Kui jätta kõrvale see, kuidas “Ma armastasin sakslast” eesti kirjandust kõige otsesemalt (pealkirjade kaudu: “Ma armastasin venelast”, “Ma armastasin jaapanlannat”) on mõjutanud, siis kas see kannab endas sama mitmekihilisust ja tõlgendusvõimaluste rikkust, mis on teinud Tammsaare kuulsaimast teosesarjast “Tõde ja õigus” ilmselt enim interpreteeritud romaani eesti kirjanduses (ja arvatavasti ka välismaal)?

Omaaegne kriitika tõstis romaani puhul eelkõige esile uudset ainestikku. “Kui ka “Ma armastasin sakslast” ei lisa erilisi kirjanduskunstilisi väärtusi ei Tammsaare toodangule ega meie kirjandusele üldse, on see romaan ometi huvitav oma ainestiku uudsuse ja erakordsuse tõttu,” kirjutab E. Hubel aasta romaaniülevaates  (Looming  1936, nr 4). Leitakse ka, et Tammsaare hilisemas loomingus, sh romaanis “Ma armastasin sakslast”, on naised muutunud narr-naistest vähem narr-naisteks (A. Annist, Akadeemia 1938, nr 1). Tõepoolest, “naine, kes ei mõtle, aga ajab mõtlema” – nagu Karin või Ramilda – on selles romaanis naine, kes tahab väga “areneda” ja oskab nii mõelda kui tunda. Ometi jääb ta omamoodi tüüpiliseks Tammsaare “hauataguseks” naiseks, kes mõjutab mehe elu teispoolsusest (M. Grišakova, Vikerkaar 2005, nr 1-2) – romaani mina-tegelane kaob pärast seda, kui on saanud kirja juba surnud armsamalt. Siingi jääb mees Tammsaare loomingus nii tüüpilisse olukorda, kus ta on põhjustanud – vähemalt kaudselt – naise surma, jätkates seda omamoodi ematapu motiivi, mis ikka ja jälle kirjaniku teostest esile kerkib. Naise roll ja kujutamine selles romaanis väärib kahtlemata tänapäeva naisuurimuse seisukohalt lähemat uurimist.

Eriti ei ole käsitlemist leidnud ka saatesõna “Lugejale”, mis kaasaegses kontekstis haakub suurepäraselt retseptsiooniteooriatega. Viide autori rolli küsitavusele ja keerulisusele oli omal ajal kahtlemata uudne, samuti lugejale paljude tõlgendusvõimaluste pakkumine. Saatesõnas on juba sisse toodud ka kaks lugejat, kes käsikirja väga erinevalt on mõistnud: majaproua ja teenijatüdruk, kelle  kommentaarid, mis käsikirja äärtele kritseldatud, peaaegu kõiges lahku lähevad. Ka mina-tegelane ise on lugeja ses romaanis, alustades sageli uut peatükki viitega kirjutatud teksti ülelugemisele ning väljendades oma rahulolu või mitterahulolu sellega. Samal ajal pakub “autor” lugejale lugemiseks kindlaid raame, üritab fikseerida, kuidas  lugema peaks. Või siis ajab meelega segadusse.

Kerge pilk Tammsaare loomingut puudutavale kirjanduskriitikale ja -teadusele näitab, et “Ma armastasin sakslast” ei ole kuulunud just tema retsenseeritumate romaanide hulka. Paljusid, pealtnäha lausa klišeeteemasid nagu intellektuaalsuse vs. armastuse küsimus, omavoli ja kontrolli piiride katsetamine jm, on käsitletud väga põgusalt, kui üldse. Ometi tundub romaan praegu lugedes siiski pigem aktuaalse kui vananenud, oma aega pidama jäänud raamatuna. Siit võib leida võõra ja teisiku motiive, armastuse ja vabaduse küsimusi, tõlkeprobleeme ja palju muud.

Neid ja veel mitmeid teemasid lahataksegi 7. novembril romaani 70. ilmumisaastapäeva puhul Tammsaare muuseumis Kadriorus. (Vt täpsemalt uudiste küljelt.)