Mängufilm „Suspiria“ (Itaalia-USA 2018, 152 min), režissöör Luca Guadagnino, stsenarist David Kajganich, operaator Sayombhu Mukdeeprom, helilooja Thom Yorke. Osades Dakota Johnson, Ingrid Caven, Tilda Swinton, Chloë Grace Moretz, Angela Winkler, Mia Goth, Sylvie Testud jt.

Nii nagu vana jutu uuesti rääkimise puhul on nauditav eelkõige jutuvestja esitus, interpretatsiooni peenus, elegantne „kuidas“, mitte „mis“, nõnda olen ka mina harrastusvaatajana vaba originaalsuse või uudsuse sunnist ning saan toetuda labürindist välja juhtiva lõnga tugevusele, mitte niivõrd selle materjalile, faktuurile, tihedusele või eksaktsele pikkusele.

Heietuse kelmikas katkendlikkus lobamoka veinilõhnasest suust on tähtsam ja tähendusrikkam tagasihoidlikust välimusest ja kohatutest maneeridest. Kuid mitte üheski neist eraldi ei peitu saladuse võti. Halva suulõhnaga jutuvestja saab asjaolude õige kokkujuhtumise, hingetähtkujude konstellatsiooni ja Fortuna suudluse täpse ajastuse korral suruda meile pihku umbmäärase, kuid ainsa kaardi, mis juhib rännumehe vaarao varakambrisse ja sealt uuesti välja, kaasas paun suurima saladusega. Ja nagu juba öeldud, ei ole ükski neist eraldi tähtis – ei paun, ei varakamber ega rännumees, ja isegi mitte saladus. See viimane on mõistetav ja väärtuslik ainult sellele, kes seda saladusena oskab pidada. Olgu see siis kohe öeldud, et pikka otsimist poleks ja keegi ei eksiks liigsetesse tähendustesse ega takerduks ebaolulisse – võti on muusikas. Seal, kus ta alati on olnud, peas või noodipaberil, vahet pole. Sellest räägingi järgnevas heietuses, ei muust. Film on väga hea. Näitlejate nimesid, poolt- ja vastuarvamisi, kaameratöö spetsiifikat ning „vana versiooni“¹ eeliseid uue ees leidub internetis ja fännilehtedel küllaga ning on kaugelt kompetentsemad, kui mina suudaksin sõnastada. Nii et räägin sellest, mida keegi muu ei mõista, ja kui mõistab, siis ei oska, ja kui mõistab ja oskab, siis pole tal privileegi lehte ja trükivalgusse jõuda.

1977. aasta „Suspiria“ (originaalmuusika Goblin) ja 2018. aasta „Suspiria“ (originaalmuusika Thom Yorke) on paratamatult erinevad ja mitte ainult vorminüansside poolest. Jutu laad muutub koos põlvkonnavahetuse ja ajaloo kujunemisega ning toob esile rööpapaari, mille suuna saab teada alles tagantjärele. Suurelise üldistusena olgu lisatud, et läbi ajaloo ei muutu mitte midagi enamat kui materjalide käitlemine – oskused, viisid, jõudlus. Inimesi hoiab koos ja paneb teineteise poole tõmbuma toimekas hirm, nii armastatakse öelda ja vahel ka mõelda. Kuid see on tõsi ainult osaliselt. Hirmutunne ei pane inimest mitte liikuma maailma mõistmise poole, vaid eluplaani koostama, et vabaneda arusaamatust üksindusest ja unustada eksistentsiaalne tühjus tähtede külma pilgu all. Inimest paneb teise poole liikuma sama tung, mis sunnib eemalduma. Nimetu ähvardus; hirm, mis on allpool arusaamist; lootus, mis on allpool teadvustamist; Teose sund sügaval teadvustamatuses. Võib öelda, et maailma liikuma panevaks jõuks on hirm, mida me ei ole määratud tundma ja mille suunda ei määra inimene ise. Ja tundma siin emotsiooni, mitte arusaamise, äratundmise mõistes. Hirm, mida inimene tunneb, on tundma õppinud, mis on tõusnud tajusse, ei ole enam loov tung, vaid häiriv hirmutunne, jääk.

Alustama peab ikkagi kaugemalt. Ainesest, milleks on maternaalne initsiatsioon, lihassetoomise lepitus, mis toimub nagu kõik initsiatsioonirituaalid – läbi surmahirmu, eneseohverduse ja teisekssaamise. Need on transformatsiooni astmed, mille peab iga noviits adeptiks saamiseks läbi käima – olgu ta mees või naine, der Struwwelpeter (ee Kolumats – toim) või Lumivalgeke ning liitugu ta siis Vabamüürlaste ordu, naiskoori või sigariklubiga. Nõndaviisi saab neiust sünnitaja ja poisist sigitaja.

Sümboolne saladuse teadasaamine, sümboolne saladuse reetmine ja sümboolne surm selle eest on kolm aspekti, millele on asjade loomuse ja olemuse järgi ka kolm varjatud vastandit – saladuses olemine, saladuse varjamine ja igavene elu. Nende kuue aspekti mõistmine annab epiloogina tulemiks uuestisünni, tuhast tõusmise uuena, tõeliseks endakssaanuna. Isena, kes kannatab välja nii enda kui ka kogu loodu kahetisuse, hinge ja liha vastuolu.

See on „Suspiria“ juur ja müüt ja seda pole tarvis kahtluse alla panna ning sedasi on jaotatud ka filmiloo peatükid. Kolm Ema, kelle lossi sissetungija – debütant, uustulnuk, antud loos Patricia (Dakota Johnson) – astub, on siin matriarhaadi ja võib-olla ka naiseliku alge kolmetine essents. Igatsus / Himu, Pimedus ja Pisarad. Ütlen „võib-olla“ sest ei saa öelda, et tean. Igal juhul jätab see võibollasus ruumi elegantsetele tõlgitsustele, eriti loo pealkirjaks oleva termini suspiria tähenduse üle. See tähendus hõlmab eesti keeles suurt ja huvitavat spektrit. Alates (jõõravast) ihast kuni (nimetu) igatsuseni. Goblini muusika keskendub selgelt esimesele kombinatsioonile – leegile loori taga, kuningliku vere raskusele sosina varjus, ekstaasi lubadusele. Thom Yorke aga keskendub iidse loo teisele küljele – lepituse ootusele, õrnusele kui eesmärgile, läheduse võimalikkusele, madude põimumisele. Goblini madalamad sfäärid on mulle endale sümpaatsemad, kuid kuulasin huviga Yorke’i käsitlust. Mõistsin paljut – seda, kuidas on võrreldes 30 aasta taguse ajaga ajavaimu eelistused ja käsitlused muutunud. Ühe ja sama vana müüdi nüansid on naiselikumad, pehmemad. Spiraal, nagu rasketel aegadel alati, on hakanud pöörlema sissepoole, süllevõtmisse, pietá’sse. Patriarhaalsest matriarhaalsesse, eristamisest hoitusesse. Neist määratlustest ei pea liiga tugevalt kinni hoidma, vastandite ühendumisest, veini ümbervalamisest ei sünni ainult sisekaemus vaid ka satori eriliik – nali. Kui Goblini saade oli hiiliv, pantrilik, müstikaga lahtiselt flirtiv, siis Yorke on naljakam. Õrnem, kurvem, soojust ja ignorantsi, paradiisi süütust igatsevam ja seeläbi ka palju naljakam. Seda mitte sarkasmi, vaid ootamatute ühildumiste valguses. Naljakas, nagu saab olla lustakalt kepsutav talleke, keda altarile lähemale meelitatakse, pakkudes talle peost head-paremat. Yorke’i õrnus voolab verd, Goblini salapära pritsib seda. See võib-olla ongi kolmekümne aasta ajavahe erinevus – jultumuse moekus asendub alistumise moodsusega.

Film algab käratseva fooniga, illusoorse mässamisega „uue“ kehtestamiseks. Selle laguneva illusiooni keskel, Berliini müüri taustal tantsib kerjuse­riietes püha vere konteiner, inimene-kargo, kes ei saa olla muud kui ta on – oja lättest, mis voolab läbi virvatulede teadmata suunas. Selles stseenis küll psühhiaatri vastuvõtule. Saatmas raadio­uudised Rote Anarchy Fraktsiooni kamraadide ning kümnendi superstaaride Baaderi ja Meinhofi vägivalla liveshow’dest. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Baaderi-Meinhofi rühma fenomeni on tõlgendanud huvitaval moel Mihkel Raud oma romaanis „Sinine on sinu taevas“.²

Hirmu kadalipp, „egosurma koridor“, mille Patricia peab Kolme Ema suletud ringi pääsemiseks läbima, vastab initsiatsiooniriituse kroonimistavale. Õpilane peab meistri sümboolselt „tapma“ ja väärtused institutsioonis ümber korraldama vastavalt oma südame puhtusele – candore omnia vincit.³ Antud juhul jõuab meistri lemmikõpilane klassikaorgiale, kunsti ebardlikule riitusele, institutsionaalse ja pärandatud aadliseisuse pilastusmissale, milles osalema sunnitud ta vabastab. Tähelepanuväärne on, et tema abiliseks sellel puhastustööl on Kauni Surma arhetüüp ehk siis varamaetud neitsi kuju. Viiteid võib ja isegi peab otsima Edgar Allan Poe „Usheri maja hukust“, mille umbsõlme pinguldunud finaali raiub läbi Roderick Usheri elusalt maetud õde Madeleine. Siin on ka hea võimalus viidata „Suspiria“ loo veel ühele olulisele aspektile – roteerumisele ja oma koha välja võitlemisele ambitsioonikuse lahinguväljal. Suletud inimrühmadesse – ordudesse, balletikoolidesse, salongi­lõviks või kuu teenindajaks – saab tungida ainult eesseisja äralükkamise teel, see tähendab alistamise ja enesekehtestuse teel. Siin on oluline muutus suspiria mitmetises tähenduses. Siin saab igatsusest himu, himust hirm ja hirmust mõrv. Et saada täiskasvanuks, peab Patricia ka sellega toime tulema. Mõistma, et tema koht tuleb kellegi arvelt ja tippbaleriinide varvaskingad tipivad lihtsameelsemate luudel.

Kogu selle ihade, tahtmiste, seksuaalsuse, meepottidega nõidumiste ja intriigide lopsakuse juures tahaksin jõuda filmi peasõnumi ja kahe „Suspiria“ olulisima erinevuse juurde. Kui Argento psühhiaater on pigem kommenteerija, loo vahendaja sürreaalsest maailmast reaalsesse, siis Guadagnino psühhiaater on alter ego mõõtu sõnumitooja, kelle vägivallatu vastupanu erotismuse ja himu jõõramistele saab saladusevardja mõõtu tähistajaks. Tegelaskujuks, kes kannab autori seisukohavõttu antud küsimustes. Psühhiaater, keda kehastab dame Tilda Swinton (ühena kolmest filmis kehastatud eri rollist), on valinud selle maailma ülekülluse, revolutsioonikeste ja pürgimuse keskel vabatahtliku üksinduse, jäädes truuks oma kunagi läbi elatud armastusele. See ülekanne (nagu ütlevad analüütikud) või kinnismõte (nagu ütlevad psühholoogid) lubab tal tõusta kõrgemale mürgisegamistest ja jääda truuks millelegi, mis on muutuvas ajas harukordne ja isegi naeruvääristatud staatus. Olla üksi iseenese ees, Teise ees, saatjaks mitte armastus ise, vaid usk sellesse. Tõendades oma tasase eluga valgustumise jätkuvat võimalikkust ja saladust, et lõpuni voolanud, katkestamata ülekanne ongi transformatsioon.

Hämmastav ja hirmutav on lugupeetud näitlejatari sarnasus selles rollis Grandmaster Carl Gustav Jungiga, kelle aforismiga tahaksin lõpetada: maailma tahtmistest ära pöördumine on sama loomulik nagu sääskede paarituslend.

1 „Suspiria“, Dario Argento, 1977.

2 Mihkel Raud. Sinine on sinu taevas. Mustvalge Kirjastus, 2010.

3 Ladina keeles „Puhtusega on kõik võidetav“.