Tallinna Ülikooli õpperobootika nooremteaduri ja analüütiku Janika Leoste eestvedamisel alustas 2018. aasta sügisel robotite abil matemaatika õppimist üle 2000 õpilase 60 koolis. Tema robotõppe uurimus on tõstatanud keelelise küsimuse, kuidas tuua tehnikavahend matemaatika tundi nii, et õpetajad oskaksid seda eesti keeles õpetada ja et see oleks õpilastele arusaadav.

Janika Leoste sõnul vastutab uurija, et robotit kasutavatel õpetajatel oleks sõnavara ja tugi, mis aitaks neil oma ainet ja tehnikat seostada ning enda jaoks mõtestada. Õpetajal on raske anda tundi, kui tal ei ole sõnu või kui õppematerjalid on liiga keerulised.

Kuigi õpetajatele on loodud oskussõnavara, on paljud sellest loobunud, sest puudub aeg, võimalus või tahe teadus- ja oskussõnu omandada. Kasutusse on võetud selliseid termineid nagu „vahemaa“, „hambad“, „aju“ ja „märgutuli“. „Kõik sõnad ei ole seotud selle tehnikaimega või tarkvaraga, vaid on tavalised eesti sõnad,“ selgitas Leoste, kes palus õpetajatel kirja panna sõnavara, mida nad pole kunagi matemaatika tunnis kasutanud.

Samas rikastavad sõnavara ka õpilased ise, kes näiteks kutsuvad sellist tundi robomatemaatikaks. „Õpilasel ei ole muret terminitega, kuigi see on selline tund, kus ta saab rääkida palju rohkem kui tavalises matemaatika tunnis,“ lausus Leoste. „Õpilase jaoks on põhiline raskus selles, et ta ei suuda lugeda teksti, mis talle antakse ette, et panna see robot korraldust täitma.“ Võrreldes tavalise matemaatika tekstülesandega, sisaldab robomatemaatika tunnis loetav tööjuhis kuni 30 ülesannet, et panna robot mööda joont liikuma.

Et õpetajad tajuksid tehnilist seadet tunnis kasulikuna, soovitab nooremteadur uute meetodite ja vahenditega kaasa anda oskussõnavara, pakkuda õpetajatele tuge aine ja tehnika seose mõtestamisel ning julgustada neid kohendama õppematerjale vastavalt enda ja õpilaste vajadustele.

Oma uurimusest rääkis Janika Leoste VI eesti teaduskeele konverentsil Tallinna Ülikoolis.