See oli 1994. aastal, mil elasin Berliinis ja läksin järjekordselt kesklinnas asuvasse (nüüdseks juba ammu hingusele läinud) plaadipoodi Tower Records. Kastides ja laserplaadivirnades sobrades avastasin kolme CDga kogumiku „Trojan Ska Box“. Esimese loo esimeste sekundite jooksul käis minust läbi võnge ja mu hing oli igaveseks Jamaica muusikale müüdud. Oli asjade loomulik areng, et hakkasin Berliinis regulaarselt väisama tol ajal tegutsenud Jamaica muusika plaadipoode. Reggae-fännile oli see aastakümme kuld­aeg. Internet oli veel lapsekingades ja keegi ei olnud veel kuulnud CD-piraatlusest, mp3-dest ega voogedastusest (ingl streaming).

Miks oli see kuldaeg? Sest muusikas oli sel ajal tõelist põnevust. Kord paari nädala jooksul said reggae-muusikale spetsialiseerunud plaadipoed Jamaicalt karpe uute seitsmetolliste 45 pöörlemiskiirusega mängivate singlitega. Teate küll: sellised singlid, millel on keskel suur auk adapteri jaoks. Singlitega oli selline lugu, et need said ruttu otsa, nii et pidi kohe otsustama, kas osta või mitte. Kui otsustamisega jäädi hiljaks, siis kõigi eelduste järgi seda singlit enam osta ei saanud, sest järgmises pakis olid juba uued plaadid. Nii pidigi plaadiostja jooksma võidu Jamaica reggae-muusika turbotempoga, kus igal nädalal tuli välja karbitäis uusi lugusid. Neist osa sai hitiks ja neid mängiti klubides paar nädalat, et siis kuu aja pärast unustusse vajuda. Oli ka paar lugu, mis säilitasid hitistaatuse pool aastat või nii, ent neid oli näpuotsaga. Seega pidin otsustama sel hetkel, kui seitsmetolline oli plaadimängija taldrikul. Kui ma plaadi kasti tagasi olin pannud, võis ka juhtuda, et teine kuulaja haaras selle, kuulas ning otsustas, et ostab ära. See kõik tegi otsustamise põnevaks, aga ka äärmiselt vastutusrikkaks tegevuseks.

Teine Jamaica muusika eripära on see, et ühe loo põhjale võivad oma loo teha eri lauljad. Loopõhja nimetatakse Jamaical riddim’iks ja igaüks kannab mingit nime – klassikalistest ja igihaljatest olgu siin nimetatud kas või „Stalag“, „Sleng Teng“ või Bob Marley loo põhi „Sun Is Shining“. Et asja veel keerulisemaks teha, siis riddim’itest tehti 1970ndatel ja 1980ndatel hulganisti dub-versioone. Need on enamasti instrumentaalversioonid reggae-lugudest, millest on teatud instrumentaalosad välja lõigatud ja asendatud efektidega, eriti kajadega.

Dub-versioone tehakse tänapäevalgi, ent just 1970ndatel ja 1980ndatel oli reggae-muusikas eksperimenteerimise kõrgaeg. Esile kerkis terve müriaad produtsente, kel oli oma stiil ning kes tegid ühest ja samast loost täiesti erinevaid dub-versioone. King Tubby rõhutas basse ja löökriistataldrikuid, leiutades n-ö flying cymbals stiili. Lee „Scratch“ Perry tõlgendused samadest lugudest olid palju sürrealistlikumad, vähem mahlakate bassidega, see-eest lisas ta kõrvu kraapivaid süntesaatoreid ja Hammondi oreleid. King Tubby soosikuna alustanud Scientist lisas aga oma dub-versioonidele metalselt kõlavaid elektroonilisi helisid.

Pilt läks veel kirjumaks, kui udusel Albioni saarel hakkas kaela kandma muusikaliselt aktiivne Jamaicalt sissesõitnute põlvkond, kes aretas välja oma spetsiifilise käekirja, mida tänapäeval tuntakse briti reggae’na. Ja kuna ükski keerukas asi pole kunagi piisavalt keerukas, siis kipuvad vanad hittlood uues kuues ikka ja jälle tagasi tulema. Nimelt armastavad klassikalised reggae-artistid laulda oma hittlugusid uutele ajakohastele riddim’itele. Usun, et rekord kuulub Ken Boothe’ile, kes oma igihalja lööklaulu „Everything I Own“ on üles võtnud vähemalt kolmekümnes versioonis.

Sound system’i kultuur

Täiesti loomulikult hakkasin tähelepanu pöörama ka plaadipoodides kuhjades vedelevatele flaieritele. Need olid värvilised, klantspaberil ning nende värvikombinatsioonides domineerisid roheline, punane ja kollane, mis polnud vihje Leedu lipule, vaid rastavärvidele. Nende flaieritega reklaamiti üritusi, kus mängiti reggae-muusikat, ja nende üritustega kohti oli Berliinis ja mujal Saksamaal 1990. aastatel enam kui küllalt. Seal keerutas plaate lugematu hulk DJsid, aga ka hulk kollektiive, keda tuntakse Jamaica muusikas sound system’i nime all.

Sound system’i kultuur tekkis Jamaical 1950. aastatel, kui poeomanikud hakkasid Jamaica pealinnas Kingstonis kõige muu seas müüma USAst toodud uusi plaate. Selleks panid nad tänavale üles suured kõlarid ning mängisid valjult ja lärmakalt uusi USA importplaate. Edasi hakkasid samad poeomanikud korraldama tantsupidusid, kuhu kupatati veel võimsam helitehnika. Alguses oli selliste pidude eesmärk teha reklaami uutele plaatidele, hiljem hakkas fenomen juba oma elu elama. Nii sündiski sound system, mobiilne diskoteek: tavaliselt kaks-kolm inimest, kel on ka oma helisüsteem (võimendus, kõlarid ja kõik, mis selle juurde kuulub). Üks sound system’i meestest on see, kes juhatab mikrofoni kaudu lugusid sisse ja kannustab rahvast tantsima – tema ametinimi on DJ. Tema teine kolleeg (või on neid kaks) valib ja mängib plaate – sellise tegelase ametinimi on selector. Võib täie kindlusega öelda, et diskori amet ongi leiutatud 1950. aastate Jamaical, kust migrandid eksportisid selle New Yorki ja Londonisse, ning edasine on juba ajalugu. Sound system on reggae-kultuuri alustala, vundament ja põhi. Kuulus ja suure fänkonnaga sound system võib algaja laulja karjäärile aluse panna, hakates tema muusikale reklaami tegema. Kui sound system’id mingit lugu ei mängi, siis ei jõuagi see muusika kuhugi.

Saksamaal olid tol ajal enamikul reggae-muusika plaadipoodide pidajatel ka sound system’id – ja see on väga loogiline, sest tegemist oli kirglike muusikafännidega. Teatud muusikastiilidele spetsialiseerunud plaadipoodidest saavad tihti selle muusika fännide kooskäimiskohad ja nii oli mul ka Berliinis kaua aega n-ö oma plaadipood, kus sai tundide kaupa istutud, kohvi joodud ja suitsu tõmmatud (tol ajal võis tõepoolest plaadipoes suitsetada). Ühe sellise hängimise ajal läbisin ka mina kiirkorras Jamaica muusika mängimise teooria ja praktika kursuse. Omanik pani mõned ühe rütmiga singlid plaadimängija taldrikule ja demonstreeris paari minuti jooksul eri miksimisstiile. Teooria seisnes pikas epistlis selle kohta, kuidas muusikat valida. Oluline oli sealjuures selgitus, millises järjekorras riddim’eid valida ja kui pikalt üht lugu mängida. Edasi läksid asjad oma loogilist rada pidi. Ostsin kaks plaadimängijat ja odava mikseripuldi ning hakkasin kodus harjutama. Minu reggae-DJ karjäär Berliinis eriti kaugele ega kõrgele ei jõudnud. Mängisin mõned korrad pisikestes klubides ja erapidudel ning sain olla ka sound system’i soojendus-DJ.

Plaadipoe muusikavalik

Oma sound system’i sain pärast Eestisse tagasitulekut, kui moodustasime sõpradega Tartus kollektiivi Athens Sound (vihje sellele, et Tartut hüütakse ka Emajõe Ateenaks). Mõned aastad tegutsesime aktiivselt, aga millalgi jäi asi soiku. Möödunud aastal pidas meid, vanu veterane meeles Tallinnas tegutsev I-Fi Soundsystem, kes kutsus meid oma tehnikale mängima. Mõningase mõõna järel lähevad nüüd Eestis reggae-asjad jälle ülesmäge, parim kinnitus sellele on, et peale igat masti DJde on siin ka vähemalt kaks ehtsat sound system’it. Ehtsa all pean silmas seda, et nendel kollektiividel on ka oma tehnika. Üldjuhul ei ole Euroopas väljaspool Suurbritanniat sound system’il oma tehnikat, vaid mängitakse klubis kohaliku tehnikaga. I-Fi on aga aastate jooksul üles ehitanud suure ja muljetavaldava saundiga ning ka väga kauni retrovälimusega sound system’i. Olles seda ja ka mõnda teist „ehtsat“ sound system’it näinud, kuulanud ja nende muusika järgi tantsinud, on tekkinud ka mõningaid mõtteid selle kohta, kuidas ja kas üldse saabki rääkida reggae-muusika mängimises põlvkondadest.

Niisiis, tinglikult pean oma põlvkonna DJsid plaadipoepõlvkonnaks, kuna meie muusikakogemus sai alguse eespool kirjeldatud plaadipoodidest. Reggae-plaadipoed on väga spetsiifilise disainiga ja nad on sellised üle terve maailma. Sisse astudes näeb potentsiaalne ostja kohe ridadena seinale kinnitatud uusi singleid, millele on rasvase viltpliiatsiga kirjutatud artisti ja loo nimi. Allpool asuvad kastid albumite ja igas formaadis singlitega (peale seitsmetolliste on veel kümne- ja kaheteisttollised). Mängib reggae-muusika, enamasti uued plaadid. Selles keskkonnas imeb algaja DJ endasse vajalikud teadmised. Asi on selles, et plaadipoes on alati keegi targem, kellelt annab midagi vahetu suhtlemise kaudu õppida. Üldiselt on see plaadipoe omanik, aga juures võivad olla ka kogenenumad DJd, kes tulid samal eesmärgil – uusi singleid kuulama ja ostma.

Erudeeritud reggae-fänniga on huvitav suhelda, kui endal on ka huvi selle muusika ja kultuuri vastu. Näiteks võib kuulata lõputuid loenguid dub-versioonidest. Täiesti fenomenaalne, kui kaua annab arutleda näiteks King Tubby ja Lee „Scratch“ Perry versiooni üle ühest ja samast loost. Läbi võetakse eri kajad, mis on lisatud ühele ja samale puhkpillipartiile, trummide erinev rõhutamine ja isegi break’id ehk loosse lisatud pausid. Näiteks mind inspireeris selline improviseeritud loeng kodus kõiki neid versioone sekundikaupa tähelepanelikult läbi kuulama ning hiljem vaibalaadse helimassiivina kokku mängima. Eriti huvitavaks läks, kui lugupeetud DJd hakkasid oma sõnu ka muusikaga kinnitama: plaadikastidest otsiti välja kõik need ja ka muud versioonid, mängiti plaadipoes läbi ja nende üle diskuteeriti kaua.

Plaadipoes ostlemisel on oma spetsiifika. Asja üks külg on regulaarse ja usaldusliku ühenduse tekkimine ostja ja müüja vahel. Plaadipoe omanik teab oma kliendi maitse-eelistusi ning lähtub sellest. Polnud haruldane, kui astusin oma tavalisse reggae-ärisse ning mulle ulatati üle leti patakas singleid sõnadega: „Aimar, need peaksid sind huvitama.“ Meeles on ka järgmine juhtum. Avastasin seinal uute plaatide seas John Holti soulialbumi. Hakkasin seda just seinalt maha võtma, et läbi kuulata, kui plaadipoe omanik peatas mu, üteldes: „Ära seda võta, see on jama!“ Küsimusele, miks ta käitub äriloogika vastu ja annab mulle nõu plaati mitte osta, vastas ta: „Vaata, kui ma müün plaadi, mis sulle ei meeldi, siis sa enam tagasi ei tule ja sellest on rohkem kahju kui kasu.“

Klassikalise sound system’i kultuuri üks oluline osa on tundmatute ja haruldaste versioonide mängimine. Eriti hea, kui tegemist on mingi tuntud hiti versiooniga. Sellise, sobival ajal klubipublikule mängitud versiooni efekt on peo veel brutaalsem käimatõmbamine. Omandanud oma reggae-hariduse plaadipoodides, olen sealt kaasa saanud kaks asja: muusikaarheoloogia ehk kire tundmatute versioonide vastu ning harjumuse kuulata lugusid detailselt ja juba kuulamise ajal ette kujutada, milline kitarrisoolo või trummi-break väärib esiletõstmist ning milliste teiste lugude huvitavate kohtadega võib tekkida resonants.

Mail order’i muusikavalik

Hiljaaegu toimus Tallinnas Balti jaama kandis täiesti fantastiline reggae-üritus. Korraga mängis kolm sound system’it – kaks Tallinnast ja üks kusagilt Soomest. Üritusel oli üles pandud kolm sound system’it ehk kolm kõlaritorni, mille vahel tegi rahvas oma tantsutiire. Parima saundiga oli muidugi I-Fi, nende kõlarid panid ainukesena torud laes värisema.

Kuidagi tahtmatult ja automaatselt hakkasin kuulamise kõrval mängitavat muusikavalikut ka analüüsima. Nimetame uue põlvkonna reggae-DJsid tinglikult mail order’i DJdeks (mail order tähendab, et kaup toimetatakse kohale postiga, kusjuures internetipoe eelkäija oli kataloogikaubamaja – toim). See on seltskond, kes ostab oma muusika peamiselt internetipoodidest ja see on tänapäeval tihti ka ainuke valik. Väikesed plaadipoed kadusid mõnda aega tagasi kohutava kiirusega ning ehkki neid on viimasel ajal üle terve Euroopa jälle tekkinud, ei oska ma praegu isegi öelda, kus asub Eestile lähim reggae-muusikale spetsialiseerunud plaadipood. Internetiplaadipoest on ka praktilisem osta, seda võib teha kodus arvutist nagu kõigi internetipoodide puhul. Reggae-muusikale spetsialiseerunud internetipoode on lõputu hulk, nende hinnad ja muusikavalik erinevad.

Küsimus on selles, mille järgi teeb ostja oma valiku ehk mis on tema meelest see lugu, singel, album jne, mille alla tuleb tingimata raha panna. Netipoe puhul jääb täielikult ära „targa teise“ faktor ehk palju elukogenum plaadipoe omanik, kes suunab oma nõuannete ja soovituste kaudu ostja maitset ja muusika­valikut. See-eest on mitmel interneti­plaadipoel oma soovitus­mehha­nism: ühe pakutava toote peal klõpsates soovitab arvuti veel sarnaseid tooteid ehk muusikat. Soovituse annab algoritm, mille tööloogika on jäänud mulle ähmaseks. Siis on veel plaadipoode, mille veebisaidil on kategooria essential pick: tegemist on üllitistega, mis peaksid plaadipoe kuraatorite meelest olema iga reggae-fänni plaadiriiulis. Ning muidugi on ka Amazoni stiilis soovitus: „Inimesed, kes ostsid selle plaadi, on ostnud ka need ja need plaadid.“

Üks esmane mulje mail order’i põlvkonna kohta on see, et palju vähem orienteerutakse haruldastele versioonidele. Tegelikult on see ka loogiline. 1970ndate ja 1980ndate reggae-lugude haruldased versioonid on enamasti juba mõne vanema põlvkonna inimese plaadiriiulis, nende järele tuleb sõita näiteks Londonisse, kus need on Brixtoni ja Põhja-Londoni väikestes reggae-plaadipoodides kõvasti hinda läinud. Vinüülplaadid on viimasel ajal üldse häbematult kallid. Pigem kasutatakse haruldaste versioonide asemel palju rohkem kogumikke ja albumeid, mida ostes saab väiksema raha eest rohkem lugusid kui singlite puhul. Albumite kasutamine on tänapäeva vana kooli (ehk siis ühe plaadimängijaga) sound system’itel toonud kaasa palju intensiivsema efektide kasutamise. Lastes näiteks kajadel kaua üle klubi rullida, annab see selector’ile aega peale panna uus album ja asetada nõel sobivasse kohta. Singli puhul on see tehniliselt lihtsam, seega ka kiirem.

Mail order’i põlvkonna muusika­valik on palju ühtlasem ning on otseselt seotud sellega, kuidas internetipoed oma katalooge kokku panevad. Kuna eesmärk on müüa võimalikult palju, siis domineerib ka reggae mail order’i plaadipoodides pigem keskmisele ostjale suunatud muusikavalik. Seda on näha kas või sellest, kui tihti on seni läbi uurimata või selgelt kiiksuga plaadid (enamasti kogumikud) allahinnatute kategoorias. Siin ei ole tegemist Eesti kui perifeeriaga, ka märksa „rastam“ Soome sound system valis ülalmainitud üritusel oma muusikat samast printsiibist lähtuvalt. Eriti tundsin puudust wicked (erilise kiiksuga) dub-versioonide duellist, mida teevad tavaliselt vanemad sound system’id ja kus püütakse teineteist rariteetide kvaliteediga üle trumbata. Selline stiil on palju tantsijasõbralikum – eriti nüüd, mil suur osa Eestis sound system’ite pidudel käivast rahvast ei ole andunud reggae-fännid. Ülipikaks venitatud ühe ja sama loo dub-versioonide mängimine jääb ära, muusika vaheldub kiiremini, helipilt jääb aga ühtlaseks.

Võib nentida, et pidudel kõlava muusika valikut võivad mõjutada pealtnäha kõrvalised seigad. Asi ei ole ainult selles, kust, vaid ka mismoodi DJ oma muusika on ostnud. Usun, et niisugustel pisiasjadel on oluline mõju ka sellele, milline muusika meile klubi ukselt vastu mürtsub. Huvitav on see, et inimene kasutab tehnika arengu tulemusi, et oma elu lihtsamaks teha, ent samal ajal võib tehnika areng suunata hoopis tema enda maitse-eelistusi ja võimalusi.