Aksioome ei tõestata. Ja nõnda ei vaja tõestamist seegi aksioomne tõsiasi, et igal riigil on oma sise- ning välispoliitika ja neid kahte tuleks teineteisest lahus hoida. Mida vähem esimene mõjutab teist ja teine esimest, seda kergem on nii kodus kui ka võõrsil asju ajada. Eesti põhiseaduski püüab minimeerida sisepoliitiliste tolmukeerutamiste võimalust ohustada välispoliitilisi sihiseadmisi. Paragrahv 106 paigutab “välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise” seaduseelnõude hulka, mida ei saa panna rahvahääletusele.
Paraku on ideaal kaugel tegelikkusest. Erakonnapoliitikute kiusatus on suur koguda välispoliitiliste manipulatsioonide abil sisepoliitilisi plusspunkte. Seda oleme näinud kogu taasiseseisvumisjärgse aja, eriti häirivalt viimasel aastal-paaril. Kuna välissuhtlus on ala, mis jääb tavalisele kodanikule paratamatult kaugeks ja selle eesmärgid pahatihti üsna hämaraks, on siin vallas suhteliselt hõlbus kas õhutada põhjendamata hirme või tekitada alusetuid lootusi. Meie omariiklus, nagu ka demokraatia, on alles lapsekingades – tegijateks, otsustajateks, valitsejateks on endiselt seesama esimene põlvkond, kes iseseisvuse taastasid. Mitte ainult paljudel valijatel, aga ka paljudel valitutel näikse olevat raske mõista, et riik, kes tahab rahvusvahelisel areenil edu saavutada, ei tohi lasta parteide omavahelistel ärplemistel mõjutada välispoliitilisi otsuseid.
Seda väitnud, pean rõhutama vastupidistki. Kui ühiskond on valinud selge liikumissuuna, mille enamus heaks kiidab, on võimalik ilma suurte pingutusteta leida teatud küsimustes teatud ajaks toimiv konsensus. Pärast viitkümmend sovetiaastat ei vastustanud ükski arvestatav poliitiline jõud Eesti Lääne-orientatsiooni. Kõik riigikogus esindatud erakonnad, kõik valitsused, mõlemad presidendid toetasid majanduslikku ja poliitilist integratsiooni Põhjamaade, Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerikaga. Kui kiire kursimuutus tekitaski osas kohalikes vene poliitikutes kõhklusi, ei nõudnud nemadki Ida-suhete jätkamist endises ühekülgsuses. Rääkimata sellest, et Moskva ise tõukas oma absurdse ja irratsionaalse “lähivälismaa” poliitikaga Baltimaad endast eemale. Ehkki nii Keskerakond (jättes “positsiooni kujundamata”) kui ka Rahvaliit (soovitades ühinemist ELiga “ajutiselt edasi lükata”) üritasid enne 2003. aasta referendumit koguda enda ümber seda osa kodanikkonnast, keda olid rutakad reformid (sageli läbi viidud šokiravina) teinud igasugu ümberkorralduste suhtes pelglikuks, ei saanud kummastki erakonnast Euroopa pro Euroopa Liidu ja NATO eitajat.
Olukord muutus drastiliselt pärast täisliikmesuse realiseerimist nendes kahes multinatsionaalses organisatsioonis. Korraga selgus, et oleme ilma jäetud suurest välispoliitilisest “narratiivist” või ambitsioonist, mis oli üle kümne aasta kannustanud poliitikuid, aga kahtlemata ka rahva enamust enesedistsipliinile. Nii mõnigi on süüdistanud riigikogu ja/või välisministeeriumi, miks nad ei ole suutnud seada uusi mobiliseerivaid sihte. Küsimuse säärane püstitamine tundub siiski vildak. Ühelt poolt elasid Eesti ja eestlased aastatel 1991 – 2004 läbi oma ajaloos perioodi, mis tõenäoliselt ei kordu enam kunagi. Teiselt poolt seisab meil lähiajal ees ülesanne, mis võib poliitiliselt osutuda koguni keerulisemaks ning pingutavamaks sisseastumiskriteeriumide täitmisest. Nimelt peame tõestama nii iseendale kui ka oma partneritele, et oleme võimelised Euroopa Liidus ning NATOs tulemuslikult toimima. See aga nõuab hoopis teist lähenemist ja tähendab, et aeg, kus silmapiiril terendava “helge tuleviku” nimel oli võimalik kodanikke innustada ennast ohjeldama, on möödas.
Ida-poolne ähvardus meie omariiklusele on järsult vähenenud ja Lääne suunal tegutsemise võimalused seni kogematus ulatuses avanenud. Eesti edusammud on muljet avaldavad, kuid kätkevad paradoksaalsel viisil ohtu. Suhteline stabiilsus sigitab poliitikuid, keda ei häiri kakofoonia rahvusvahelises suhtlemises. Eriarvamused on vältimatud seisukohtade kujundamisel. Siiski peaks ka Eestis jõutama arusaamisele, et kui riigikogu on selles või teises välispoliitilises sõlmküsimuses saavutanud kokkuleppe, tunnistavad viimast nii valitsuskoalitsiooni kui ka opositsiooni esindajad. Isetegevus või meelevaldsus välissuhtluses õõnestavad riigi usaldatavust – eriti, kui sellega on seotud president, mõni minister või mõjukas riigikogulane.
Nii mõnegi poliitiku veesogamise võime kanda kogenematuse või rumaluse arvele. Kahjuks on reegel siiski teine. Erakondade ootamatute ürituste taga haarata rahvusvaheliste probleemide lahendamisel härjal sarvist ei ole midagi enamat – kurb tunnistada – kui sisepoliitilised hetkehuvid või ebamäärased tulevikuootused.
Tõsi on see, et Eesti kui väikeriigi probleemsete valdkondade hulk välispoliitikas on piiratud. Minul on raske ette kujutada, et mõni meie erakond võiks teha näiteks arengumaade abiks riigieelarves ette nähtud summa suurendamisest või vähendamisest sisepoliitilise vaidlusküsimuse. Niisamuti: vaevalt et kunagi võiks Hiina (st Taiwan, Tiibet, sealsed ökoloogia- või populatsioonikriisid) või Iraan oma kahtlase tuumaenergia programmiga muutuda teemaks, millega annaks mõjutada Eesti valijat. Lõdvem või tihedam koostöö Balti riikide vahel, lõimumine Põhjamaadega, soomeugrilaste olukord Venemaal, jah, neid asju annaks kodutandrilgi üles kloppida, kuid kes vaevuks neist tegema erakonna prioriteeti, mis vastustaks valitsevat seisukohta?
See-eest on suhted Venemaaga (kaasa arvatud piiri kulgemine ja ajalooline ebaõiglus) igihaljas sisepoliitiline kemplemisaine, millest on eriti viimasel ajal üritanud kõik erakonnad ühel või teisel viisil endale kasu lõigata. Kasvava agarusega rakendatakse parteipoliitika teenistusse sääraseid asju nagu partnerlus USAga (kaasa arvatud Eesti sõdurid Iraagis), liitumiseelsed lubadused NATO-le (kaasa arvatud kaitseministeeriumi eelarve määr SKTst), keskkonnakaitse (kaasa arvatud looduskaitsealad rahvusvahelises võrgustikus). Nende teemadega on kerge inimesi (valijaid) üles kütta ja populistlike lahenduste pakkumisega poolehoidjaid võita. Tänu miljardilistele toetusrahadele ja abiprogrammidele ei ole Euroopa Liit veel tõsiseks tüliõunaks kujunenud. Aga ei pruugi olla selgeltnägija, et mõista, kui magusad teemad sisepoliitilisteks rinnapistmisteks saavad peagi olema riikidevaheline poliitiline integratsioon ELis, suurriikide meelevald, piirkondlikud erinevused, laienemise piirid, naabruspoliitika elluviimine, ühtne välis- ja julgeolekupoliitika et cetera. Igatahes on kahetsusväärne, et sisepoliitilised kaalutlused mõjutavad järjest häirivamalt Eesti välispoliitilisi otsuseid ja tegevpoliitikutel puudub tahe siin veelahet hoida.10. X 2005
Sise- ja välispoliitika põimumine on vältimatu
Rein Ruutsoo
Sise- ja välispoliitika vahekord on eelkõige riigi suveräänsuse küsimus. Suveräänsus on riigi atribuut. Iga riigi elus on probleeme, mille lahendusviis on riigi ainuotsustada. Ilma selle õiguseta riiki tegelikult pole. Samas on tõsiasi, et suveräänsuse tunnustuse ulatuse määrab jõuvahekord. Niinimetatud kauplemisjõu vähesus sunnib väikeriike arvestama nii rahvusvahelisi lepinguid kui ka naabrite “õigustatud huve” (nn finlandiseerumine). USA ja Venemaa valivad üsna jultunult, millisele lepingule nad alla kirjutavad ja mil viisil leppeid järgivad (viimane näide puudutab Rooma rahvusvahelist kohut). Eesti-taoliste väikeriikide peamisi ressursse on riikide pädevust piiravate rahvusvaheliste lepete legitiimsuse rõhutamine, sest väikeste peamine argument on moraalne.
Taasiseseisvunud Eesti elukorralduse sõltuvus välismaailmast on olnud erakordselt suur. Paradoksaalsel viisil oli Eesti kõige sõltumatum aastail 1989 – 1991, kui meie enesekehtestamise vajadus ignoreeris Lääne soovitusi (tehke, mida Gorbatšov tahab, ärge lõhkuge NSV Liit
u, nagu soovitas Bush vanem) ja Ida hirmutusi. Kaotada polnud enam midagi. Meie formaalse subjektsuse kasv riigina on edaspidi olnud seotud sisepoliitika kindlate nõuetega, mille on dikteerinud ühed või teised meie “klubikõlblikkust” testinud eestkostjad. Palju ulatuslikumalt kordus suuresti see, mis juhtus 1920. aastail, kui Rahvaste Liitu pääsemist taotlenud Eesti võttis vastu oma kuulsa kultuurautonoomia seaduse ja leevendas mitmeti agraarreformi radikaalsust (nõustus maksma kompensatsioone). Kultuurautonoomia seadus, mille üle me nii uhked oleme ja mis nagu tõestaks meie loomupärast demokraatlikkust, pole üldse ei eestlaste looming, isegi mitte meie algatus, vaid see sündis eelkõige rahvusvahelise surve tulemusena, millega pidime hambaid kiristades leppima.
Üsna samalaadselt kordus see 1990. aastate esimesel poolel, kui Eesti otsis väljapääsu postkoloniaalsest getost ja “klubikõlbulikuks” tunnistamist Läänes. Maailm oli rohkem “valmis”, selle normatiivne jõud hoopis suurem. Tingimusi seadsid OSCE, IMF, Põhjamaad, Euroopa Liidu, NATO jne uksevalvurid. Jürgen Habermas, Offe jt serveerisid Kesk-Ida-Euroopa uuestisündi kui “järeletegevat”/järeleaitavat revolutsiooni. “Transfer” ja “advocacy” muutusid üldtunnustatud sekkumisideoloogia märksõnadeks õigustamaks ebaküpsete, arengupeetusega rahvaste elu kujundamist õigemaks või kohe päris õigeks.
“Sekkumise” taustas ei puudunud aga praktilised kalkulatsioonid ja mure. Lääs ei tahtnud enda hulka nii-öelda tülitekitajaid, see on riike, kellel on probleeme demokraatiaga. Eesti sisepoliitika niisugused aspektid nagu majanduskorraldus, kodakondsuspoliitika jne sattusid tugeva surve alla ja kokkuvõttes anti meile üldiselt mõistlikku nõu. On üsna kindel, et mitmed olulised muutused nagu “dekoloniseerimise” asendamine integratsiooniga jne oleksid ilma OSCE surveta veelgi rohkem hilinenud. See, et Eesti trügis majanduse liberaliseerimise näidisvabariigiks, oli küll meie enda initsiatiiv. Lääne toetusele (ka finantsilisele) võisid loota need parteid, kes ruttasid “õigesti” tegutsema – kujunes omalaadne võistluski. Seejuures kehtestati näiteks kodakondsuse ja vähemuste õiguste alal norme, mida peremeesriigid oma kodus ei kavatsenudki rakendada.
Muidugi, kõrvuti riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide valgustatud tegevusega leidus ka saagitsejaid, kes püüdsid näiteks erastamist suunata mõnede firmade huvides. Üks hea näide võiks olla elektrijaamade müük, millesse sekkus koguni USA saatkond, aga sama kordus väiksemates mastaapides mujalgi. Kuna välispoliitiline edu võib olla oluline sisepoliitiline “kapital” siis püütakse seda kantida ka sisepoliitikasse. Nii jätkusid juba Eesti Kongressi ajal ilmet võtnud mõnede parteide katsed “monopoliseerida” Lääne-suuna poliitikat koos avalike deklaratsioonidega, et neid või teisi poliitikuid “me ei lase Läände” (Ilves korrutas seda Savisaare suunas) koos katsetega takistada pääsu ühte või teise internatsionaali (Reformierakond vastustas Keskerakonna liikmesust Liberaalses Internatsionaalis). Res Publica “Murrame läbi” koos hävitava valimiskaotusega europarlamendi valimistel oli aga halenaljakas.
Sel aastatuhandel on sagenenud katsed kasutada võimalikku “läbimurret” Ida suunas kapitalina ja seda üsna kaheldavate tulemustega. Nii kujunesid katastroofiks Kristiina Ojulandi kummardused Moskva suunas kuni selleni, et lausa valetati, et anda Eesti Vabariigi kõrge autasu KGB agendist kirikujuhile. Samas esitatakse seda, mida üks partei esitab saavutusena – nagu Keskpartei lepingut Putini parteiga –, veskikivina selle partei kaelas. Parteide võistlemine “edu” pärast Moskvas võib kaasa tuua finlandiseerumise. Selle ohu kõrval pole aga väiksem oht, et armukadedus igasuguse edu suhtes “Idas” nende poolt, kellel selleks väljavaateid pole, raskendab tegeliku edu saavutamist. Igasuguse koostöö politiseerimine parteipoliitilises mõõtmes on lõpuks destruktiivne. Kohati võib aga sise- ja välispoliitika sidumisel minna lausa paranoiliseks. Selliste hulka kuulub oletus, et haridusministri ilmne prohmakas oli kalkulatsioon, kaup, et Mari rahva probleemide vähendamise eest võidi saada vastutasuks valimiseelne avalik toetus Venemaa suunalt. Kui nii, siis kaubeldi iga juhul kahjudega.
Sise- ja välispoliitika sidumine ja sidustumine on ilmselt vältimatu nii sisuliselt kui struktuurselt, kaubamaailmas pole privilegeeritud kaupu. Ühte maksab siiski silmas pidada: Ida basaar ja Lääne turg on erinevad asjad.
Suur Vend Washington
Jaan Kaplinski
On kaks mõnevõrra erinevat asja. Üks on välispoliitika kasutamine sisepoliitikas, võimu haaramise või hoidmise huvides. Teine on välispoliitika mõju ühe riigi poliitilisele, säälhulgas sisepoliitilisele käitumisele ja retoorikale. Mõlemast leiab näiteid ka Eestis. Mõnedki poliitikud ja erakonnad on korduvalt püüdnud saavutada edu “Vene kaarti” välja käies. Nagu viimati Isamaaliit ja tema vähemad vennad Vene-Eesti piirilepingu üle käivas poleemikas. Isamaaliit saavutas tähelepanu ja ilmselt ka edu kohalikel valimistel, ajas aga nurja olulise sammu Vene-Eesti suhete normaliseerumise teel. Kumb on Eestile olulisem, jäägu teiste otsustada. Märkimisväärne on see, et Vene kaarti teistpidi, st mitte Vene aja vaevu ja Venemaa ohtu, vaid Venemaa pakutavaid võimalusi välja mängida pole söandanud ükski arvestatav poliitiline jõud. Meie poliitilises diskursuses on Venemaa kindlalt miinusmärgiga ja seda ei väsi peaaegu päevast päeva kordamast press.
Siit jõuame teise asja juurde. Meie ohtudele ning valupunktidele keskendunud poliitiline diskursus on ühekülgne ja mõnel juhul lausa sobimatu demokraatlikku ja avatud ühiskonda. Vene ohu püsirõhutamisel on ka teine pool, nimelt püüd leida kaitset selle ohu eest, jõudu, mis suudaks seista Vene impeeriumipüüdlustele tõhusalt vastu. Poliitiline eliit on siin saavutanud vähemalt näiva konsensuse ja valinud Halvale vastujõuks Hää, Venemaale USA. Mis tähendab seda, et kui Venemaast kirjutades rõhutatakse ikka halba, siis USAst kirjutajad ja rääkijad on omaks võtnud enesetsensuuri. Ameerikast võib halba rääkida vaid säälseid allikaid refereerides, meie poliitikud ja press Ühendriike peaaegu kunagi ei kritiseeri. Nii on Washington meil saavutanud umbes samasuguse Suure Venna staatuse kui omal ajal Moskva.
Selle juurde käib mitmeid vahel naljakaid, vahel ebameeldivaid seiku nagu toonane Eesti ja teiste Ida- ning Kesk-Euroopa maade kärme ühinemine Washingtoni ettevalmistustega sõjaks Iraagi vastu. Mulle meenutas see nõukogudeaegseid kampaaniaid näiteks Solženitsõni või Sahharovi hukkamõistmiseks, mille poolt tõstsid kätt inimesed, kes polnud tuttavad kummagi mehe töödega. Nii ei olnud ka Eestis keegi tuttav olukorraga Iraagis. Ega muretsenudki sellepärast, sest otsus kuuluda tingimusteta USA leeri oli ammu selge. Vastupidine käitumine oleks seadnud ohtu Eesti liitumise NATOga. Seda olulist kaalutlust ei öelnud keegi avalikult välja – nagu ka nõukogude ajal ei öeldud avalikult välja paljut. Kehtis salastatud konsensuse põhimõte, mida mina kutsun “Võ sami ponimajete”-põhimõtteks. Selle juurde kuulus üks teinegi põhimõte, mida olen mitugi korda kuulnud parteiaparatšikute suust. Seda sõnastati umbes nii: “Loomulikult, me saame teist aru, need probleemid on tõesti olemas, aga saage teie ka palun meist aru: neist asjadest ei saa niimoodi kirjutada, meie vaenlased võivad seda meie vastu ära kasutada.” Kui nüüd loen ajakirjaniku (see oli vist Erkki Bahovski) kirjutist, kuidas teda vahetevahel käivad manitsemas välisministeeriumi ametnikud, öeldes, et üht või teist ei tohiks kirjutada-avaldada, kuna Venemaal võidakse seda meie vastu ära kasutada, tunnen, et ring on täis. Või nagu kord kirjutas Arno Vihalemm: “Laul on vana, viis on tuttav, sõnad küll on uued…” Ons see paratamatu? Mind on sell
es raske veenda, selleks oleks vaja meie välispoliitilise diskursuse muutumist tõeliseks avatud ja vältimatult ka poleemiliseks diskursuseks, praegune poolavalik tiirutamine Vene ohu ümber seda ei ole.
Sisepoliitilist kasu on alati silmas peetud
Vahur Made
Õigupoolest poleks ma üllatunud, kui oleksin näinud sellist küsimust Postimehe hernhuutlik-pedagoogilistel veergudel. Aga Sirp, mida olen ikka ja alati pidanud valgustatud eliidi ajaleheks? Nojah. Küsimuse püstitajad ilmselt eeldavad, et Eestil on olemas selged ja püsivad välispoliitilised eesmärgid ning jõud, kes neid sihikindlalt ja vankumatult ellu viinud. Arvatavasti osutuvad need valgusejõud aeg-ajalt mingite pimedusejõudude rünnakute ohvriteks. Küsimusele vastamine eeldaks seega nende rünnakute sageduse ja tõsiduse väljaselgitamist. Paraku on taasiseseisvunud Eesti välispoliitikat pea alati viidud ellu hetkelist sisepoliitilist kasu silmas pidades ning lausa harvad on need juhud, mil riigi tõelised välispoliitilised huvid on seatud kõrgemale sisepoliitilistest hetkehuvidest.
Esimest korda juhtus see 1994. aasta juulis, mil president Lennart Meri sõitis valitsuse ja poliitiliste parteidega konsulteerimata Moskvasse ja kirjutas alla Vene vägede Eestist väljaviimise lepingule. Meri riskis tagasivalimisega presidendiametisse ning suutis “juulilepingute” süüdistustekoorma all 1996. aasta augustis vaid ülinapilt Arnold Rüütlit edestada. Kuid Eestis enam Vene vägesid pole. Teine juhus oli detsembris 1994, kui peaminister Andres Tarand teatas, et Eesti loobub nõudmast Venemaalt tagasi Narva-tagust ja Petserimaad. Kahjuks oli Tarandi valitsus nõrk vahevalitsus ning tema autoriteedist ei piisanud, et eesti valijate marurahvuslik kräunutamine “idaaladega” oleks lõppenud. See jätkub paraku tänaseni. Aga ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga? Kas pole see ellu viidud suures rahvusliku üksmeele vaimus? Kuid paraku peab tõdema, et just ELi ja NATO liikmesus on seda sorti välispoliitilised sammud, mis andnud poliitilisele eliidile ka kiiret ning käegakatsutavat sisepoliitilist kasu. Nende suundade elluviimisel polnud kaotada midagi. Rahvuslikud loosungid võivad tuua edu valimistel, kuid need ei pruugi alati kokku langeda rahvuslike huvidega.
Valijail puudub välispoliitika osas seisukoht
Viljar Veebel
Sise- ja välispoliitika seoste uurimisel on viimastel aastakümnetel ilmnenud, et varasem arvamus nn kõrge poliitika ülimuslikkusest siseriikliku ja majanduspoliitika ees on muutumas. Eeskätt puudutab see demokraatlikke riike, kus poliitikute mandaat sõltub otseselt kodanike valikust. See protsess on seda tugevam, mida tähtsamat rolli mängivad populistlikud parteid, kes oma programmi seosetuse ja ideoloogiapuuduse tõttu saavad sisepoliitika ja häälte nimel teha rohkem järeleandmisi.
Euroopas hakkab viimastel aastatel selles osas silma eeskätt Prantsusmaa, kus Chirac üsna selge valikuga ohverdas näiteks referendumil Euroopa põhiseadusliku lepingu, et oma võimu kindlustada. Sama suunda on märgata aga ka Itaalias ja Saksamaal. Eesti puhul teeb olukorra keerukamaks asjaolu, et pärast ELi ja NATO liikmeks saamist on toimunud võrdlemisi sihitud otsingud uute välispoliitiliste prioriteetide osas, mida seni leitud pole. Kui pole selgeid prioriteete ja huve, ei saa neid paraku ka kaitsta.
Lisaks näitavad valimistulemused, et esiteks ei pea valija välispoliitilist programmi kuigivõrd oluliseks valimisotsuse tegemisel ja teiseks puudub nn õpetlik näide, sest Eestis pole nn rahvuslike huvide mahamüümine või kaitsmine välispoliitikas ühegi poliitiku häältesaagile viimastel riigikogu valimistel arvestatavat mõju avaldanud. Ehk teisisõnu, ka suuremal osal valijail puudub arusaamine Eesti välispoliitilistest huvidest ja sellest, kuidas neid kaitsta tuleks.
Kohuke ja/või Iraak
Eero Medijainen
Küsimusele vastamisel esitan iseendale ja ühtlasi siis ka lugejale kaks täpsustavat lisaküsimust. 1. Kas kohukese reklaam kohalikel valimistel Eestis oli seaduse- või vähemalt mingite kirjutamata või eetikareeglite rikkumine? 2. Kas Iraagis käib sõda ja Eesti osaleb selles?
Väga harva õnnestub sise- ja välispoliitika piisavalt selgesti eraldada ja esitada võrdsel tasemel vastamist ootavaid küsimusi. Kas-küsimused iseenesest pole pedagoogika lemmikud, sest vastata saab ainult “jah” või “ei”. Antud juhul võivad (aga ei pea) vastused tõenäoliselt kaheks jaguneda: ühele küsimusele vastatakse “jah” ja teisele “ei” või vastupidi. Ning see oleneb vastaja nn maailmapildist või grupi(partei)kuuluvusest ja huvist ning sellestki, kas küsimus esitatakse kõrtsis õlleklaasi taga või telepilti tekitava masina ees. Ühtlasi oleneb see seisukohast, mida vastaja teab või arvab poliitilise ajaloo historiograafias esinenud dilemmast: kumb on inimese, institutsiooni (riigi) või mingi suurema terviku (nt rahvuse) seisukohalt määravam ja olulisem, kas sise- või välispoliitika?
Kunagi oluline vaidlus on lõppenud viigiga, aga ei tähenda siiski mõttemängude lõppemist. Kumbki vastus eeldab veel midagi, eelkõige üldistusvõimet ja siirast usku, et tekkiv üldistus on tõepärane ja ratsionaalne, et on võimalik leida teatud seaduspärasusi, üldisemaid reegleid jms. Kuigi sageli otsustatakse ükskõik millisel tasemel hoopis juhuse tõttu, informatsiooni või aja või mõlema puuduse tõttu. Nii oleks viimastel valimistel sotsiaaldemokraadid saanud vähemalt ühe hääle vähem, kui allkirjutanul olnuks päev enne valimisi olnud piisavalt aega, et tutvuda Postimehes avaldatud SDPi loosungiga “Valid Savisaare, saad Putini”. See loosung tähendas sõnumit, et partei peamised häälepüüdjad Tartus on loobunud oma varasematest arusaamistest rahvusvaheliste suhete või vähemalt väljaütlemistest välispoliitika kohta ja valinud odava populismi. See tähendas usalduskriisi vähemalt mikrotasandil ja tõi kaasa soovi toetada pigem neid, kelle välispoliitilised vaated on traditsioonilisemalt selgemad. Mis sellest, et kantud usust ajas muutumatutesse faktoritesse, mis rahvusvahelisi suhteid Ida- või Kirde-Euroopas tekitavad ja mõjutavad.
Poliitilise ajalooga kokku puutunud ajaloolane, politoloog või sotsioloog ei esitaks küsimust, kas välispoliitika mõjutab ühe või teise riigi (isegi kohalikke) valimisi. Tema peaks enda ülesandeks võrrelda, kui suur see on ja millele see mõju ühel või teisel juhul keskendus. Võimalik, et seaks endale ka ülesandeks leida ning sõnastada tingimused, kus see mõju oleks minimaalne. Viimast võiks pidada ideaaliks ning oluliseks, võimalik et sotsiaal- või humanitaarteadlaste ülesandekski.
Paraku läheb asi keerulisemaks, kui tõdeda, et küsimus “Kas Iraagis käib sõda?” on ühtlasi seotud suveräänsuse, sekkumatuse, enesemääramisõiguse ja teiste vähemalt kolm sajandit aktuaalsete rahvusvahelise õigusega seotud ja igat riiki puudutavate küsimustega. Selline vaidlus Eesti parteide vahel tegelikult puudub. Mis võib tähendada, et enamik Eesti poliitikutest on leppinud näiteks Philipp Bobbitti sõnastatud seisukohaga, et rahvusriikluse kõrgaeg lõppes 1970.-80. aastatel ja kõikjal (vähemalt Euroopas) on asemele tulnud mõtlemine riigist kui äriettevõttest, mis loomulikult võib kuuluda veelgi suuremasse konsortsiumisse. Või usuvad need poliitikud tõepoolest, et kuulumine Euroopa Liitu tähendabki ühtlasi välispoliitika hägustumist ning seepärast tuleks valimiste eel ja ajal vaigistada suhkrutrahvide meenutused ning Tallinna ja Brüsseli pädevuspiiride küsimused. Kas või see, kas kõrtsis ikka tohib suitsetada.
Veel kurvem on aga lugu juhul, kui välispoliitikat või rahvusvaheliste suhete probleemidest saab Eesti sisepoliitiline reaalsus, ilma et me iseendalt väga tõsiselt küsiksime, miks USA-l oleksid aastatel 1934 – 41 hea tahte korral olemas olnud majanduslikud, juriidilised, poliitilise
d jms võimalused miljonite juutide päästmiseks. Tal püsisid teatud diplomaatilised suhted Saksamaaga isegi siis, kui Euroopa pidas juba II maailmasõda. Eesti nn mitteametlik diplomaatia suutis 1938.-39. aastal aidata vaid üksikud juute, peamiselt Poolas või Tšehhoslovakkias. Tema majanduslikud ja eriti välispoliitilised võimalused olid märksa piiratumad. Mõlemad, nii Eesti kui USA kuulutasid 1930. aastatel välja oma neutraliteediseaduse. Neile olid olulisemad sisepoliitilised probleemid, väliseid loodeti vältida või edasi lükata.
Nüüd II maailmasõja ohvritele pärgi pannes vabandas Eesti president Eesti kodanike nimel, kes võisid olla seotud juutide kannatustega. Siin tuleb mängu terve rida probleeme, mis on üsna selgelt üheaegselt sise- ja välispoliitilised, mis aga nii kohalikel kui ka kardetavasti parlamendi- ja presidendivalimistel meelsamini maha vaikitakse. Juhiksin tähelepanu vaid küsimusele, kes oli “Eesti kodanik” II maailmasõja päevil? Kõlavad üleskutsed ajalugu ükskord ometi selgeks rääkida, tõene ajalugu valmis kirjutada jne kuuluvad samuti sageli sisepoliitilise võimu (raha) võitluse juurde, kuigi need ehk seekord ei kajastunud kõikide parteide loosungites. Pääsu neist ilmselt pole ja kas peabki olema? Poliitika ja ajalugu on allakirjutanu arvates üksteisest sama kaugel või lähedal nagu sise- ja välispoliitika.
Probleem on, aga ilma tõsiste tagajärgedeta
Jüri Adams
Selles, et Eesti peab taas saama iseseisvaks riigiks, oli seekord (erinevalt näiteks 1918. aastast) peaaegu täielik üksmeel, ent küsimuses, milline peaks olema iseseisev Eesti, oli seisukohtade spekter väga lai. Lihtsustatult võiks need jagada kaheks rühmaks: ida- ja läänesuunalisteks. Viimaste põhimõte oli: nii kiiresti ja energiliselt kui võimalik eemale Venemaast, eemale nõukogude pärandist. Idasuunalised seisukohad aga varieerusid ENSV säilitamisest iseseisva riigi vormis kuni nõukogude ajal väljakujunenud majanduskoostöö harjunud vormide säilitamiseni maksimaalse kasulikkuse põhimõttel.
Majanduslik koostöö on aga võimalik vaid siis, kui on olemas seda soovivad partnerid ja koostööd soosivad riikidevahelised suhted. Eesti koostööpüüdlused aga said üldiselt väga tõrjuva vastuse, mis oli suures osas küll põhjustatud vist teiste endise NSVLi osade muutumisraskustest. Nii läksid langusele tootmisprotsessid, mis olid üles ehitatud idast saabuvale toorainele. Kõige valusamini aga tabas põllumajandustoodete Venemaa ekspordi – oli see ju Eesti kõige tähtsam majandusroll NSV Liidus – seiskumine. Sellel nähtusel aga oli ka väga oluline loomulik põhjus – uuest Venemaast oli toiduaineid massiliselt vajava maa asemel saanud maa, mis suutis iseennast piisavalt varustada kõigi põhiliste toiduainetega. Kuna need protsessid lõid valusasti paljude tegevuse ja sissetulekute pihta, siis on mõistetav, et selle taustal esitati palju sisepoliitilisi süüdistusi ja mõned poliitilised organisatsioonid püüdsid seda ära kasutada iseenda poliitilise kapitali ülesehitamiseks. Siiski tuleb ütelda, et seda sorti poliitilisi pretensioone ja süüdistusi oli ootamatult vähe, eriti kui võrrelda samade nähtustega enamikus teistes endise NSVLi osades ja sarnase protsessiga 1920. aastate alguses.
Tõsisem välispoliitika ja sisepoliitika vastuolu aga ilmnes siis, kui Eesti riik üritas erastada raudteed ja elektrijaamu. Siin põimusid omavahel julgeoleku, majandus- ja sotsiaalpoliitilised probleemid. Praegu põhiliselt Rahvaliitu ja Keskerakonda kuuluvate poliitikute ja majandusteadlaste eestvedamisel viidi läbi massilisi poliitilise toetuse kogumise aktsioone, millega nurjati plaanid tuua Eestisse välismaised elektritootmisettevõtted, nendel plaanidel oli peale majandusliku ka oluline julgeolekupoliitiline aspekt. Siiski ei juhtunud meil aga ka seda, et need olulised ettevõtted oleksid läinud otseselt Venemaa kapitali kätte, mis on formaalselt küll erakapital, aga suures osas Vene riigi juhtimise ja kontrolli all. Nendes asjades tuli Eesti riik paremini välja kui meie lõunanaabrid Läti ja Leedu.
Veidi kaugemalt vaatajal on ometi raske mitte näha seda, et reformiplaanide nurjajate tegutsemine paistab justkui naaberriigi poliitiliste huvide esindajate ettevõtmisena. Kõige sügavam, ehkki mitte eriti tähele pandud poliitiliste huvide vastuolu on aga avaldunud nn piiriküsimuses, kus Eesti rahvusriigi huvides oleks olnud maksimaalselt taotleda seda, et kõik alalised eestlaste asualad saaksid meie riigi piiridesse, sellele aga töötas vastu suur hulk mitmesuguseid tegureid, alates iseseisvuse taastamise eelõhtu nn isemajandava Eesti esimestest praktilistest sammudest, üleüldise probleemi mittenägemise ja lootusetuse, uute välispartnerite poolt mõistmise ja toetuse puudumise kuni sisepoliitiliselt formuleeritud idamajanduskoostöö huvideni välja.
Demokraatia õppetunnid jätkuvad
Kristi Raik
Eesti on tänaseks läbinud üleminekuaja, mil liitumine Euroopa Liidu ja NATOga domineerisid ja üksjagu ka kammitsesid poliitilist arutelu. Eriti tugevalt valitsesid need kaks kõigutamatut eesmärki meie välispoliitilist diskussiooni. Kuna ELi ja NATO liikmeks saamine seoti Eesti rahva säilimisega tulevikus, ei saanud neid küsimusi tuua ohvriks poliitilistele mängudele. Vaatamata valitsuste vahetumisele ja pidevale poliitilisele võimuvõitlusele liikus Eesti välispoliitika järjekindlalt Lääne suunas ning eurointegratsioon määras suures osas ka sisepoliitika. (Tõsi küll, kui ELiga liitumine oli juba käeulatuses, ei suutnud Eesti suurim erakond enam vastu panna populistlikule kiusatusele ja muutus referendumi eel eurovastaseks.)
Nüüd kui oleme ELi ja NATO sees, on välispoliitika jäänud ilma seda kaitsnud kandidaatriigi staatuse kilbist. Välispoliitikat kasutatakse enneolematul määral – ja enneolematu rohmakusega – vahendina poliitilises võitluses. Mingil määral on see normaalne ja isegi hädavajalik, kuna demokraatlikus ühiskonnas peab ka välispoliitika olema debatile avatud ja kuuluma erakondadevahelisse võitlusse. Teiselt poolt on aga välispoliitika alati erandlik, demokraatliku avatuse ja konkurentsi eest teatud määral kaitstud valdkond. Eesti on küll nüüd kaitstum ja tugevam kui kunagi varem, kuid väikeriik ei saa ebastabiilse ja ebademokraatliku suurriigi külje all oma julgeolekus kunagi ülearu kindel olla.
Eesti välispoliitikas on nüüd aeg õppida ära kasutama uut positsiooni ELi ja NATO liikmena. Erakondade asjalik panus selleteemalisse diskussiooni oleks väga teretulnud. Seni on aga erakondadevaheline kähmlus ja püüdlused kodupubliku silmis punkte koguda jõudnud välispoliitikale märkimisväärselt kahju teha. Kõige ohtlikum näide on piirileping Venemaaga, mis võiks Eestil juba olemas olla, kui poliitikud oleksid käitunud vastutustundlikumalt ja riigi pikaajalistest huvidest lähtunud.
Välispoliitiliste huvide ja demokraatliku poliitilise võitluse vahel tuleb leida tasakaal. See eeldab ühest küljest välispoliitilist kompetentsi ja teisest poliitilist kultuuri. Paraku napib Eesti erakondadel nii seda kui teist. Demokraatia põhikool on nüüdseks läbi, kuid kõrghariduseni on veel üksjagu maad.