Lisaväärtusena on EMA festivali kontserdid omaette finantsiline luksus: väga head maailmakollektiivid eksklusiivse kavaga ja peaaegu olematu piletihinnaga. Turumajandusest vaba piirkond muidu rahanappusest pingelises kultuuripildis – tõeline kingitus.

Teiseks aastate lõikes silma hakanud momendiks on ida ja lääne uue muusika kollektiivide/heliloojate esindatus. Eelmisel aastal köitis Odessa slaavilikult üliintensiivse tšelloduo ja Lyoni ansambli Atelier de XXe siecle esitus- ja repertuaarivõrdlus. Selleks aastaks oli kutsutud lausa keskuste, Moskva ja Viini esindajad. Pierrot Lunaire Ensemble Wien kontserdilt jäi kõige põnevamalt kõrvu 1990ndate esimese poole ja viimase aja muusika erinevus.

Klaus Langi “Die fenster des Universums” (1999) balansseeris vaikuse ja heli piirimail. Imevaiksed ja väikese amplituudiga viiuli- ja tšello-glissando’d lubasid, hoidsid publikut pinge all ootusärevuses, et kohe tuleb midagi – läheb lugu lahti. Pikkade vaikushetkedega pikitud glissando’de järel tundus korraks, et klaver elavneb, aga ei. Nii muutusid muusika osaks ka publiku toolikriiksatused ja muu müra, sest lavalt kostev oli nii habras ja füüsiliselt olematu. Vaimne ruum loo ümber aga täitus ja täitus… kuni lõppes kuhugi jõudmata. Ja just see oligi puänt ning väärtus. Esinejate ülesanne oli pigem mentaalse ruumi loomine kui füüsiline helitekitamine. Ja selles osas olid nad meistrid.

Müllenbachi kvintett “Dream music” (1981/90) oli ajas tagasivaatav teos: viie pilli tihedalt põimuv dissoneeriv materjal; omaette vaimukad klaveriklastrid. Esituseski märgatav aastakümneid kasutuses kaasaegse muusika tüüppagas – teatud neutraalne intensiivsus. Ei midagi uut ega meeldivat.

Ganderi pala “Welcome” (1999) näitas jälle uuemat heliloomingu-paradigmat: elektrooniliste helide naljatlev-leidlik kasutus, hõre faktuur, vaimukas materjaliesitus, laened erinevatest muusikastiilidest – eriti uusimpressionistlikust lüürikast. Nende kahe heliloomingustiili võrdluses torkab silma mentaliteedi erinevus. Varasem muusika on ülitõsine – tihe, dissoneeriv ja raskepärane helikude. Otsapidi ulatub see tagasi XX sajandi maailmasõdade süükompleksini, mis tootis ekspressiivselt masendunud kunsti. Vastukaaluks tekkisid ideetühjad vormi- ja faktuurimängud. XXI sajandi muusika aga laseb jälle hingata, on vaimukam, leidlikum ja psühholoogiliselt vabam. Samas ka neutraalsem. Kuidagi impressionistlikult eemaltvaatav, naljatlev, konstateeriv. Ei köida idee, vaid leidlikkusega.

Kontserdi ja ka XXI sajandi homo ludens’i mentaliteedi tipuks oli lisapalaks mängitud Mittereri “Idee fix”, lugu, kus kasutati suurt hulka laste muusikariistu. Jällegi mängulisus, vabadus, ebakonventsionaalsus. Interpreedid naeravad, improviseerivad laval.

Flöötidest, viiulist, klarnetist, tšellost ja klaverist koosnev ansambel oli laitmatu akadeemilisel tasandil ja samas mänglevalt loominguline: pani oma naljatlevalt artistlike duettide või laste mänguasjade kasutamisega publiku saalis muhelema.

Kui veel korra muusikaloos tagasi mõelda, siis ega barokist peale pole helilooja harmoonilist maailmapilti pakkunud. Viini klassikast algas sonaaditsüklis esinev vastandusprintsiip, siis romantismiaja haige hingega kangelase ülepaisutatud eneseotsingud, väike puhkusemoment neutraalsemas impressionismis ja edasi XX sajandi inimese olemisvalu ning groteski võidukäik.

Mis on filosoofilises plaanis uuslihtsuse ja uue heakõlalisuse taga – ja kuhu see edasi liigub?