Kunagi punkmuusikaga alustanud ja seejärel ka Red Hot Chilli Peppersis trumme mänginud Cliff Martinez on praegu üks otsitumaid filmiheliloojaid, kuid ta valib, kellega koostööd teeb. Kõige rohkem filme on ta teinud Steven Soderberghi ja Nicholas Winding Refniga. Rotterdami filmifestivalil andis ta loengu vormis seal oma meistriklassi. Olemuselt on Martinez sõbralik ja lahke, ehkki filmid, millele ta on muusika kirjutanud, on enamasti sünged. Filmiajakirjanike tähelepanust oli ta üllatunud, nentides, et filmimuusika pole suurtel festivalidel USAs tavaliselt huvi äratanud ja alles Euroopas on ta avastanud, et ka filmimuusika on tuntud ja selle tegijatest peetakse lugu. Eriti põnevil oli ta, kui kuulis, et intervjuu ilmub eesti keeles.

Mis on teile filmimuusika loomisel peamine?

Mulle meeldib mõelda, et muusikal on oma roll, et muusikaga saab väljendada seda osa loost, mida sõnade, dialoogi või pildikujundite kaudu rääkida ei saa. On mingi teistsugune kommunikatsiooni või loojutustamise kiht, mida muusika suudab väljendada paremini kui stsenaarium või kinematograafia – loo teine mõõde. Ma ei väida, et nii saab rääkida kogu loo, kuid kindlasti lisab muusika emotsioonile sügavust, maagilist substantsi, mida saab pakkuda ainult muusika.

Kas uut filmi ette võttes arvestate ka tegelastega, mitte ainult looga? Iga karakter nõuab oma teemat ja ühtlasi peate panema paika ka meeleolu?

Jah, need ongi kaks peamist ülesannet. Üks filmimuusika helilooja ülesanne on suunata vaataja tundma sama, mida tunneb filmi tegelane. Muusikal on siin oluline roll panna vaataja kaasa tundma või mõistma karakterit ja tema tegutsemise motiive. Tuleb arvestada ka teiste faktoritega, nagu näiteks keskkond, millel võib samuti olla oluline roll – ja muusikal selle kujundamisel suur osa. Võtame näiteks Steven Soderberghi „Solarise“.¹ Selle loo juures oli oluline, et kõik toimub teises maailmas, ilmaruumis, seega on ümbruskond vahel omaette karakter ja muusika annab lukku olulise panuse.

„Solarise“ puhul oli tegemist üpris raske ülesandega saada üle Eduard Artemjevi muusikalisest saatest originaalfilmile. Kuidas sellega toime tulite?

Steven Soderbergh palus mul seda originaali mitte vaadata. (Naerab.) Muidugi tahtsin ma seda teha. Mul õnnestus leida vaid väga kehva kvaliteediga videokassett, mida vaatasin tavaliselt teleekraanilt. Mulle oli teada uusversiooni eelarve ja et sooviti saavutada läbilöök kinodes ning suur kasum. Andrei Tarkovski algupärandit² vaadates tundus, et kui teha truu uusversioon, leiaks see film väga vähe vaatajaid. Minu arvates mängib selle omamoodi esoteerilise kunstilise filmi juures suurt osa ka selle muusikaline kujundus. Muusika on seal abstraktne ja seda on palju, osa sellest on konventsionaalne, meloodiline, harmooniline, kuid palju on ka abstraktset, avangardset helikujundust. Uusversiooni tootmise alguses ütles mulle Robert Kraft Foxi helikujundusosakonnast, et ärgu ma muusikaga katsetagu: kui on romantiline stseen, tahab ta kuulda romantilist muusikat, kui märul, siis ägedamat. Ta ei tahtnud kuulda mingit kontrapunkti või vastandatust, tugevaid kontraste, nii et stseenis juhtub üks asi, aga muusika teeb midagi muud. Selle filmi muusika pidi saama illustreeriv, sest sisu on juba niigi abstraktne. Ma sain ta suunistest väga hästi aru, sest minu meelest just see Tarkovski filmis puudubki. Tundub olevat vajaka fookusest. Ma ei tahaks öelda midagi negatiivset, kuid tihti peab filmi vaatama tummalt, muusikata, et mõista muusika rolli. Minu arust napib „Solarises“ sidusust. Muusika seal otseselt lugu ei räägi, kuid annab filmile fookuse ja sidususe.

Aga, jah, ma tean, et algupärand on kultusfilmi staatuses, kuid Steven soovis sellest loost kujundada midagi muud ja mina tundsin kohustust teha ka muusikaliselt midagi teisiti.

Mis teeb Nicholas Winding Refni filmist „Ohtlik sõit“³ fenomeni – kas näitlejad, õhustik või hoopis muusika? Tegelikult on seda filmi raske ilma muusikata ette kujutada.

Ma mõtlen siiamaani, miks see film nii edukas oli, sest tahaks ju seda kogemust korrata. Minu meelest mängib seal kõik kaasa: hea lugu, suurepärased näitlejatööd ja ehk tõesti keskmisest veidi suuremas rollis muusika. Mõnikord on muusikal väiksem ja mõnikord suurem tähtsus. „Ohtlikus sõidus“ on üpris suur ja oluline osa nii lauludel kui ka muusikalisel saatel. Filmi ainukesed Oscari nominendid olidki muusikalised toimetajad Lon Bender ja Victor Ray Ennis. Heliefektidel on selles filmis samuti suur osa – kinnaste hõõrdumine vastu rooliratast näiteks. On palju detaile, mille Nicholas on kujundanud just heli kaudu. Sel puhul ongi huvitav vaadata filmi ilma nende elementideta, et mõista, mis toimub filmiga järeltootmises. „Ohtlik sõit“ on hästi tasakaalus film: tasemel näitlejad, lavastus, muusikaline kujundus, sellele lisaks laulud, mis klapivad väga hästi muusikalise saatega kokku. Kõik on väga sujuv. On ju ka neid filme, kus on samuti laule kasutatud, kuid need kannavad hoopis teistsugust meeleolu kui originaalmuusika. „Ohtlikus sõidus“ töötavad need kaks poolt väga ilusti koos. Ryan Goslingule oli „Ohtlik sõit“ minu meelest läbimurdefilm ja ka Albert Brooks polnud enne mänginud gangsterit. Paljud suurepärased õnnestumised tegid selle filmi. Mul poleks midagi selle vastu, et mõelda välja „Ohtliku sõidu“ valem.

Kas Refn annab režissöörina rohkem vabadust kui Soderbergh?

Ei usu. Nad mõlemad on andnud mulle palju vabadust eesmärgiga saada hea tulemus ilma suurema kontrollimise või manipuleerimiseta. Nad on selles suhtes üpris sarnased. Kui ma töötasin Steveniga esimest korda filmi „Seks, valed ja videolint“⁴ juures, tuli ta mulle külla. Istusime koos klaveri taha, isegi mängisime koos. Ta oli väga asjas sees. Sama ka Nicholasega: „Ohtlikku sõitu“ tehes arutasime palju, mida ta muusikas taotleb. Iga uue projektiga on see olnud samamoodi ja ma võtan seda komplimendina, et nad mind usaldavad ega mõtle muusikalise kujunduse juures üle. Nende mõlemaga olen koostööd teinud rohkem kui kahe filmi puhul. Sellise usaldussuhte korral režissööriga annan ka mina endast parima, sest nemad on andnud mulle vabaduse. Kui oled juba nendega koos töötanud, usaldavad nad su kõhutunnet.

Filmist „Seks, valed ja videolint“ sai teile omamoodi biograafiline pöördepunkt, sissejuhatus filmimaailma. Kas Soderberghi pakkumise tõttu loobusitegi rokkmuusikast?

Ma olingi tegelikult valmis tegema midagi muud. Olin selleks ajaks juba kümme aastat mänginud trumme rokk­bändides ja tahtsin vaheldust. Vaimustusin toona muusika tehnoloogiast, arvutite kasutamisest muusikas ja selle tegemisel, ja mulle tundus, et trummarid on esimesed, keda hakkavad asendama masinad. Paljud bändid hakkasid kasutama trummimasinaid ja tundsin, et olen ohustatud liikide hulgas. Nii olingi valmis edasi liikuma ja Soderberghi pakkumine vaimustas mind. „Seks, valed ja videolint“ on tegelikult tema teine film, kuid esimene, mis tõmbas tähelepanu talle kui andekale filmitegijale. Ühtlasi pani see aluse minu karjäärile.

Kas te ei karda, et masinad asendavad lähemas tulevikus ka filmimuusika kirjutajad, eriti kui arvestada loo teatud aspektide emotsionaalset, peaaegu mehaanilist rõhutamist? Seda kõike võivad teha ka arvutid!

Jah, olen veendunud, et võib-olla on juba järgmise viie aastaga võtta arvutiprogrammid, kuhu sisestad lähteülesande. Kirjeldad stseeni, võtad lahti menüü, kirjutad käskluse: anna mulle Hans Zimmeri vasak käsi ja Alexandre Desplat’ parem käsi ning lisame peale Jimi Hendrixi virtuaalse kitarri. (Naerab.) Sellise saatemuusika teebki lõpuks mõni kutt kusagil Alaskal näiteks oma nutitelefoniga.

Olete üsna pessimistlik. Nii et lootust pole?

No ma loodan, et saan veel teha mõned videod, enne kui see juhtub. Nii nagu on meile antud veel mõned aastad, enne kui üleilmne soojenemine planeedi lõplikult hävitab. Aga jah, kui ma enne välja ei mõtle, kuidas kohaneda, siis, kes teab, võib-olla teen veel uue karjääri golfimängija või kohakaasluse alusel töötava ajukirurgina.

Trummide juurde te siis enam ei naase?

Ma olen neid ikka mänginud, olen selle enda jaoks uuesti avastanud pärast 25 aastat. Tahaks tõesti uuesti pilli mängida, mulle meeldib teha muusikat asju pulkadega tagudes.

Olete olnud ennekõike seotud pungi ja no wave’iga …

Kasvasin üles Los Angeleses, kuhu kolisime 1976. aastal. Toona oli seal suurepärane kohalik skeene, punk oli põhiline. Sellised üpris omanäolised ja värvikad bändid nagu The Screamers ja The Weirdos läksid mulle väga korda. Ma ei saa väita, et mu filmimuusikakarjääri mõjutasid Ramones või Sex Pistols, kuid neil oli suur osa mu muusikalisel kujunemisel ja nad panid aluse mu suhtele muusikaga. Los Angeleses armusin kohalikku skeenesse ja ilmselt seetõttu otsustasingi muusikukarjääri kasuks – tegelikult ju üsnagi hulljulge valik.

Kas jälgite ka praegu, mis rokis toimub, või on peamine tähelepanu filmimuusikal?

Ma ei kuula eriti filmimuusikat. Mulle meeldib kinos käia ja filmimuusikat võtan vastu selles kontekstis, kuhu ta on kirjutatud. Ma ei usu ausalt öelda, et filmimuusika on eraldi huvitav, mõnede eranditega. Filmist eraldatuna kaotab see oma võlu. See käib ka minu muusika kohta, mis ei paku enamasti omaette mingit erilist kuulamiskogemust. Aga mida ma kuulan? Elu on liiga lühike, et halba muusikat kuulata, seega kuulan palju klassikat. Hiljutised lemmikud on Jackson Brown ja The Beatles, ühesõnaga vanainimeste rock’n’roll, peamiselt.

Milliste režissööridega soovite koostööd teha ning kui palju tuleb pakkumisi tagasi lükata?

Enne „Ohtlikku sõitu“ ja „Nakkust“⁵ ei teinud valimine just erilist peavalu. Need kaks filmi esilinastusid nädalase vahega 2011. aastal ning sellest ajast peale heliseb telefon pidevalt ja tööpakkumisi tuleb nii palju, et mul tuleb paljudele ära öelda. Enne seda tuli tõesti vaeva näha mõne tööotsa leidmiseks ja enamik filmiheliloojaid on samas seisus praegugi. Võin öelda, et mul on vedanud.

Mille kallal praegu töötate?

Lõpetan Amazonile üht telesarja, mille lavastaja on Nicholas Refn ja mis kannab pealkirja „Liiga vana, et noorelt surra“.⁶ See koosneb kümnest 90minutisest osast ja räägib Los Angelese sarimõrtsukast. Miles Teller mängib sarimõrtsukast politseinikku. See on sünge ja vägivaldne sari, palju muusikat.

Teile seega meeldivadki sünged, psühholoogiliselt sügavad lood?

Mulle on sattunud lood, kus inimesi tulistatakse, pussitatakse ja lastakse õhku. Esineb narkootikume ja muud sellist sünget laadi materjali. Eelmisel aastal tegin aga komöödia „Mängude õhtu“.⁷ Ka seal tulistatakse, pussitatakse ja lastakse inimesi õhku, aga see on naljakas. Ja nii kummaline, kui see ka pole, tuli mul muuta väga vähe selles, mida ma tavaliselt teen. Režissöörid ütlesid samuti, et tee, mis teed, aga ära meie pärast küll midagi muutma hakka – ja kõige tähtsam: ära püüa olla naljakas, see on meie töö. Ära muusikaga nalja tegema hakka. Minu meelest on see veidi nagu näpuga näitamine, aga toimib. Filmis mängib peaosa Jason Bateman, kes on ehk tuttav telesarjast „Ozark“.⁸ Seal hängib ta gangsteritega ja see oli üpris sünge lugu. Tabasin end mõttelt, et ta mängib sama karakterit nii seal kui ka „Mängude õhtus“ ega ole end üldse muutnud – ainult tema mängitud tegelasel on teine nimi. Ja ma mõistsin, et võin ju ka olla mina ise. „Mängude õhtu“ muusika kõlab tegelikult peaaegu samamoodi nagu mu looming teistes filmides, kus juhtub midagi sünget ja halba. See oli mulle huvitav avastus, et muusika, mis pole koomilisena planeeritud, võib olla suure huumoripotentsiaaliga, mille saab välja tuua pelga kontekstimuutusega. Ma poleks kunagi uskunud, et muusikaga manipuleerimine võib olla sedavõrd lõbus. Nii et see oli väga huvitav õppetund.

1 „Solaris“, Steven Soderbergh, 2002.

2 „Солярис“, Andrei Tarkovski, 1971.

3 „Drive“, Nicolas Winding Refn, 2011.

4 „Sex, Lies and Videotape“, Steven Soderbergh, 1989.

5 „Contagion“, Steven Soderbergh, 2011.

6 „Too Old to Die Young“, Nicolas Winding Refn, Ed Brubaker, 2019.

7 „Game Night“, John Francis Daley, Jonathan Gold­stein, 2018.

8 „Ozark“, Bill Dubuque, Mark Williams, 2017.