Otsides statistikat eestlaste vaimse tervise probleemidest ja häiretest, nende esinemissagedusest populatsioonis saame kiiresti teada, et Eestis kahjuks puuduvad ülevaatlikud epidemioloogilised uuringud. Leidub küll statistikat riikliku ravikindlustuse raames ravile suunatute/pöördunute arvust vaimse tervise häirete kategooriate kaupa, sh esmajuhtumid, ent need andmed ei peegelda tegelikku juhtude arvu, arvestades, et suur osa vaimse tervise probleemidest jääb märkamata ja ravimata. Siiski on teadusasutused uuringute raames kogunud infot levinumate psüühikahäirete, nt depressioon, ärevus- ja sõltuvushäired, sümptomite esinemissageduse kohta rahvastikus ning kaudseid andmeid ja võrdlusi teiste riikidega saab ka Euroopa Sotsiaaluuringu andmebaasist, kus mitme uuringulaine kaudu on hinnatud eestlaste emotsionaalset heaolu. Arvestades, et depressioon on enim levinud vaimse tervise häire, mille käes elu jooksul kannatab umbes 20% täiskasvanutest1 (Kessler & Wang, 2008; Üstün jt, 2004), ei ole üllatav, et enim andmeid leidub just depressioonisümptomite esinemissageduse kohta.
Arusaam depressiooni kulust ja tekkemehhanismist on viimase 25 aasta jooksul märgatavalt muutunud ning tänapäeval käsitletakse depressiooni kroonilise kuluga häirena. On teada, et umbes pool elu jooksul esinenud depressioonijuhtudest ilmneb juba teismeeas 14.-15. eluaasta paiku, ning 75% juhtudest 25. eluaastaks2 (Kessler jt, 2005). Varajase algusega depressioonil (enne 25. eluaastat) on võrreldes hilise algusega suurem mõju elukvaliteedi halvenemisele. Tervise Arengu Instituudi (TAI) korraldatud Eesti Terviseuuring (lähtuvalt Tervise Statistika ja Tervise Uuringute andmebaasist) annab infot eneseraporteeritud depressioonisümptomite esinemissageduse kohta käesoleval hetkel vastavalt aastatel 2006 ja 2014 (tabel 1). Sellest nähtub, et mõne väikese erandiga on depressioonisümptomite esinemissagedus suhteliselt stabiilne, sarnaselt teiste riikidega esineb naistel võrreldes meestega kõigis vanusegruppides depressiooni sagedamini ja vanemas eas (65+) suureneb depressiooni esinemissagedus. Rahvastiku suhtes esinduslikul valimil läbi viidud uuring TÜ psühholoogia instituudis kinnitas, et depressiooni esinemine on võrreldav muude riikide esinemissagedusega: 10%-l meestest ja 29%-l naistest ilmnes elu jooksul vähemalt üks depressiooni juht (Laas jt, 2014).3
Hoolimata depressiooni suurest esinemissagedusest on suitsiidide arv siiski järjepidevalt vähenenud. Kolme Balti riigi võrdlev uuring4 (TAI, 2017) näitas, et Eestis on alates 1996. aastast kuni 2016. aastani vähenenud suitsiidide koguarv ligi 60%, sealjuures meeste suitsiidide arv umbes 65lt 20le juhule 100 000 elaniku kohta. Sama trend on ka Lätis, kus suitsiidide koguarv on vähenenud poole võrra, ent mõlemas riigis suurenes suitsiidide arv majanduskriisi ajal (2007–2009). Leedus on samal ajavahemikul täheldatav keskmisest kõrgem suitsiidide üldarv ning ka selle vähenemine on olnud aeglasem – vastavalt 30% meeste ja 40% naiste seas.
Depressioon tervisekaotuse põhjustajana esikohal
Euroopa Sotsiaaluuringu 2012. aasta andmetel on meie emotsionaalne heaolu võrreldes teiste Euroopa riikidega keskmisest pisut madalamal tasemel. Me ei hinda oma emotsionaalset heaolu nii heaks kui näiteks norralased, taanlased, islandlased ja sloveenid, aga ikkagi oluliselt kõrgemalt kui leedulased, ungarlased, bulgaarlased või venelased, olles samal tasemel prantslaste, poolakate, tšehhide, slovakkide ja hispaanlastega. Euroopa Sotsiaaluuringu tulemuste kohaselt on meeste ja naiste vaheline depressioonilõhe väiksem sooliselt võrdsemates riikides.
Miks peaks vaimse tervise probleemidele tähelepanu pöörama riigi ja rahvuse tasandil?
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) võttis kokku juba kümme aastat tagasi, et vaimse tervise probleemidest põhjustatud tervisekaotus on märkimisväärne ning prognoosis, et 2020. aastaks on depressioon tervisekaotuse põhjustajana, k.a kehalised haigused, arenenud riikides esikohal. „Global Burden of Disease Study 2013“ uuringutulemused, mis avaldati mõjukas meditsiiniajakirjas Lancet (2015),5 annavad ülevaate haiguste levimuse ja nendest põhjustatud tervisekaotusest 188 riigis. Käesolev uuring annab ka ülevaate häirete ja haiguste esinemissageduse muutustest ajavahemikul 1990–2013. Tõepoolest oli depressiooni levimus nendel andmetel suurenenud ning hõivanud riikide koguarvestuses tervisekaotuse põhjustajana 2013. aastal teise koha. Paraku oli Eesti üks vähestest riikidest, kus depressioon oli tervisekaotuse põhjustajana juba esikohal. Konteksti mõttes olgu öeldud, et peale depressiooni olid esikümne haiguste hulgas veel alaselja- ja kaelavalud, kuulmislangus, migreen, diabeet ning muu hulgas ka alkoholism.
Selle ülevaatliku uuringu kohaselt on Eestis koguni neljandik tervisekaotustest põhjustatud vaimse tervise probleemidest, millest omakorda pool tuleneb depressioonist. Vaimse tervise probleemidest tulenev elukvaliteedi halvenemine on eriti märkimisväärne varajases täiskasvanueas ehk 20. – 30. eluaasta vahel, kusjuures seda nii meeste kui naiste seas. On ka mõistetav, et lähtuvalt arengulistest ülesannetest on see üldse stressi tekitav eluperiood, kuna ühiskond ootab selles vanuses iseseisvalt hakkama saamist, valikuid akadeemilises ja/või tööalases karjääris ning selle edendamist, rääkimata paarisuhte ja pere loomisest. Vaimse tervise häirumine takistab psühhosotsiaalset funktsioneerimist ning nende ülesannete täitmist.
Mainitud uuring näitab ka, et Eestis on 5–14 aastaste laste seas märkimisväärselt vaimse tervise probleeme, kusjuures tüdrukute seas on vaimsete häiretega seotud tervisekaotustest pool depressioonist tulenev ja poistel on kolmandik vaimsete häiretega tervisekaotusest seotud käitumishäiretega. Enne viiendat eluaastat on tervisekaotus põhjustatud peamiselt neuroarengulistest häiretest, nt autismist. Lääne-Euroopa riikide statistika annab märku, et mida kõrgem keskmine eluiga, seda rohkem panustavad tervisekaotusse ka neurodegeneratiivsed häired, nt Alzheimeri tõbi. Nii nagu ka autorid oma kokkuvõttes tõdevad, pakub „Global Burden of Disease Study 2013“5 võimaluse arutleda tervisepoliitika prioriteetide üle nii rahvuslikul, regionaalsel kui ka ülemaailmsel tasandil, kuidas inimesi mitte lihtsalt pikaealisena elus hoida, vaid kuidas leida viise, et nad oleksid sealjuures ka terved.
Puuduv vaimse tervise poliitika
Vaimse tervise häirumisest võime rääkida, kui inimese enesekontroll ja toimetulekuoskused on niivõrd raskendatud, et see tekitab inimesele suuri kannatusi ning häirib nii teda ennast kui ka ümbritsevaid kaaslasi. Kaasnev tervisekaotus on seotud töövõime vähenemise, vähese jõudluse, sotsiaalsetest suhetest eemaletõmbumise, sissetulekute vähenemise jms. Vaimne heaolu viitab inimese võimele ennast teostada, osaleda sotsiaalsetes suhetes, luua lähisuhteid ja panustada ühiskonda. Seega on rahvuse vaimsel tervisel tähtis osa riigi majanduslikus ja sotsiaalses edenemises.
Vaimse tervise edendamise märksõnaks on võimalikult varajane sekkumine, et ära kasutada laste ja noorukite areneva aju potentsiaal. Meil on juba häid algatusi vanemlus- ja kooliprogrammide alal (nt vanemlusprogramm „Imelised aastad“, „Dialoog laste nimel“, „Kiusamisvaba kool“), ent pigem on ennetustegevus ja sekkumine hajutatud eri valdkondadesse ja puudub info sekkumiste tõenduspõhisusest. Varajane sekkumine on ka elukestva õppe toetamine, sest pidev kognitiivne treening aitab edasi lükata kognitiivsete funktsioonide (mälu, tähelepanu, infotöötluskiirus jm) aeglustumist ja ennetada dementsusega seotud häireid. Meeleoluhäirete ennetamisel peetakse väga heaks meetodiks füüsilise aktiivsuse suurendamist. Rahvusvahelised vaimse tervise edendamise ühendused soovitavad rakendada ka töökohapõhiseid sekkumisi, Eestis seda praegu veel ei tehta.
Ehkki vaimse tervise probleemidest on üha rohkem rääkima hakatud, on abi otsida endiselt raske ja sunnib häbi tundma. Vaja on siiski mõista, et vaimse häire puhul ei saa inimene terveks „lihtsalt ennast kokku võttes“, kuna aset leidvaid psühholoogilisi ja bioloogilisi protsesse võib teatud viisil juhtida või kontrollida, kuid lihtsalt tahte abil kõrvaldada ei saa. Tõenduspõhise ravi kättesaadavuse tagamine, kui inimene on valmis abi otsima ja vastu võtma, võiks olla juba meie ühiskonnas norm, aga kahjuks veel ei ole.
Ma ei tõstata seekord vaimse tervise poliitika teemat. Lühidalt öeldes: see on seni peaaegu puudunud. Targad rahvad on aru saanud, et rahvuse majandusliku ja sotsiaalse kapitali kõrval on ka rahvuse vaimne kapital ning need kolm on omavahel seotud. Meie riik võiks arukamalt rahvuse vaimset tervist parandada.
Kristi Akkermann on Tartu ülikooli psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia dotsent.
1 R. C. Kessler & P. S. Wang, The descriptive epidemiology of commonly occurring mental disorders in the United States. Annual Review of Public Health, 2008, 29:115-29.
T. B. Üstün, J. L. Ayuso-Mateos, S. Chatterji, C. Mathers, C. J. L. Murray, Global burden of depressive disorders in the year 2000. British Journal of Psychiatry, 2004, 184, (5), 385–392.
2 R. C. Kessler, O. Berglund, O. Demler, R. Jin, K. R. Merikangas, E. E. Walters, Lifetime prevalence and age-of-onset distributions of DSM-IV disorders in the National Comorbidity Survey Replication. Archives of General Psychiatry, 2005, 62: 593–602.
3 K. Laas, A. Reif, K. Akkermann, E. Kiive, K. Domschke, K. P. Lesch, T. Veidebaum, J. Harro, Interaction of the neuropeptide S receptor gene Asn107Ile variant and environment: contribution to affective and anxiety disorders, and suicidal behavior. International Journal of Neuropsychopharmacology, 2014, 17 (4), 541–552.
4 R. Tilk, I. Valdmaa, L. Panov, M. Rätsep, K. Tomson, M. Inno, H. Liivlaid, E. Anderson, Health in the Baltic Countries 2015, 24th edition. Tervise Arengu Instituut, 2017.
5 Global Burden of Disease Study 2013. Collaborators. Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 301 acute and chronic diseases and injuries in 188 countries, 1990–2013: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2013. Lancet 2015, 386: 743–800.