Mängufilm „Igaviku väravas“ („At Eternity’s Gate“, Šveits-Iirimaa-Suurbritannia-Prantsusmaa-USA 2018, 111 min), režissöör Julian Schnabel, stsenaristid Jean-Claude Carrière, operaator Benoît Delhomme, helilooja Tatjana Lissovkaja. Osades Willem Dafoe, Rupert Friend, Oscar Isaac, Mads Mikkelsen, Emmanuelle Seigner, Mathieu Amalric, Niels Arestrup, Anne Consigny jt.
Filmi „Igaviku väravas“ alguses kuuleme vestlust Vincent van Goghi (Willem Dafoe) ja öömajapidaja proua Ginoux’ (Emmanuelle Seigner) vahel. Pärinud kohvikus istuvalt raamatusse süüvinud mehelt, kuidas lektüür talle istub, vastab van Gogh, et hästi, ehkki ta ei saa kõigest aru. Kunstniku vastust peab proua Ginoux kummaliseks, sest kui tema loeb raamatut, tahab ta sellest ka aru saada. See on igati tervemõistuslik arvamus, sest mis mõtet oleks lugeda raamatut (või vaadata filmi), mis on arusaamatu? Van Gogh aga tõdeb, et teda paelubki teksti puhul see, mis jääb tabamatuks – teda köidab müsteerium.
Kahekõne kirjeldab üldsõnaliselt lahknevaid reaktsioone „kunstfilmidele“, mille alla Julian Schnabeli „Igaviku väravas“ ka liigitub. Mõiste „kunstfilm“ hõlmab eripalgelisi linateoseid, kuid peamiselt tahan rõhutada kindlat tüüpi kunstfilme, millel on järgmised esteetilised tunnused: mittelineaarne ja ebaselge narratiiv, hakitud ja assotsiatiivne montaaž, režissööri visiooni rõhutamine loogilise sündmustiku ülesehitamise asemel. Paratamatult sigineb kunstfilmi ja kommertsfilmi eristusse eelarvamus klasside vahelisest maitseerisusest: kunstfilme justkui eelistab rafineeritud ja haritud eliit, samal ajal kui pööbel, kes ei mõista, mis on tõeline kunst, on maias kommertsfilmide järele. Sedalaadi eelarvamus peegeldub ülalmainitud kahekõnes: öömajapidaja tunnistab vabandava näoilmega, et talle meeldivad romaanid ja ajakirjade järjejutud, samal ajal kui oma ajast ees kunstnik hoiab käes Shakespeare’i näidendit „Richard III“. Jättes analüüsimata sellise eelarvamuse pädevuse, selgitab see meile ometi naudingulist teravust, millega mõned filmikriitikud kunstfilme maha materdavad – see tähendab, et nad teevad seda samasuguse piinliku innuga, nagu mõni mees kaitseb oma au solvangu eest, mida keegi ei ole lausunudki.
Nii Eesti kui ka välismaa kriitikud on selle filmi kohta üllitanud ootuspäraseid arvamusi, milles kurdetakse, et film on igav ja millestki aru ei saa.1 Säherdune kriitika võib kunstfilmide puhul olla kohane, kuid mulle näib, et „Igaviku värava“ puhul pigem mitte. Kahtlustan, et osaliselt on süüdi šabloonne ettekujutus Vincent van Goghist ja XIX sajandi teise poole kunstist üldiselt, mistõttu on meie ootused filmile kitsapiirilised. Vincent van Goghi lugu näib oma populaarsuse tõttu olevat täiuslik materjal mõnele Hollywoodi eluloofilmile. Režissöörid, kes tahavad teha teistsugust filmi, peavad omakorda pingutama, et veidigi hajutada eelarvamuste udu ja võimaldada meil kogeda midagi enamat kui seda, mida me enda meelest juba teame. Julian Schnabeli puhul tähendab see vahel äärmuseni (ja füüsilise ebamugavuseni) minevat filmikeelt.
Milline on kuulsa hollandlase retseptsioon tänapäeval? Vincent van Gogh on armastatud nagu üldjoontes kõik tuntud impressionistid ja postimpressionistid (van Gogh arvatakse viimaste hulka). Rahva poolehoidu näitab muu hulgas tõik, et van Goghi maalid on enim reprodutseeritud töid, ja seda nimelt tarbeesemete – pinalite ja puslede kujul. Niisiis on van Goghil suur dekoratiivne ja kommertsväärtus.
Need kunstistiilid on populaarsed, kuna igal kunstnikul on kergesti äratuntav käekiri ning (järgneb tohutu, aga enam-vähem paikapidav üldistus) vastupidiselt sellele eelnenud kunstile, mille sümbolid lähevad nüüdispublikust kõrge kaarega mööda, maalivad nad igapäevaseid esemeid ja situatsioone, mis on kõigile arusaadavad: vaasid päevalilledega, kõrtsid, terrassid, tantsusaalid, vesiroosid ja heinakuhjad. See on ligipääsetav, armas ja kaunis. Miks küll moodne kunst ei võiks selline olla? Miks ei maalita nii nagu vanasti? Kas kontseptuaalne kunst peaks minus mingeid tundeid tekitama? Isegi minu kaheaastane oskab paremini joonistada!
Niisugused eelarvamused on vastastikused. Olen kuulnud kunstnikke aasivat, kuidas kõigi emade lemmikkunstistiil on impressionism (siin on muidugi peidus mitte ainult eelarvamus impressionismi, vaid ka keskealiste naiste suhtes – nende maitse ei saa ju kunagi olla avant-garde!).
Ometi tõusis veel enne seda, kui impressionismist sai bestseller, tüli uue kunstivoolu pärast taevani. Kui akadeemiline kunst ajalooliste ja religioossete stseenidega oli XIX sajandi publiku silmis kõrge kunst, siis impressionismist õhkus dekadentsi. Impressionism oli kunst modernsest elust – raudteed, linnad, prostitutsioon, absindijoojad – ja nimelt seetõttu madal. Ka uus maalimistehnika peegeldas modernsust: pintslilöökide virvarrist moodustus killustunud valgusosakestest koosnev mulje. Impressionistide jäädvustatud maailm oli seega fragmentaarne ja ebapüsiv. Üldtunnustatud maitse väravavalvurid – kriitikud ja akadeemia – põlgasid impressioniste just nende omaduste tõttu. Kui impressionistide töid ei eksponeeritud Pariisi Salongis – oma aja tähtsaimal kunstinäitusel, lõid mässumeelsed kunstnikud protestinäituse Tõrjutute salong (Salon des refusés). Kui võib jätkata suurte üldistusega, siis sellega paiskus valla uks kogu moodsale kunstile – sealhulgas formaliinivannis haidele ja ekskrementidega purkidele.
Eelöeldu kehtib ka Vincent van Goghi kohta. Julian Schnabel näitab mitmes stseenis, kui vastuoluline oli van Goghi kunst kunstniku eluajal. Kõige teravamalt ilmneb see episoodis, kus rühm koolilapsi ühes kasvatajaga jalutab looduses, kui äkki ilmub kauguses nähtavale lõuendi kohale kummardunud van Gogh. Lapsed jooksevad kiljudes kunstniku manu, ajavad molberti upakile, nõudes häälekalt: „Mida kunstnik maalib kah?!“ Saanud teada, et maali teemaks on puujuured, valdab nii lapsi kui ka õpetajat üleolekuga tembitud pahameel ning kuigi õpetaja püüab lapsi ohjes hoida ja neid kahtlasest kunstnikust lahutada, ei suuda temagi jätta nõelamata, et vanasti osati teha ilusaid maale, kahju küll, et see enam nii ei ole. Kõlab tuttavalt, eks ju.
Ometi ei paista Schnabel uskuvat, et intellektuaalsest mäluvärskendusest, ajaloolise situatsiooni kirjeldusest piisab. Kuidas siiski läbi tungida sellest paksust eelarvamuste mudast, tundest, et ma juba tunnen van Goghi kunsti, sest ma olen seda miljon korda näinud?
Schnabel püüab publikus esile kutsuda täielikku (nii emotsionaalset kui ka füüsilist) lülitumist Vincent van Goghi tundemaailma. Režissööri ambitsiooni viib ellu operaator Benoît Delhomme, kes jookseb Vincent van Goghi kingades ringi ja hoiab käes kaamerat. Mõistagi näeme filmi vaatamise ajal hoopis midagi muud: me tajume, et meie ise olemegi Vincent, kes metsasalus eksleb, pilk üles-alla visklemas. Kaamera ette on Delhomme pannud kollased bifokaalprillid, mistõttu on kaadri allosa hägune ja pilt intensiivselt õlgkollane (van Goghi maalidel valdav värv).2
Kaamera liikumine Delhomme’i käes ei päädi pelgalt illusiooniga, et vaataja näeb maailma läbi Vincent van Goghi silmade. Sellel on ka huvitavad ja paraku ebameeldivad füüsilised kõrvalmõjud. Enamasti pole südamepööritus ja desorientatsioon osa filmielamusest, pigem tahetakse tagada võimalikult lahe (sageli võimalikult uinutav) elamus kuumade jookide ja polsterdatud istmete kaasabil. Nõnda mõjubki ebamugavus heidutavalt ning nõuab vaatajalt ootuste ümberhindamist. Just sellises haavatavas olekus, kui vaataja on oma mugavustsoonist välja tõugatud, tunnetab ta Vincent van Goghi hingeseisundit, teadmata enam, mida oodata – kõik saab võimalikuks.
Õnneks pole „Igaviku väravas“ kaugeltki „Tantsija pimeduses“3 või mõni muu käsikaameraga liialdav teos. Schnabel suudab suurepäraselt ebamugavustunnet timmida – ajada publik segadusse, aga mitte muuta filmielamust talumatuks. Schnabel on paigutanud käsikaameraga üles võetud stseenid eelkõige filmi algusse – ilmselt, et plats publiku eelarvamustest esimese hoobiga puhtaks lüüa. Kunstfilmide kõikvõimalike konfiguratsioonide reas on „Igaviku väravas“ nõnda pigem traditsiooniline kui eksperimentaalne.
Ebamugavustunne on vahest ka õige lähtepunkt Vincent van Goghi sisemaailma, pidades meeles, kui sageli tema elu romantiseeritakse. Näib, et kollektiivne alateadvus on piinatud kunstniku meemist nii läbi imbunud, et meil on raske keerulise elukäiguga kunstnikust muul viisil mõelda. Olenemata sellest, milline on tegelik seos loomingu ja kannatuse vahel, ei aita see meil kunstnikke ega nende loomingut paremini mõista. Traagilise geeniuse oreool vaid suurendab kunstniku kommertsväärtust, kaunistades ja seeläbi varjates häirunud vaimse tervise, vaesuse, üksilduse ja sotsiaalse tõrjutuse tõsidust. Erakordsete inimeste hingepiinadest ajendatud uudishimu rahuldamine viib pigem uudishimu objekti ärakasutamise kui tõelise empaatiani.
Publiku empaatia saab võimalikuks suuresti tänu Willem Dafoe osatäitmisele. Dafoe toob esile Vincent van Goghi lapselikud jooned. Me näeme Vincenti looduses kepslemas nagu laps, sõbraga jällenägemise pärast elevile minemas nagu laps ning kui vanem vend Theo (Rupert Friend) külastab teda vaimuhaiglas, tihub ta venna embuses nutta nagu laps ema käte vahel. Temas pole raasugi pahatahtlikkust ega egoismi, kuid nagu laps, kes veel ei mõista, kuidas oma tunnetega toime tulla ning mis on ja mis ei ole kohane, jookseb ta oma eluga vastu seina. Ometi ei ole van Gogh infantiilne, vaid ilmutab vestlustes erakordset arukust ja oma olukorra selget mõistmist. Korduvad lähivõtted Dafoe näost annavad eriti väljendusrikkalt edasi keerulisi tundeid, mida filmi peategelane läbi elab.
„Igaviku väravas“ erineb oma vastasseisus piinatud kunstniku müüdile ühest teisest hiljuti kinodes jooksnud Vincent van Goghi eluloofilmist „Armastusega Vincent“,4 mis kõneleb uudishimust, mida me tunneme kunstniku surma vastu, ilma seda kritiseerimata. Filmi süžee taandub lihtlabase küsimuseni: kas van Gogh võttis endalt elu või siiski mitte? Väga tahaks teada! Vastus, millega filmi tegevus haripunkti jõuab, on järgmine: Vincent van Gogh võttis endalt tõepoolest elu, kuna tal oli bipolaarne isiksusehäire (filmis kasutatakse terminit „melanhoolia“ koos kirjeldusega, et melanhooliku meeleolu võib kuue tunni jooksul ühest äärmusest teise kõikuda). Tundub, et iha seletada tõmmet, mida me tunneme eriliste või lihtsalt meist erinevate indiviidide vastu, on põhjatu ega erine kuigivõrd proua Ginoux’ väitest, et kui tema midagi loeb, tahab ta sellest ka aru saada. Müsteerium ei rahulda meie intellekti, mis nõuab kindlaid vastuseid. „Armastusega Vincent“ ei lõpe seega enne, kui peategelane Armand, kes püüab detektiivi kombel välja uurida tõde van Goghi surma kohta, on välja selgitanud kunstniku diagnoosi. Kas sellega on Vincent van Gogh tõesti paika pandud?
Paistab, et kunst on määratud jääma traagilise kunstniku varju. Isegi filmis „Armastusega Vincent“, kus iga kaader on maalitud nagu van Goghi maal ja mis reklaamib end kui esimene täismahus maalitud film, mängib kunst kõigest tehnilise viguri osa. Van Goghi kunst on kinolinal ehk kõnekam, kui me ei näe seda, aga tunneme ära seosed mälusoppides talletunud piltide ja mõne ekraanil vilksatava kujundi vahel. „Igaviku värava“ esimeses stseenis näeme närbunud päevalillepõldu Lõuna-Prantsusmaa pilvise taeva taustal. Vastuolu trööstitu vaatepildi ja sedamaid meenuvate van Goghi rõõmsate päevalillede vahel paneb mõtlema, kuidas on võimalik luua süngetes oludes midagi nii helget. Kas inimese võime luua süngusest hoolimata midagi ilusat ei anna mitte lootust?
Nii Schnabel kui ka peaosatäitja Dafoe on öelnud, et „Igaviku väravas“ ei ole eluloofilm ranges mõttes, vaid film loomingulisest protsessist. Schnabel läheneb van Goghi surmale mänguliselt, hüljates üldtunnustatud vabasurma teooria ning soosides vähe usutavat teistsugust vaadet, mille järgi kuulus kunstnik mõrvati. Schnabelile on kriitikud vandenõuteooria levitamise kõrval ette heitnud ka tema otsust anda peaosa Dafoele, kes oli filmimise ajal ligi 20 aastat kunstnikust vanem, ehkki pole raske ette kujutada, kuidas XXI sajandil hästi elanud näitleja võib väga hästi välja näha nagu XIX sajandil elanud nälginud kunstnik. Tõsielulised faktid on aga Schnabelile teisejärgulised ning esiplaanil on filosoofilised küsimused, nagu mida tähendab olla kunstnik, iseäranis kaasaegsete poolt põlatud kunstnik.
Filmi põhiteema on subjektiivsus ja selle ületamise võimalikkus sarnaselt Schnabeli seni edukaima filmiga „Tuukrikell ja liblikas“.5 Van Goghile on kõige olulisem jagada teistega seda, mida ta näeb. Andmaks oma nägemust võimalikult vahetult edasi, maalib ta kiiresti. Maal tuleb luua ühe inspiratsioonihooga, mitte ette planeerides, reflekteerimiseks pause tehes. Vastasel juhul pole maal enam nägemuse väljendus, vaid nägemuse kommentaar. Umbes selles joones hargneb Vincent van Goghi ja Paul Gauguini (Oscar Isaac) vaheline tüli – Gauguin usub, et maalida tuleb seda, mida vaimusilmas näed, samal ajal kui van Gogh maalib loodusest kopeerides.
Oma nägemuse jagamise soovi teine külg on van Goghi rõhuv üksildus ja tervet filmi läbiv küsimus vaimsest seisundist. Filmis „Igaviku väravas“ ei ole van Goghi hingeseisund meditsiiniprobleem. Hullus (jään sõna juurde, mida filmis kasutatakse) on siin eksistentsiaalne probleem, mis on seotud vajadusega leida teistega ühine maailmatunnetus.
Kuidas ma saan kindel olla, et minu roheline on sinu roheline? Kas teised näevad seda, mida mina näen? Tavaliselt peame hulluseks seda, kui inimene näeb midagi, mida keegi teine ei näe – kui tema reaalsustaju erineb täielikult teiste reaalsustajust. Olla kapseldunud oma maailma, ilma et keegi teine kinnitaks selle õigsust, tähendab elu ilma pidepunktita. Inimese tegevusele annavad tähenduse ja kinnituse teised inimesed.
Filmi kulgedes leiab van Gogh oma nägemusele uue pidepunkti, mille najal saab tema töö tähenduse isegi siis, kui teised sellele mingit tähtsust ei omista. Umbmääraselt nimetab van Gogh seda igavikuks või looduseks või Jumalaks. Van Gogh ei maali enam teistele, vaid selleks, et tajuda oma suhet igavikuga. Kui Van Goghi maale ilmselges arusaamatuses vaatav preester, van Goghilt küsib, miks ta maalib, vastab kunstnik, suutmata end täpselt väljendada, et ta maalib, sest ta maalib – midagi muud ta teha ei oska. Ta lisab, et ainult maalides tunneb ta end ühes kõiksusega – ta ei mõtle, ta lihtsalt on kohal.
Kahtlemata on see intellektuaalselt ebarahuldav, kuna apelleeritakse müsteeriumile. Seetõttu võib mõni vaataja arvata, et see on märk van Goghi vaimsest allakäigust. Milleks teha midagi, mille puhul pole teada, miks seda tehakse? Mis on see kõiksus, millega maalides tuntakse ühtsust? „Igaviku väravale“ on ette heidetud, et filosoofilised kõnelused ei vii mitte kuhugi. See, kuidas vaataja filmi ideelist osa vastu võtab, sõltub temast endast – mõnele meeldib, mõnele mitte.
Kahtlemata on van Goghi kunsti jõudmine popkultuuri ja kohanemine tarbimisele orienteeritud publikuga lahjendanud selle algupärast mõju. Samuti on ekslik arvata, et eksisteerib ainuõige tõlgendus tema tööle. „Igaviku väravas“ on suurepäraselt subjektiivne film, milles kunstnik Julian Schnabel näitab, kuidas tema näeb van Goghi kunsti ja mida tähendab olla kunstnik. Filmi võibki võtta üleskutsena loobuda harjumusest kunsti pelgalt tarbida ja luua enda jaoks teine viis, kuidas sellega suhestuda. Minu intuitsioon ütleb, et kui mõni taies või linateos tekitab minus ebamugavust ja kui ma kõigest päris hästi aru ei saa, on see hea märk. Tarbimine on passiivne tegevus, kaasamõtlemine juba keerulisem.
1 Kaspar Viilup, Ebamugav rännak läbi van Goghi silmade. – Kultuur.err.ee, 15. I 2019.
2 Carolyn Giardina. How „At Eternity’s Gate“ cinematographer Benoit Delhomme Was Inspired by Van Gogh. – The Hollywood Reporter, 13. XI 2018.
3 „Dancer in the Dark“, Lars von Trier, 2000.
4 „Loving Vincent“, Dorota Kobiela, Hugh Welchman, 2017.
5 „Le scaphandre et le papillon“, Julian Schnabel, 2007.