Sven Grünbergi autoriõhtu „Jäljed sinu sees“ 19. I Estonia kontserdisaalis. Vox Clamantis, Tallinna Kammer­orkester, Riivo Kallasmaa (oboe), Liis Viira (harf), Mihkel Mälgand (kontrabass), Vambola Krigul (löökpillid), dirigent Jaan-Eik Tulve.

„Nii faking äge! Ma juba ootan seda kontserti! Sven Grünberg on mu lemmik­helilooja – parem kui Arvo Pärt.“ Selliste repliikide saatel sõitsin Mustamäelt kontserdile, kui bussis juhtus olema üks kogu sõidu vältel telefoniga rääkinud tegelane, kes paistis olevat ka kerges alkoholijoobes. Esialgu võib-olla pisut ootamatu kombinatsioon, aga kui järele mõelda, siis on Sven Grünberg kultus­helilooja, kes on mõjutanud paljusid oma loomingu kaudu juba lapsepõlves ja jäänud nii senini väga eriilmelise publiku südamesse. Grünberg ise on maininud intervjuus Eesti Päevalehele (18. I), et tal on kahju liigselt filmimuusika loomisele keskendumisest. Just see on aga aidanud kaasa tema kindla austajaskonna kujunemisele ja võimaldanud tuua tema loomingu publikule palju lähemale, kui see muul moel oleks olnud mõeldav, ning lõpuks viinud ka äsja teoks saanud Eesti Kontserdi resideeriva helilooja autoriõhtuni parimate interpreetide osalusel. Tegemist on täiesti ainulaadse loomingulise teekonnaga, mis on kujundanud unikaalse käekirjaga helilooja. Tema viimase 25 aasta loomingust andsid ka üsna tervikliku ülevaate autorikontserdid „Jäljed sinu sees“ Tallinnas ja Tartus, kusjuures need tõid kohale täissaali.

Publikumenu põhjus on kindlasti ka asjaolu, et Grünbergi muusika kontserte toimub harva ja tema loomingut ei ole ka ülemäära palju avaldatud, mistõttu on igast albumist saanud klassika, mis sisaldab hoolikalt viimistletud kuulatavat ja ajatut muusikat, mida paljud hästi teavad. Äsjane kontsert „Jäljed sinu sees“ oli ainulaadne, kuna see oli Sven Grünbergi esimene täismahus akustiline kontsert, mis sisaldas ka väga suurel määral uudisloomingut. Esitatud lugudest kaks ehk „Jäljed“ ja „Jäljed sinu sees“ tulid esiettekandele ning ülejäänud lood kõlasid uues seades. Kava kõige varasema päritoluga lood „Minek“ ja „Meeles“ (mõlemad albumilt „Milarepa laulud“) pärinevad 1993. aastast. Peale selle kõlasid tsükli „Vaadates sisse“ (2013) kolme loo uued seaded: „Täht, pimedus ja valgus“, „Nõnda olen ma kuulnud“ ja „Vabanenud meel“ ning veel ka lugude „Seadmused“ (2016) ja „Vaatlus“ (2014) seade. Kuigi kontserdil kõlanud muusika iseloomu arvestades oleksin meeleldi nautinud seda mõnes intiimsemas ja kammerlikumas keskkonnas, on arusaadav, et nii mastaapset ja suurt ettevalmistust nõudvat ettevõtmist oleks olnud üsna keeruline muul moel teostada.

Sven Grünbergi elektroonilise muusika looja kuvandist lähtuvalt kerkib paratamatult akustilise ja elektroonilise vahekorra küsimus. Ootuspäraselt oli siiski esimestest taktidest peale kuulda, et vahet ei ole, millistele instrumentidele Grünberg kirjutab, kõlab see ikka temale omaselt. Ta on hea näide, kuidas ausal loojal ei ole võimalik vahendite kiuste enesele olemuslikust väga kaugele kanduda. Neid Sven Grünbergile omaseid põhjamaiselt unenäolisi süntesaatorikõlasid võib nüüd tänu sarnastele kujunditele ja harmooniatele aimata väga selgelt akustiliste instrumentide vahendusel.

Samal ajal võib ka väita, et Grünbergist sai meie areaalis elektronmuusika iidol, vaatamata sellele, et ta on kasutanud läbivalt ka akustilisi elemente. Näiteks on tema loomingus olnud läbi aegade üks olulisemaid instrumente harf, mis on mõnes mõttes sama ebamaine, nagu ulmeliselt kõlavad süntesaatorihelid.

Kontserdiga „Jäljed sinu sees“ kutsus Grünberg üles aega maha võtma ja enesesse vaatama. Meil on tõesti pidevalt kiire ja aeg kaob tühiste asjade tõttu, kuid on ka väga palju eikuhugi suunavat vaimsusest rääkimist ja muusikat, mis loob lihtsalt hea tunde. Positiivse jälje võib jätta kogemus, mis paneb end hästi tundma, aga veelgi enam selline, mis sunnib mõtlema ja võib-olla ka kahtlema. Need on hetked, mis loovad elu. See ei pea olema ilmtingimata midagi kriipivat. Ometi teame, et paljudele inimestele, kes ei ole harjunud seda tegema, on enesesse vaatamine valus ja võib-olla isegi ohtlik kogemus, kuna eeldab ebamugavate probleemidega silmitsi seismist. See on justkui katsumus, proovikivi, kui ei pea tegelema ainult meeldivate küsimustega ja looma lihtsalt head enesetunnet. Sven Grünbergi muusika pakub küll rahu selle sõna avaramas tähenduses, aga ei tegele otseselt sügavama rahuni viivate ebamugavate küsimustega. Kuid jälje tekkimiseks oleks justkui vaja raputust ja mingis mõttes rahutust. Mõneti on see ehk ka vanuse küsimus. Noorematel on seda võib-olla vaja rohkem kui neil, kes juba pika tee läbi käinud.

Autoriõhtu pealkirja „Jäljed sinu sees“ võib tõlgendada väga erineva nurga alt ja see sõltub inimesest, kes enesesse vaatab. Paljudele võib see tõenäoliselt olla ka võimalus meeldivalt aega veetes ümbritseva mõtestamisest ja enesesse vaatamisest loobumiseks. Ideaalis peaks iga muusika tegelema sisemise jälje ning selle mõjuga, aga erineval moel. Sama mõte on ju ka müramuusikal – ka see on teatud mõttes rahu otsimine. Alates XX sajandist on suur osa heliloojatest loobunud klassikalisest harmooniast põhjusel, et see ei ole võimaldanud väljendada ehedaid emotsioone ja ideid. Meid ümbritsev elu on lihtsalt palju mitmepalgelisem, kui senine lähenemine heliloomingule väljendada võimaldas.

Üks läbiv Grünbergi loomingu omadus on ülim harmoonilisus ja sellega seotud lihtsus, mille abil ta on loonud justkui ebakõladeta ideaalse maailma. Palju on räägitud sellest, et looduses valitseb tasakaal – et harmooniline muusika justkui esindab seda tasakaalu looduses ja inimese seost sellega. Igasugused ebakõlad olevat aga justkui inimlik eksitus ja võõrandumine. Kuid kas meid ümbritsev loodus on harmooniline? Arvan, et loodus ja nii ka kogu reaalne maailm on neutraalne ja sellel puudub seos hea ja halva mõistega selles tähenduses, nagu inimene on harjunud seda nägema. Grünbergi huvitab tippvaimsus ja -tarkus ning ta püüab meile seda oma loomingus peale täiuseni viidud harmooniate vahendada budistlike suutrate kaudu. Eriti õnnestunult kõlas see kontserdi teise osa keskel loos „Nõnda olen ma kuulnud“, kuid üldiselt pakub Grünberg siiski üsna turvalist keskkonda, kus end hästi tunda. Tekib küsimus, kas meil on lootust jõuda sel tasandil vaimsuse ja tarkuseni, ilma et saaksime aru, mille eest me põgeneme. Või on just rahu see, mis tekitab teekonnale asumiseks rahutust – vaikus enne tormi?