Koloniaalajastu vägivalla kõrval annavad inimsäilmete kollektsioonid tunnistust teaduse rassistlikust ajaloost. Kuni Teise maailmasõja lõpuni peeti legitiimseks teadusharuks rassibioloogiat, millega püüti õigustada kõrgemate ja alamate rasside käsitlust. Kriitiline arutelu selle jõhkra distsipliini pärandi üle ei ole praeguseni aset leidnud. Vestleme soome kunstniku Minna Henrikssoniga (1976) tema uurimisprojektist Rootsi ajaloomuuseumi näituseks „Ajalugu hargneb lahti“. Henrikssoni teos „Harutades Põhjamaade rassiteadust“ (2016) on sündinud dialoogis ajaloolase Fredrik Svanbergiga ja ta on selles võtnud vaatluse alla rassibioloogia arengu Põhjamaadel 1850. kuni 1945. aastani.

Airi Triisberg: Sinu teose „Harutades Põhjamaade rassiteadust“ keskmes on kaart, kus peal Põhjamaade rassiteooria võtmeisikud ja -institutsioonid. Kes need olid ja milles seisnes nende roll?

Minna Henriksson: See pseudoteadus oli Euroopas populaarne XIX sajandil ja XX sajandi alguses. Põhjamaadel oli tegemist kõrgelt hinnatud ja riiklikult rahastatud uurimisdistsipliiniga. Rassiteoorias lähtuti arusaamast, et nn aaria-germaani rass kujutab endast inimarengu kõrgemat vormi. Põhjamaade teadlased käsitlesid ennastki selle rassikategooria esindajatena või vähemalt lähedaste sugulastena. Klassikuuluvus mängis rassibioloogias samuti rolli: kõrgklassi ning kultuuri- ja teaduseliiti peeti rassiliselt arenenumaks. Põlisrahvaste rõhumist õigustati rassilise alaväärsusega, mida väidetavalt tõestasid teaduslikud uuringud. Rassiteaduse meetodiks olid kõikvõimalikud mõõtmised, mida viidi läbi nii elavate inimeste kui ka surnupealuude kallal.

Rootsi oli rassibioloogia arenguloos mõjukas riik juba 1840. aastate algusest, kui anatoomiateadlane Anders Retzius mõtles välja kolbaindeksi. 1922. aastal asutas Herman Lundborg Uppsalas maailma esimese rassibioloogia instituudi. Teistes Põhjamaade riikides ei olnud rassiteooria nii populaarne, kuid neiski praktiseeriti seda. 1930. aastatel, kui rassiteooria oli Rootsis juba toetust kaotamas, leidis see suurema poolehoiu Soomes. Teises maailmasõjas sõdis Soome natsi-Saksamaa liitlasena Nõukogude Liiduga. Selle liitlassuhte õigustamiseks oli oluline näidata, et soomlased on suguluses aaria rassiga. Täpselt enne operatsiooni „Barbarossa“ algust avaldasid mitmed Saksa ajalehed Niilo Pesoneni teadusartikli, mis seda seost kinnitas.

Kuulsate rassiteoreetikute kõrval on ära toodud ka isikuid ja institutsioone, kes varustasid teadlasi uurimismaterjaliga või vahendasid avalikkusele uurimistöö tulemusi. Näiteks maadeavastajad tõid Lõuna-Ameerikast, Aafrikast ja Kaug-Idast kaasa inimsäilmeid. Mõned maadeavastajatest isehakanud teadlased viisid ekspeditsioonide käigus läbi „teaduslikke“ mõõtmisi: näiteks võib tuua Rootsi krahvi Eric von Roseni ja hilisema Soome presidendi Carl Gustaf Mannerheimi tegevuse. Kaugetelt reisidelt kaasa toodud kolbad ja teised varastatud aarded annetati sageli ajaloo- ja etnograafiamuuseumide kogudesse. Kaart viitab ka kunstnikele, kes illustreerisid rassiteoreetilisi uurimusi või peegeldasid oma loomingus rassiteaduste ideoloogiat.

Mäluasutuste unustatud kogud

Triisberg: Sinu installatsioon sisaldab ka mitmeid objekte, mille laenasid rassibioloogia ajalooga seotud institutsioonidest. Mida sa nende asutuste kogudest veel leidsid? Milline on rassiteooria pärand mäluasutuste arhiivides ning kuidas seda pärandit käsitletakse ja avalikkusele esitatakse?

Henriksson: Alustasin selle projektiga tööd ajal, kui mõned Rootsi muuseumid olid just avastanud oma keldrist inimsäilmetega kastid. Ajaloo- ja etnoloogiamuuseumi töötajad olid kimbatuses ega osanud leidudega esialgu midagi peale hakata. Nad mõistsid, et Rootsi rassibioloogia ajaloos on oma roll olnud ka nende institutsioonil.

Üldiselt arvatakse, et Rootsis on nn rassiteaduse ajalugu seotud ainult kahe asutusega: Stockholmi Karolinska instituudiga ja Uppsala rassibioloogia instituudiga. Kui külastasime näitust ette valmistades kuraatori Helene Larsson-Pousette’i ja ajaloolase Fredrik Svanbergiga mitmeid muuseume, sain teada, et see pole sugugi nii. Tahtsin oma teose tarvis laenata objekte mitmetest mäluasutustest, et tõendada nende kaasosalust rassibioloogia ajaloos. Nägin uurimistööd tehes palju kolpasid ja muid inimsäilmeid, kuid otsustasin oma projekti raames neid mitte näidata. See oleks olnud eetiliselt küsitav, sest sageli pole teada, kelle säilmetega on tegemist ja kuidas on need muuseumikogusse sattunud.

Rootsi mäluasutused on oma ebamugavast pärandist siiski üha teadlikumad ja mõistavad rassiteooria alusel kogutud esemete eksponeerimisega seotud kitsaskohti. On omaette küsimus, kas nad käivad selle pärandiga ümber ka piisavalt kriitiliselt. Kas nad algatavad avaliku arutelu, riskides sattuda kriitikatule alla? Ükski rassiteooria pärandit säilitav muuseum ei ole seda Rootsis siiani teinud ning laiema avalikkuse eest on need kogud peidetud. Minagi pääsesin neile ligi ainult seetõttu, et tegin koostööd suure riigimuuseumi ja tunnustatud ajaloolasega.

Pärast näituse avamist ilmus Rootsi ajalehes Dagens Nyheter arvustus, mille autor heitis Karolinska instituudile ette, et nad olevat juba ammu lubanud korraldada oma mahuka inimsäilmete kollektsiooni teemal seminare ja arutelusid, kuid pole siiani sellega hakkama saanud. Karolinska instituudi lähikonnas seisavad siiani Anders Retziuse ja tema poja Gustav Retziuse büst ning kulgevad nende järgi nimetatud tänavad.

Ka Soomes ei ole debatt rassiteooria pärandi üle veel hoogu sisse saanud. Helsingi ülikooli kollektsioonis on umbes 1500 inimpealuud, mida säilitatakse loodusloomuuseumi pööningul maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela nimelises ruumis. See on veider kokkusattumus, sest Gallen-Kallela oli oluline figuur Soome rahvusromantilises kunstis, millega aidati kaasa soome rahvustüübi ideaalkuvandi konstrueerimisele. Muu hulgas tõi Gallen-Kallela Soome rahvussümbolite hulka haakristi.

Soomes pole rassiteooria jäljed avalikkuse silme alt kadunud, neid leiab mitmel pool. Näiteks kasutas Soome rahvusmuuseum veel hiljuti 1876. aastal disainitud mannekeene, mille aluseks oli soome rahvustüübi rassiteoreetiline käsitlus. Nukkude autor on Rootsi skulptor C. A. Söderman, kes on illustreerinud ka Gustav Retziuse 1873. aasta uurimistöö soomlaste kohta. Sügavtrükitehnikas illustratsioonid põhinevad fotodel, mille Retzius oli rassiteadusliku uurimistöö käigus mööda Soomet reisides üles võtnud. Rahvusmuuseumis olid Södermani soome rahvarõivastesse riietatud nukud veel 2017. aastal kasutusel näitusel „Maa ja rahvas“. Praeguseks on see näitus suletud. Ma ei teagi, kas muuseumis on käimas suurem ekspositsiooni ümberkorraldus või saadi lõpuks aru, kui küsitav see näitus oli.

Ajalooteadus ja kunst

Triisberg: Sa oled ka varem kaartidega töötanud. Meenuvad su varased tööd, kui kaardistasid kunstivälja İstanbulis, Zagrebis, Ljubljanas, Belgradis ja Helsingis (2005–2009). Tulemuseks olid suured seinajoonistused kuulujuttude ja lugudega, mida olid kuulnud uuritava linna kunstielu võtmeisikute kohta. Sa kaardistasid inimeste omavahelised suhted ja jäädvustasid, kuidas kolleegid üksteisest räägivad. Niiviisi tegid sa nähtavaks kunstivälja suhtevõrgustikud ja võimudünaamika. Sa lõid afektiivsed kaardid, millel leidsid väljenduse omavahelised sümpaatiad ja sõprussuhted, poliitilised või intellektuaalsed lähedussuhted, aga ka korruptsioon, konkurents ja tülid. Kaarte joonistades ei püüdnud sa eristada fakte ja kuulujutte, vaid jäädvustasid info, mida olid kolleegide käest kuulnud. Sinu eesmärk oli ennekõike tuua nähtavale, millised lood kunstiväljal ringlevad, ja küsida, kuidas need jutustused valdkonda kujundavad ja mõjutavad. Rootsi ajaloomuuseumiga koostööd tehes pidid kasutama hoopis teistsuguseid uurimismeetodeid, sest muuseumi põhieesmärk on n-ö tõe esitamine. Milliseid allikaid kasutasid seekord?

Henriksson: Rootsi ajaloomuuseumis rõhutati meie koostöö alguses, et nende ülesanne on vahendada oma külastajatele ajaloolisi fakte. Mina töötasin rassiteooria arhiivis tundliku teemaga. Kuna ajalooliste isikute seostamine rassistliku ideoloogiaga võib kahjustada nende mainet, leppisime muuseumiga kokku, et kasutan ainult neid andmeid, mida saab usaldusväärsetele allikatele toetudes tõestada.

Kunstivälja kaarte koostades kasutasin suust suhu levivat infot. Kogusin korraga isiklikku ja ka tööalast teavet, et näidata, kuidas need on omavahel läbi põimunud. Rassiteooria kaardistus sarnaneb visuaalselt ja vormiliselt kunstivälja kaartide omaga. Mind huvitas konkreetsete isikute ja institutsioonide osalus selles rassistlikus pseudoteaduses. Seekord on tegemist ajaloolise teemaga, millega ei seostu mu enda kogemused ja mis on ka mahult palju suurem ettevõtmine. Sain lähtuda ainult ajaloolistest allikatest ja kirjalikest uurimustest, kuid nagu kunstiväljal, nii mängisid isiklikud suhted ja konfliktid ka rassibioloogia kontekstis suurt rolli. Näiteks püüdis soomerootsi teadlaskond takistada ühe Helsingi ülikooli anatoomiaprofessori koostööd Uppsala rassiteoreetiku Herman Lundborgiga, sest nad soovisid hoida kontaktivõimaluse selle olulise isikuga iseenda tarvis. Üks Oslo ülikooli anatoomiaprofessor jagas aga mitteametlikult saksa teadlase Hans Güntheriga (tuntud ka kui Rassi-Günther) uurimisandmeid norralaste kohta – koostöö aluseks oli nende isiklik tutvus.

Triisberg: Piirid, mille Rootsi ajaloomuuseum sulle seadis, paljastavad mu meelest midagi väga tähenduslikku ajalooteadlase ja kunstniku töömeetodite erinevuste kohta. Sa oled viimastel aastatel palju kokku puutunud ajalooliste materjalidega, keskendunud ametlike ajaloonarratiivide vaidlustamisele, teisalt aga vastupanu ajalugude jäädvustamisele. Näiteks uurisid sa põhjalikult haakristi kasutamise ajalugu Soomes, näidates selle kujundi seotust rassiteooriaga juba enne 1919. aastat, kui Hitler tegi haakristist natsipartei sümboli. Sellega näitasid, et haakristi kasutamine Soome riigi sümboolikas pole sugugi nii süütu, kui tavaliselt arvatakse. Hiljuti andsid sa välja kunstnikuraamatu „Tööd paberil“, kus on juttu sellest, kuidas ametiühingud survestasid 1980. aastate keskel Soome valitsust lõpetama majandussuhteid Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Praeguse ajalookirjutuse kohaselt tunneb Soome uhkust oma panuse üle apartheidirežiimi põlvili surumises, kuid sellest narratiivist on välja lõigatud asjaolu, et rassismivastasele solidaarsusele kutsus toona üles töölisklass, samal ajal kui eliit oli pigem huvitatud Soome paberiekspordi kaitsmisest. Uurimistöös puutud sageli kokku kidura arhiiviga, mis ei pruugi sisaldada sulle vajalikke allikmaterjale. Vastuajalugude konstrueerimine nõuab ebakonventsionaalseid uurimismeetodeid ja kunstnikul on selleks avaramad võimalused kui teadlasel.

Kui uurisid Põhjamaade rassiteooria ajalugu, võtsid luubi alla ka kujutava kunsti ja rassiteooria seoste küsimuse. Milles väljendus kunstnike kaasosalus?

Henriksson: Nagu ennist mainisin, piirdusin ainult selliste seoste näitamisega, mida saab tõestada. Pidin seetõttu välja jätma mitmed kunstnikud, kelle töid võib tõlgendada rassiteooria illustratsioonina. Üks niisuguseid on soome skulptor Wäinö Aaltonen. Turu linnas Aura jõe ääres asub tema skulptuur „Lily“, mida kunstiajaloolane Onni Okkonen on tõlgendanud nn idabalti rassitüübi kehastusena. Idabalti rassi­kategooria mõtles välja rassiteoreetik Ralf Nordenstreng, et vaielda vastu turaani rassi teooriale, mille kohaselt pärinevad soomlased mongolitest. Tema eesmärk oli näidata, et soomlased on suguluses eurooplaste ja iseäranis aaria rassiga. Oma raamatus idabalti rassist kasutas Nordenstreng illustratsioonina Gallen-Kallela kunsti, kuid see ei tõesta Gallen-Kallela sidet rassiteooriaga.

Leidsin ka kunstnikke, kelle seos rassiteooriaga on väljaspool kahtlust. Näiteks Carl Larssoni ja Anders Zorni, kahe armastatud rootsi maalikunstniku seotust sellega kinnitavad nende enda ütlused oma loomingu kohta. Anders Zorn rahastas 1919. aastal ka näitust „Rootsi rahva tüübid“, mille korraldas rassiteoreetik Hermann Lundborg. Vennad Magnus ja Wilhelm von Wright, Soome rahvuslike kunstnikena hinnatud maalijad, illustreerisid rassiteoreetilisi uurimistöid. Mõned mõjukad rassiteoreetikud õpetasid Rootsi kuninglikus kunstiakadeemias tudengitele anatoomiat, nende hulgas Anders Retzius. Akadeemia kogudes nägin palju tudengite joonistusi ja maale, millelt on näha, et inimkeha harjutati kujutama Retziuse teoorias määratletud nelja kolbatüübi alusel.

Põhjamaad ja rassiteooria

Triisberg: Milliseid jälgi on rassiteooria jätnud selliste Põhjamaade nagu Rootsi ja Soome ühiskonda? Mille poolest need kaks riiki omavahel erinevad?

Henriksson: Maailma esimene rassibioloogia instituut asutati Rootsis, ka mõned kõige kuulsamad rassiteoreetikud olid sealt pärit. Rootsi kuulus kahtlemata rassiteooria juhtivate riikide hulka ja on hiljem pidanud sellest ka endale aru andma.

Soome ajalugu uurides tabas mind üllatus. Soome rassiteoreetikute tegemisi on kriitiliselt uuritud vähe. Pigem on soome ajaloolased olnud siiani hõivatud püüdlustega lükata ümber XIX sajandist pärit turaani teooria ning tõestada, et soomlased kuuluvad nn euroopa rassi. Soome rassiteoreetikute tegemisi Lapimaal saami piirkondades on käsitletud eriti vähe. Sel teemal on ilmunud ainult üks põhjalik raamat 1999. aastal, kuigi teema väärib kindlasti sügavamat lähenemist. Uurimistööde vähesuse on tinginud osaliselt ka see, et Teise maailmasõja lõpus hävitati sihikindlalt kompromiteerivad materjalid, kus kajastus koostöö natsirežiimiga. Arhiivides on vaid mõned üksikud dokumendid, mis on alles jäänud ilmselt kogemata. Üks neist tõestab, et ka Soomes plaaniti 1942. aastal rassibioloogia instituudi asutamist. Soome oli sõja käigus laiendanud idas oma territooriumi ning peeti vajalikuks uurida, kas neil aladel elavad inimesed on soomlastega suguluses.

Soomes on rassiteooria kriitilist uurimist takistanud ka asjaolu, et mitmed võtmefiguurid elasid kaua ning jäid isegi pärast 1930. ja 1940. aastaid ühiskonnas võimupositsioonile. Nende seotus rassiteooriaga on alles hiljuti kõne alla võetud, varem polnud see võimalik. Näiteks Niilo Pesonen oli 1940. aastatel Helsingi ülikooli anatoomiaprofessor ja rassibioloogia instituudi rajamise mõtte autor. 1954. kuni 1970. aastani oli ta Soome tervishoiunõukogu esimees, ta juhtis ka Soome esindust maailma terviseorganisatsiooni juures ja suri alles 1993. aastal.

Praeguseni on ajaloolastele suletud nn Florini komiteena tuntud soomerootsi teadlaste rühma arhiiv. Ettekäändeks tuuakse, et arhiiv on korrastamata. Florini komitee viis aastatel 1913–1916 läbi soomerootslaste kohta mahuka uurimuse, mille käigus mõõdeti 23 000 inimest.

Triisberg: Praegu on museoloogias koloniaalvägivalla hüvitamine ning koloniaalajastul kogutud objektide tagastamine pakiline teema. Muuseumide dekoloniseerimine tähendab muu hulgas inimsäilmete tagastamist päritolumaadele, kus need sealsete traditsioonide kohaselt maha maetakse. Kas restitutsioonidebatt käib ka Soomes ja Rootsis?

Henriksson: 1998. aastal kutsus Helsingi ülikooli rektor kokku nn luude nõukogu, millele tehti ülesandeks luude kollektsiooni korrastamine ning eetikapõhimõtete väljatöötamine. Nõukogu tegi ettepaneku, et saamide säilmed (umbes 160 pealuud ja 61 skeletti) viidaks üle Inari saami muuseumisse ja kõik muu paigutataks Helsingi loodusloomuuseumisse. Nõukogu avaldas muret, et kui teave Helsingi ülikooli kollektsiooni kohta peaks levima rahvusvahelise teadlaskonna seas, siis võib juhtuda, et Havai, Austraalia ja Indoneesia põlisrahvad hakkavad nõudma kolpade ja luude tagastamist. Nõukogu avaldas 1999. aastal aruande, kus muu hulgas on jõutud järeldusele, et kollektsiooni täiendamine on teaduslikult põhjendatud. Saamide säilmed viidi tõepoolest Inarisse Siida muuseumi. Rootsis ei olnud 2016. aasta seisuga keegi kellelegi midagi tagastanud.

Tagastamise küsimus on aktuaalne ka Põhjamaade etnoloogiamuuseumide puhul. Soome rahvusmuuseumile meeldib uhkeldada, nagu oleks neil suurim Mesa Verde kollektsioon väljaspool Ameerikat. Muuseum jätab seejuures aga mainimata, et Gustaf Nordens­kiöld varastas need artefaktid 1891. aastal Mesa Verde varemetest, ehkki sealsed elanikud püüdsid teda kõigest väest takistada.