Ansambli U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII EMTA kammersaalis. Kavas Andrus Kallastu müsteerium „Šamaani surm“ (2018, esiettekanne).

2002. aastal algatasid kuus muusikut Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannese eestvedamisel uue muusika ansambli U:. Seitseteist aastat hiljem tegutsevad nad eesti muusikaelus isepäiste ja sõltumatute teerajajatena. Peale kontserdiprogrammide on nad aastate jooksul korduvalt haakunud muusikateatri valdkonnaga, sealhulgas on nende tegevust mõjutanud koostöö rahvusvaheliselt tunnustatud kontseptuaalse tantsu koreograafi Mart Kangroga (lavastused „Mäng“, 2006, „Romeo ja Julia“, 2008 ja „Harmoonia“, 2009). Küllaltki kontseptuaalse ja väljapeetud kavaga jäid nad meelde 2017. aasta festivalil „Afekt“, kus tulid ettekandele Peter Ablingeri, Alison Knowlesi, Seth Kim-Coheni, Alvin Lucieri jt teosed. Kontserte ette valmistades on ehitatud mitmesugust instrumentaariumi ning esimest korda kasutati plastist torusid 2017. aastal, mil Giacinto Scelsi teose „Maknongan“ tarbeks ehitati kanalisatsioonitorust vahtrapuust huulikuga madalas registris flööt.

Protsess

2018. aastal valminud teose „Šamaani surm“ valmimise eel käis helilooja Andrus Kallastu Lääne-Aafrikas Beninis ning see reis on teda ilmselgelt inspireerinud – raske öelda, kas rohkem kui õpingud Soomes või tegevus Pärnus. Kallastu on öelnud, et leidis Beninist väga jõulise klassikalise muusika traditsiooni: „Kogu see muusika on arenenud tantsust. Sealne tants on polümeetriline, s.t kehaosade meetrum võib erineda. See polümeetria kandub üle ka muusikasse.“ Kallastu loomingus on dodekafooniat, seeria­tehnikat ja müraesteetikat, varem on teda paelunud ka muusika ja performance’i-kunsti ühendamine. Rütmidest rääkides on Kallastu tunnistanud, et ta on süvitsi uurinud Xenakise loomingut. Teda on huvitanud nii personaalse helikeele leidmine kui ka muusika metatasand, seostatus kõrgemate sfääridega.

Kallastu ja ansambli U: koostöö on kestnud terve 2018. aasta töötubade sarjas „Residentuu:r“. Selle eel tõdes Kallastu: „Plaanis on luua lugu n-ö tellija materjalist. Nad mängivad lõpuks seda, mida nad kõige rohkem mängida tahavad. Juhin seda asja töötoa vormis, lihtsalt juttu on vähe, kuid palju on praktilist tegemist. Esimesel korral kaardistasime pillide võimalusi. Teise korra teema on kontrapunkt, siis protsessid ja edasi juba partituuri kokkupanek. Esimeseks korraks palusin neil kirjeldada põhimõtet, mänguvõtet või mingit teose lõiku, mis on neile nende karjääri jooksul kõige rohkem südamesse läinud, või ka sellist asja, mida nad pole kunagi teha saanud. Siis tegime loosimise ja igaüks sai seda infot kasutades mõelda välja mingi sõnalises vormis sündmuste järgnevuse. Kaasa tegid ka kuulajad, nii et materjali kogunes päris palju.“ (Sirp 3. II 2018)

Kallastule iseloomulikult on ta süstemaatiliselt sõnastanud teose ettevalmistuse viis etappi:

„1. päev. Minu pill: oma pilli (ebatraditsiooniliste) võimaluste tutvustamine, lugu oma pillile.

2. päev. Kontrapunkt: lugu kahele loosiga määratud kolleegile (cantus firmus – CF, contrapunctus – CP).

3. päev. Protsessid: muusikaliste protsesside genereerimine ja analüüs.

4. päev. Partituur: ühisteose sünteesimine.

5. päev. Proov ja esitus: lugude avalik proov ja esitamine.“

U: kõrvaleesmärk on „Residentuu:ri“ sarja korraldades hoida ansambel arenemises, püstitada küsimusi, vaielda, võib-olla nihutada paigast mõni piir. „Peab tunnistama, et piiride paigast lükkamisega ei olnud Andrusel absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme,“ on öelnud U: liige Tarmo Johannes.

Ansambel U: on oma suveräänsel teel alati ette võtnud üpris eriskummalisi projekte ja suuri riske ning kaasanud neisse avatud mõtlemistubadesse küllaltki demokraatlikul moel ka kuulajad. Nõnda on saanud koos mõelda ja arutleda eri heliloojate loomingu üle „Residentuu:ris“ või teha kaasa interdistsiplinaarsetes publikuprojektides, kus on olnud võimalik luua teos. Muide, ka Kallastu räägib, et heliloominguks on võimeline iga inimene. Samuti räägib ta kompositsiooniõpetusest algklassides ning arvab, et kuulaja ei pea muusikat vaid tarbima. Kallastu uue müsteeriumi puhul ei ole publik saalis pelgalt lõpp-produkti vaatleja, vaid publikult pärinebki teose algmaterjal ehk sisend, komponendid ja muusikalised žestid. Kallastu enda sõnutsi andis publik muusikutele „Residentuu:ri“ raames ülesanded, helilooja on algideed vaid edasi arendanud, struktureerinud, pannud paika tempo. Iseloomulik on ka see, et Kallastu on partituuris muusikutele andnud ülesanded instrumentide kaupa ning partituuri nimetanud stsenaariumiks.

Teose esimene alaosa kannab alapealkirja „Olukord“. Laval nähtavatesse ülesannetesse ja muusikalistesse žestidesse on kaasatud nii instrument kui ka muusikateatri elemente. Ülesannetest jäävad meelde näiteks tardunud pilk, kaablikõride tiirutamine ümber pea, hullu mängimine, mitmesugused kõrged helid, paberilehtede langemine, kellelegi helistamine jne. Ülesandeid on partituuris palju ning milliseid neist ja mis tempos parasjagu täita, sõltub Tarmo Johannese ette valmistatud arvutiprogrammist, mis jagab mängijatele kõrva sätitud kõlari kaudu juhiseid. Igal mängijal on stsenaariumis oma kava ja järjekord. Hiljem selgus, et põhjalikult tegeleti teose tempoga, ja tuleb tunnistada, et müsteeriumi avalikul etendusel oli n-ö õige tempo, mille tabamiseta ei avaldakski ilmselt teos müstilist mõju.

Ettekandel kõlas kokku esituskorpus, kes oli ennast kohtumiseks Kallastu 2018. aastal valminud teosega otsekui ette valmistanud. Kallastu omakorda on oma loometeel teinud ettevalmistusi, et kohtuda võrdväärselt hästi toimiva nüüdismuusikat esitava ja improviseerimiseks ning muusikateatriks võimelise esituskoosseisuga. Ta on valmis valama idee just sellisesse vormi, mille esimene pool kestab umbes kolmveerand tundi ning on kontrolli all improvisatsioon publiku antud ülesannete teemal – müsteeriumi vaadates mõjub see nihestatud rituaalina. Olukord kulmineerus Vambola Kriguli löökpillihelidega. Selleks ajaks olime kuulnud ekspressiivseid helisid ja näinud muusikuid moodustamas n-ö ansamblilaadseid gruppe, sooloetteasteid, hetki, mida võib nimetada kommentaarideks või impulssideks. Muusikalised žestid olid hästi tempereeritud ja piisavalt haaravalt struktureeritud, et moodustada sidus tervik.

Teose teine osa on kirja pandud n-ö tavapärases noodikirjas ning ka instrumente kasutatakse tavapäraselt. Müsteeriumi teine osa kannab alapeakirja „Muutumine“ ja seda iseloomustab tiheda faktuurikäsitlusega intensiivne muusikaline materjal. Muusikud asetsesid küllaltki konventsionaalses positsioonis noodi­pultide ees ja olid haaratud oma praktilisest tegevusest. Kuna nad olid seljaga rõhtsalt publiku poole, siis avaldas ka see publikule füüsilist ja mentaalset mõju: kui teose esimeses pooles tekkis mängijatega kontakt, siis nüüd olid nad otsekui teisel pool piiri ja jätsid isegi musitseerides vaikiva ja äraoleva mulje.

Finaal

Ah jaa – kuidas siis ehitada superflööti. Muu hulgas valmistati müsteeriumi esitamisel ka superflööt, mis oli tehtud ansambli U: publikule tuttavatest plasttorudest. Ruumiline objekt korrastati pärast müsteeriumi ning ansambli liikmetest koosnev trio esitas publiku suureks heameeleks sellel ka mõned epiloogi vormis akordid ja rütmimoodulid.

Pärast nähtu ja kuuldu kirjeldamist tuleb tõdeda, et müsteerium ei muutnud ainult ansambli U: mõtlemist, võimet improviseerida, haarata struktuuri ja luua toimiv tervik – sama koges ka publik. Kontakt ansambli U: mängijatega ning nende mõningane tantsulavastuse-laadne lavaline olek tekitas omamoodi intiimse puutepunkti.

Vähetähtis pole seegi, et meil on olemas uus kompaktne ja läbi töötatud ideega müsteerium, mis toimib ka eellugu teadmata iseseisva tervikliku abstraktse teosena ning ootab uusi esitamisvõimalusi.