Enamikus Eesti kõrgkoolides on psühholoog, kelle poole tudengid õppimises ja ka isiklikus elus ette tulevate raskuste korral saavad pöörduda. Mõnes kõrgkoolis, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis, on välistudengitele veel oma psühholoog. Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas psühholoogi küll ei ole, kuid veebisaidil on täpselt kirjas, kust abi saab. Tartu ülikooli veebisaidil on eraldi välja toodud doktorandid ning Narva ja Pärnu kolledžis õppijad, kuid kusagil ei ole nimetatud õppejõudusid, teadureid ja teisi kõrgkoolide töötajaid. Huvitav, kas psühholoogiline nõustamine neid ei puuduta?

Kui küsisin kunstnike liidu presidendilt Vano Allsalult, kas kunstnike liidul on psühholoog, kelle poole kunstnikud-kuraatorid-kunstiteadlased vajaduse korral saaksid pöörduda, siis ta vastas, et „vähemasti viimase viie aasta kestel ei ole ükski liidu liige pöördunud otsese sooviga saada psühholoogi abi. Kõige rohkem on pöördutud juriidiliste murede ja küsimustega – seetõttu sai loodud liidu liikmetele võimalus saada tasuta esmast õigusabi. Sõbralikku tuge ja head nõu edasise abi otsimiseks püüame aga pakkuda loomulikult kõigis mureküsimustes, millega meie inimesed liitu tulevad.“

Ega kunstnikud-kuraatorid-kunstiteadlased, eelkõige vabakutselised, ole harjunud abi küsima – rabeletakse, kuni läbi põletakse. Ilmselt pole see teisiti ka teistes loomingulistes liitudes. Pisut lohutab lootus, et tulevikus on asjad teisiti.

Eesti kunstiakadeemia psühholoog Kaia-Leena Pino vastas küsimusele, kas kunstiakadeemia üliõpilased otsivad oma probleemidele temalt abi või pöörduvad tema poole alles siis, kui on juba hilja, optimistlikult: „Peamine ennetustöö seisneb vaimse tervise teemadel rääkimises. Samuti abi võimaluste loomises ja kergemini kättesaadavaks tegemises. Tundub, et praeguses kiires ja hektilises ühiskonnas on vajadus selle järele suurem kui varem. Kas või lihtsalt kellegagi rääkida, kes tõesti kuulab ja oma aja sajaprotsendiliselt sinule pühendab. Kunstiakadeemia tudengid kasutavad seda võimalust aktiivselt. Võib öelda, et vähemalt meie maja tudengitel on vanad stigmad suuresti hajunud ja psühholoogi jutul käimist peetakse igati normaalseks.

Läbipõlemist aitab ennetada oskus end erialasest elust vahetevahel välja lülitada. Kunstitudengid ei oska pahatihti puhata, sest õpitav eriala on nende hobi ja kirg. Kui loetakse pea puhkamiseks raamatut, siis erialast ja vaba aega veedetakse erialaga seotud üritustel. See on kiire samm läbipõlemise suunas. Samuti ei too see tihtipeale oodatud erialaseid tulemusi, sest meie aju väsib ühesugustest sisenditest. Oluline on võtta aega ka muuks meeldivaks tegevuseks – olgu selleks siis looduses käimine, mõni spordiala või sõpradega aja veetmine –, et oma pead kunstimaailmast puhata ning mitte iseennast ära unustada. Ja kui on mure, siis tulla ja rääkida. Või tulla rääkima ka siis, kui otseselt muret ei olegi, vaid tahaks lihtsalt kellegagi mõtteid vahetada.“