgatud lusikad. Ja taas ootamatus: Laura Kuusk on välja andnud ka pop-up-autoriraamatu. Liigutus, mille tegi kunstnikuna juba Andy Warhol.

Samas näitusepaigas esitleb galerii Positiiv Meeli Laidvee fotoseeriat „Haagitud valik“. Fotoseerias on kujutatud klišeelist tegelast, keskealist valget meest oma dilemmadega vaevlemas. Need dilemmad avalduvad küll peamiselt romantiliste talumaastike ja heinamaade taustal heroiliste või siis kaameraga flirtivate pooside võtmises. Kas vihje vanade heade aegade järele nostalgitsemise kui keskealise mehe, tihti häirivalt konservatiivsete vaadetega tegelase tunnusomadusele? Või onu Heino oma tundehetkel?

Sel aastal teist korda toimuva Pärnu fotofesti alla nüüdsest kuuluv „Pärnumaa foto“ leiab aset juba 14. korda. Endla teatrigaleriis eksponeeritakse konkursist osavõtjate fotosid, heas mõttes paistab silma Alar Raudoja näitusekujundus. Auhinnad said seekord Rein R. Seppius ja Hannes Paldrock.

Pärnu fotofesti mastaapsus näitab, et viimase 25 aastaga on Pärnus toimunud midagi pöördumatut, sellesse väikelinna on tekkinud püsiv ja arvestatav kunstiväli. See pole ainult üks-kaks entusiastlikku ettevõtmist ja kunstisõbralik omavalitsus, vaid midagi kaugelt enamat. „Tuleb tunnistada, et Pärnu on Baltimaade kaasaegse kunsti keskus,“ ütles Pärnu kunstnik Andrus Joonas 2004. aastal sealset kunsti­preemiat vastu võttes. Nii ilus see olukord kahjuks pole, aga Pärnust mööda vaadata enam ka ei saa.