Praeguse poliitikahooaja põhiteemasid ühendab üks joon: need on lahendamatud probleemid. Kohati isegi saadakse aru, et tegu on probleemidega, kuid kuristiku põhjast paistva lootusetusega tõtt vaatama ei kibele siiski keegi.

See kevad tuleb pruuni lögaga

Eesti poliitikas on kahtlemata kõige akuutsem küsimus fašism. Kas selle levikule ühiskonnas pannakse piir või leitakse pärast väikest ninakirtsutamist, et see on business as usual? Enamik proteste on ju pigem suusoojaks, nagu näiteks Keskerakonnal, kelle kodustatud rohelised on Zuzu Izmailova isikus juba kinnitanudki, et neil pole fašismi vastu midagi, pruun ja roheline sobivad märtsikuus kokku nagu muru ja pori. Stenbocki majja neid väidetavalt ei taheta, aga Tallinna TV omanik on ju hoopis teine Keskerakond, Taavi Aas ja Jüri Ratas isegi ei tunne teineteist. Eks üldpilt ole Euroopas ja mujalgi samasugune kui meil: pruun löga pressib alguses üle kingaääre, siis poolde saapasäärde ning kui jalanõude hügieeni oluliseks ei peeta, tuleb ka tuppa ja parketile.

Muidugi algab nüüd porihelbekeste tants: kuidas ta julgeb, EKRE ei ole fašismi uneski näinud, meie parlamendiliikmed ei oska seda sõna kirjutadagi! Võimule pürgivate fašistide poliitilises kommunikatsioonis on söömine ja salgamine ikka oluline taktika. Kõigepealt ässitavad ahned vanamehed noored nolgid üles, vihjates neegritele ja juutidele ning pilgutades kavalalt silma; nolgid võtavad nina täis ja lähevad esimest ettejuhtujat kividega loopima. Siis kuulutavad vanamehed TVs, et 1) nemad pole midagi sellist soovitanud, 2) nad selliseid nolke ei tunnegi, kõik on puhas rahvakunst ja 3) küllap ikka provotseeriti ka. Ja lõpuks, telepurgist välja ronides, pilgutavad omadele silma: eks pannud ma ju vahvasti, laske aga edasi, tublid poisid. Peaasi, et tulu jääks juhtidele ja valu jüngritele.

Tegelikult piisab sellest, kui vaadata korraks üle Umberto Eco 14punktiline fašismi iseloomustus. Traditsioonikultus? Olemas. Modernismivaen? Muidugi. Teisitimõtlejate süüdistamine rahva ja riigi reetmises? Refrään. Hirmu õhutamine, apelleerimine elus läbikukkunutele, paranoilised vandenõuteooriad, matšoisaste kultus, populismi ja elitismi ühildamine? Nimekiri täitub linnukestega. Ksenofoobia võtab suisa koomilisi vorme, kui näiteks ühe viljakama kultuurivahendaja Ain Kaalepi poeg kuulutab kohalikus lehes hüsteeriliselt, et kord aastas üheleainsalegi välisüliõpilasele stipendiumi andes tehakse tervest linnast juurteta kosmopoliitide kodu. Tunnuste hulka võiks lisada ka kehva õigekirja: tüüpiline ühismeedias sisserännu vastu võitleja kuulutab, et immigrandid „ei õppi Eestigeelt“.

Imerohtu selle vastu ei ole, rumalus ja ahnus lasevad fašismil ikka ja jälle esile kerkida. Keegi imestas hiljuti, et Arnold Rüütel ja Eve Pärnaste on lõpuks ühes erakonnas – ilmne on, et totalitarismikogemus eestlasi ei vaktsineerinud. Ja kui keegi ei ütle, et aitab, nimetades asju õigete nimedega, siis pole mingit müstilist põhjust, miks pruun löga diilitegijatel lõpuks üle pea ei peaks kasvama.

Vaši ne huže naših

Poliitikahooaja teiseks teemaks on tõusnud venelaste ja eestlaste vahekord. See nii pakiline ei ole, sest kui erakondlik jaur kõrvale jätta, ei toimu Eesti rahvussuhetes midagi uut ega äkilist, senised demograafilised protsessid kulgevad rahus isevoolu teed ka järgmisel aastakümnel. Vaatamata 1990ndate algusest kestnud heietamisele ja üheselt sissevõetud positsioonile, et venelased on „nemad“, kellega „meie peame tegelema“ ja „probleemi ära lahendama“, pole Eesti riik tegelikult mingit süsteemset tegevust rahvussuhetes harrastanud, nii nagu tal puudub ka regionaalpoliitika (peale teeskluse, et kõik peale Tallinna ei sure vaikselt välja). Jumal tänatud, neil alustel aktiivne tegutsemine ajaks igal kogukonnal harja permanentselt punaseks. Õnneks ei erine venelaste iseloom oluliselt eestlaste omast, kultuurimüüt ei pea paika ja „kuumad vene poisid“ ei tule valimiste eel iga kord tänavale. Ja seegi on hea, sest ega siin samuti mingit lihtsat vastust ei ole.

Muidugi on nõme, kui inimene, kes peaks olema kõigi oma riigi elanike president, kõnetab osa neist kui salaseltsi, lükates kõik teised kõrvale. Salaselts ise paistab sellega rahul olevat, et keegi nende keelt ei mõista ja kirjandust ei loe, muidu oleks ta kolmekümne aasta jooksul suutnud korraldada keeleõppe nii Kodu- kui ka Välis-Eestis, rääkimata eesti kirjanduse süstemaatilisest tõlkimisest suurematesse kultuurkeeltesse, mida turumajanduse külm kooljakäsi ilmselgelt ei tee. Alles hiljuti nõudis Maarja Vaino, et kool peab andma igale lapsele „kindla eesti identiteedi“: sisse lähevad juudid, soomlased, lätlased, võrukesed, aga välja tulevad kõik sama peakujuga, nagu ühtne nõukogude rahvas, ei mingit eri päritolu ega kultuurijuuri. Teisalt, tõepoolest, ei ole see teps mitte vähem nõme, kui keegi elab mingi keele kõnelejate seas ning ei vaevu seda ära õppima, vaid lärmab oma õiguste riivamisest ja solvumisest. Isegi välismaale ülikooli või pikemale reisile minnes teeb intelligentne inimene endale kohaliku keele põhialused selgeks.

Mitte et omaenda kodukandi vähemuskeelte mitteoskamine omakorda erilist säravat mõistust näitaks. Kui eesti noored üksteise võidu korrutavad, et koolis oli kümme aastat vene keele tunde ja nemad ei mõista sõnagi, siis iseloomustab see mitte kooli ega keelt, vaid kõnelejat ennast. Ja kui keegi viriseb, et osa Eesti venelasi eesti kultuuri ei tunne, siis võib tal paluda nimetada Eestis ilmuvaid venekeelseid kultuuriajakirju või viimati loetud Eesti venekeelsete kirjanike teoseid. Nokk kinni, saba lahti: sorbiinhappe järgi nimetatud uuserakonnal pole siin midagi teha.

Seni aga kestab kihistumine, kultuuri- ja keelepiirid sätivad end geograafiliste ja majanduslikega üha paremini paika, luues eeldused tõelisteks konfliktideks tulevikus. Vähemalt üks pluss ses olukorras siiski on: kuna vene emakeelt kõnelejad saavad Eestis majanduslikult keskmisest halvemini hakkama ning vene koolide tase jääb madalamaks, püsib neil ka keskmisest suurem oht langeda populistliku ajupesu ohvriks. Aga kuni eesti fašistid õhutavad veneviha, võib loota, et nad vene fašistidega kokkuleppele ei saa.

Kolonialismi ökoloogia

Kolmas teema, mida esimesed kaks nüüdseks varjutama kipuvad, on keskkond. Hooaja alguses paistis looduskaitse olevat nende valimiste põhiteema, ent nüüdseks on see põhjalikult ära lörtsitud. Esiteks sellepärast, et üldjoontes on kõik poolt: loodus meeldib ju kõigile, sellega saab valimistel palju laike – vabandust, hääli – ja iga erakond on valmis looduse pealt profiiti lõikama. Rail Balticu ja tselluloositehase vastaste plakatitega vehivad isegi fašistid, kes samal ajal esinevad riigikogus silmagi pilgutamata väitega, et kliimamuutust pole olemas. Ei ole mingit põhjust loota, justkui oleks fašism öko.

Tegelikult on Eesti suurim keskkonnakaitseprobleem põlevkivi. Kuni seda Narvas ahjudesse kühveldatakse, ei maksa plastkõrte keelustamine ja prügisortimine mitte midagi, see kõik on mõttetu tilulilu. Ükski Eesti valitsus­erakond ei ole selles küsimuse teinud midagi, mis paberilt kaugemale ulatuks – ja kui palju maksab üks valitsuses allakirjutatud paber, teame teaduse rahastamise näitel piisavalt hästi. Samas ei saaks ükski valitsus endale sellist käitumist lubada, kui ühiskond ehk valijad sellega nõus ei oleks, olgu häälekalt või vaikimisi. Me suhtume omaenda elukeskkonda nagu kaugesse kolooniasse, kust jäätmed meie kodudesse ei ulatu.

Globaalses mastaabis oleks tõesti Eesti suurim võimalik panus keskkonna parandamisse vabanemine põlevkivi­energeetikast (ning, nagu korduvalt öeldud, ei muuda põlevkivi töötlemine õliks ja põletamine mõnes teises riigis tulemust). Samavõrd tõsi on aga, et Eesti panus ülemaailmsesse olukorda jääb nii või teisiti ebapiisavaks, sest suurim globaalne keskkonnaprobleem on kolonialism.

Arenenud riikides (kui kasutada vanamoodsat terminoloogiat) saastab isegi kaevandav ja töötlev tööstus varasemate aegade ja nüüdsete arengumaadega võrreldes suhteliselt vähe. Tarbimise muutmisest on kasu eelkõige selle mõju kaudu tööstusele, aina suurem osa ülemaailmset saastet tuleb aga riikidest, kus on jõutud suurtööstus välja arendada, kuid ei kiirustata rakendama seda pidurdavaid keskkonnapiiranguid, ning arengumaadest, kuhu nii varasemad kui ka hilisemad tööstusriigid oma tööstust koos saastega nüüd ekspordivad.

Põhimõtteliselt on probleemi tuum lihtne. Euroopa ja Ameerika koloniaalriigid üritavad selgitada „endistele“ asumaadele, et ehkki meie omal ajal tööstust arendades kõik kohad täis roojasime, oleme sellest nüüd loobunud ja teie ei või seda teha. Mis sellest, et kapital on nüüd meie käes ning seda teile laenates võivad meie inimesed teie makstud intressidest osta igasse kemmergusse kolmemeetrise läbimõõduga televiisori ja kullast poti – meie võisime, teie enam ei tohi. Selline mõte ei ole paraku eriti populaarne, kuna iga inimene tahab kemmergusse hiidteleviisorit ja kuldpotti (või kui soovite, kahe kasuka vahel magada ja sularasva juua, nagu soovitab eesti rahvatraditsioon). Keskkonnakaitsele hakkab igaüks mõtlema siis, kui tal on piisavalt raha, et endale mõtlemiseks vaba aega lubada. Kui uurida, kes Eestis prügisortimise pärast muretseb ja kes selle aia taha võssa viskab, jaguneb seegi käitumine tuludetsiilides erinevalt. Ja meie ühiskond on üleilmses võrdluses peaaegu kihistumata, self-made man’i American dream on halvas stardipositsioonis inimesele Eestis tihtipeale lähemalgi kui Ameerikas.

Vanad koloniaalriigid võiksid ju üritada oma keskkonnakaitsenõudeid jõustada majanduspoliitika abil, kehtestades saastajatele tollid ja muud kaubandustõkked, aga see aitaks vaid mängida kolooniad teiste isandate kätte, sest Hiina ja Vene kapital laiendab oma valitsusala Aafrikas ja Lõuna-Aasias jõudsalt ning neid mingisugune roheline mulin ei huvita. Konkurents globaalsel turul viib paratamatult selleni, et poliitilise ja majandusliku kasumi nimel (ärge hellitage romantilisi kujutelmi, nagu poleks Hiina, Vene või Saudi rahal poliitilisi niite küljes, seda usuvad ainult Tiit Vähi ja Edgar Savisaar) tõmmatakse ühisele planeedile vesi peale, täpselt nagu meil Eestis põlevkiviga: suured ümberkorraldused äris ja tööhõives ning elektri hinna tõus meeldiksid ainult suitsidaalsele erakonnale. Lihtsam on kuulutada nagu Juhan Parts, et taastuvenergia üksi ei toida ning seega laskem vanas vaimus edasi kuni maailma lõpuni. Ühisomandi tragöödia kordub ikka ja jälle.

Nii et vaata kuhu tahad, igal pool on küsimused, millele pole ilusaid, lihtsaid, mugavaid, valimisloosungile ja koalitsioonilepingusse sobilikke vastuseid. Lahendamatus paistab olevat moes ning optimism väljendab peamiselt reaalsustaju puudumist või ükskõiksust – poliitikas tulevad need mõlemad muidugi ainult kasuks.