Rein Veidemanni autobiograafiliste elementidega romaanidele „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012) on lisandunud kolmas, „Piimaring“.
Nõnda nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia, kuhu on üsna vaba käega puistatud nii võõrkeelseid väljendeid-fraase (aga ka laulutekste) kui ka aja- ja kultuuriloolisi fakte. Viimaseid on eriti raamatu esimesse ossa saanud õige palju ning peaasjalikult on tegu teoste ilmumisaegade, autorite kirjanduslike debüütidega jms. Ära on mainitud näiteks Teet Kallase „Väikesed hobused särava vikerkaare all“, Hando Runneli „Läbi äreva vere“ (tsiteeritud täispikkuses), Mati Undi „Võlg“ ja J. D. Salingeri „Kuristiku rukkis“ eesti tõlge. Ohtralt on nimetatud muusikapalasid, mida Radio Luxembourg’i sagedustelt poolsalaja kuulati. Lugeda saab ka väljavõtet (väikeses kirjas peaaegu lehekülje jagu) NLKP XXII kongressi kokkuvõttest. Raamatu lõpust leiab veel Eesti piimandusmuuseumi teaduri Mai Kuke ülevaate piimaveo ajaloost Eestis, lisaks autori enda ülevaate teostest, mida ta kirjutamisel on pruukinud.
Kõikvõimaliku info sees on siiski ette tulnud vähemalt kaks sisulist apsakat. Nimelt on 22. leheküljel mainitud Antarktikast tagasiteel hukkunud polaaruurijat Walter Scotti. Tegelikult leidis õnnetu lõpu muidugi Robert Falcon Scotti ekspeditsioon (teksti sattunud „Ivanhoe“ ja „Rob Roy“ autori nimi osutab ilmselt autori näpuveale ja toimetaja tähelepanematusele). Samal leheküljel esineb ka viga piibli tsiteerimisel. Lähim, mille piiblist (ennesõjaaegsest tõlkest, kuna teose tegevus toimub 1965. aastal, aga ka praegusest) leiab, on kaks üksteisest üsnagi kaugel asuvat lauset: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal“ ja „Mina olen tee ja tõde ja elu“.1 Kui tegu oleks tsitaadiga peategelase Andrease tööst, oleks materjali säärane vaba ümbertöötamine muidugi mõistetav ja oodatudki, ent nii see pole. Nimelt on kirjas: „Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile [minu rõhutus – R. A. ] „Mina olen sinu Jumal, sinu tee ja tõde“ oleks võinuks [sic] siiski kirjutamata jätta.“ Teadjama lugeja teevad säärased vead ettevaatlikuks, ent näib, et edaspidi vähemasti niivõrd jämedaid eksimusi ette ei tule.
Tegu on tõepoolest n-ö akadeemilise romaaniga, mille näiliselt üsna lihtsakoelisele süžeele ehitabki liha luudele just ajastu kontekst, mille loomisega on Veidemann küll siin-seal pisut liialegi läinud, nii et see mõjub ilukirjandusteoses kangelt ja ülemääraselt. „Kui Epp oli pärast kooli lõpetamist Voltveti jaamast üle Mõisaküla ja Abja Õisu sõitnud, et sealsesse piimandustehnikumi astuda – siis nimetati seda Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks –, oli meieriks õppida tahtjaid viis inimest ühele kohale“ (lk 49). Kas tõesti oli konkurss kord säärane, jääb ajaloohämarusse, ent tõiga, et Õisu piimandustehnikumi nimetati Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks, võinuks jätta ka ütlemata (või siis esitada joonealuse märkusena, mille kasutamist pole selles raamatus peljatud). Sääraseid veidi ülemääraseid passaaže on teoses teisigi.
Ootamatusi tuleb ette aga veel. Teose esimene pool, mille sisuks noore Andreas Wiigi suvi enne Nõukogude armeesse minekut, mõjub kohati üsnagi „spermaplekilisena“, kuivõrd äsja keskkooli lõpetanud süütu Andreas puutub selle põgusa suve jooksul kokku rohkem kui ühe erootilise olukorraga, mis on ka julgelt lahti kirjutatud.2 Ehkki see on vaid üks liinidest, mis romaani esimest osa läbib, on see üks silmatorkavamaid. Kui varem ringi sõitnud piimamees Kaarel Andreast laborant Epu eest hoiatab („Ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt“, lk 29), läheb kõik ikkagi nõnda, et Andreas seda siiski teeb, ehkki Epu algatusel („Mis mul tahta, sa oledki juba mu peal,“ pomiseb Andreas peaaegu allaheitlikult. „Looduse vastu ei saa“, lk 127). Enne seda on Andreas aga näinud und abiturientide ballil kohatud silmarõõmust Veronikast: „… ning ühel hetkel hõljuvad Veronika ja Andreas ka ise pilvedena ümber baldahhiini ja Andreas joob Veronika rindadest nõrguvat piima ja Veronika moondub üheks suureks amforaks, mida Andreas täidab oma niudepiimaga. Ärkamishetkel oligi Andreas tundnud, et ta on üksainus purskkaev“ (lk 38).
Ei saa jätta mainimata, et Veidemann on stereotüüpiliste külameeste, kelle keelepruuk, teadagi, on sageli niigi üsna krõbe, kujutamisega mõnel puhul vindi suisa üle keeranud. Teoses leidub sääraseidki katkeid, mida ootaks pigem mõnest „erootikafilosoof“ Urmas Espenbergi romaanist: „„See päris piimaring käib ikka mehe ja naise vahel voodis,“ oli Kuldhammas õpetlikult jätkanud. „Ja ma pean sulle, poolenisti mehele … ära pane, semu, pahaks … ma pean sulle avaldama saladuse sellest kõige magusamast piimaringist, mis sul alles ees seisab – ma loodan. See on siis, kui su naine on lapsega maha saanud ja sina lapse kõrvalt tema rinnast piima imed … varastad, noh, natukene, ja ise samal ajal temasse oma piima pritsid. Mõistad, vennas?“ (lk 123).
Paika loksub säärane otsekohesus ja avameelsus raamatu teises osas, kus fookus on selgelt rohkem n-ö vaimsetel asjadel kui füüsilistel ihadel või soovidel (mitte et esimene osa vaid sellest koosneks). Paratamatult tekib, on autor seda siis nõnda planeerinud või mitte, vastandus värskelt meheikka jõudnud nooruki ja armees teeniva noore mehe ning seejärel juba elatanud ja sedavõrd ka elukogenud teadlase vahel. Kohtumine noorpõlvesümpaatia Veronikaga ei paista eluõhtusse jõudnud Wiigis enam mingit erootilist impulssi äratavat. On sooja sõbralikkust, varjatud armastust, isegi väike valukihvatus, et Veronika omal ajal hoopis teise mehega abiellus (ehkki ta Andrease arvates oli justkui peaaegu lubanud, et ootab teda sõjaväest tagasi), aga mitte erootikat – nagu ikka, teiseneb see impulss millekski sügavamaks. Olgu aga öeldud, et ka vanas Andreases on alal lootus, et Veronika, kellega ta pärast taaskohtumist on muuseas kirju vahetanud, on see, kes toob talle mingi erilise ilmutuse (seejuures säärase, „milleni jõudmiseks võib kuluda terve elu“, lk 257).
Samamoodi vastanduvad noor ja vana Wiik intellektuaalse arengu poolest. Esimene loeb küll ohtralt, ent lükib omandatu kaootiliselt ja kohati kummaliseltki kokku, tsiteerides kirjandis nii maadeavastaja Tatarinovi epitaafi (mis on tegelikult Tennysoni „Ulyssesest“) kui ka (viitamisi) piiblit. Teine on aga etableerunud teadlane, kes on Turu ülikoolis suisa professoristaatusse jõudnud.
Ise on Rein Veidemann romaani kohta enne selle valmimist öelnud nii: „Käsilolevas romaanis „Piimaring“ naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega.“3 Suuremat osa romaanist võib tõepoolest käsitleda elluastumisloona: koolilõpp, esimene päristöökoht, esimesed armuseiklused, armeeteenistus ja kõik, mis sellega kaasneb, on ju tõesti üsna tüüpilised sammud tolleaegse noore mehe eluteel.
Raamatu viimane osa, napilt alla 50 lehekülje, annab eelnenule aga väga selge lõpetuse. Ringiga ei jõuta tagasi mitte ainult Veronikani. Otsad aitab kokku tõmmata ka Andrease vestlus eksistentsialistist kirikuõpetaja Toomas Avalaga, kellega esimest korda kohtuti siis, kui Andreas veel piimaringi sõitis (ja tõik, et Andreas kohtub temaga siis, kui on noorpõlvemailt tagasi Tallinna sõitma asumas, ei tundu olevat juhuslik). Omavahel mõtiskletakse kommunismi olemuse, realiseerumise ja püsimise üle. Lõpuks jõutakse aga sinnamaani, kus nenditakse, et see „kaotab oma tähenduse niipea, kui puutub kokku tegelikkusega, sulab olematuks“ (lk 256), mispeale Andreas nendib veel, et „nii on ju ka minevikuga, su enda eluloo ja ajalooga, et pinnale tõustes sulab see ära“.
„Piimaring“ on seega ka eluring või vähemasti tõmbab see triloogia lõpetusena Andreas Wiigi elukäigu kokku. Kuivõrd Wiik on aga vähemalt osalt elujõus autori enda alter ego,4 ei saagi kõik veel päriselt läbi olla. Nõnda jääb ka Andreas raamatu lõpus lihtsalt autoraadiost uudiseid ootama ning Louis Armstrongi „What a Wonderful World’i“ kuulama.
1 2Ms 20:2 ja Jh 14:6.
2 Veidemanni teostes ei ole see midagi uut, seksuaalsuse otsekohest kujutamist leidub ka nt „Lastekodus“. Mõneti üllatab vaid proportsioon.
3 Rein Veidemann / Jüri Talvet, Rahutuse kirglikul rajal. – Looming 2016, nr 10.
4 Seda on autor ise tunnistanud. Vt Krista Leipsig, Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale. – Postimees 10. X 2003. https://www.postimees.ee/1377527/rein-veidemann-ma-laksin-romaani-kirjutamisega-taispangale