Tartu ülikooli ajaloost on viimasel 200 aastal kirjutatud palju ja üsna ühtemoodi, sest paljud uued kirjutatakse enamasti veel suurema hulga vanemate järgi. Ka Erich Donnerti raamat ei torka millegi erilisega silma. Raamatus on kaks suurt ja kaks väiksemat osa. Sissejuhatav lühipeatükk on XVII-XVIII sajandi Tartu-Pärnu ülikoolist ning põhjalikumalt XVIII-XIX sajandi vahetusel Tartu ülikooli taastamise üle peetud diskussioonidest.

Esimene sisuline peatükk on pühendatud ülikooli üldisele ajaloole 1802–1918, proportsionaalselt suuremat tähelepanu pöörab Donnert venestusajale. Teine pikem peatükk käsitleb teadust ning õppe- ja uurimistööd. Siin toob autor eraldi välja niinimetatud Balti literaadi seisuse kujunemise ja eksistentsi asjaolud seisusliku Vene impeeriumi Balti erikorra tingimustes, mis on asjakohane kokkuvõte Wilhelm Lenzi (1953) ja Wilhelm Schlau (1995) raamatu põhjal. Edasi kirjeldab ta ülikooli õppe- ja teadustegevust teadusharude kaupa, kõige pikemalt sealjuures ajalooteadust. Raamatu lõpetab lühiülevaade niinimetatud Landesuniversität’ist, mille käivitas Tartus keiserliku Saksa 8. armee ülemjuhatus septembris 1918 ja mis tegutses kuni Saksa vägede lahkumiseni 1918. aasta novembris.

 

Tartu ülikooli ajaloo lünklikkus

Senise uurimise lüngad peegeldavad ka Erich Donnerti raamatus. Eesti ja läti keelt tema ei mõista. Esmapilgul poleks sellest lugu, sest XIX sajand ei olnud eesti ülikooli aeg Tartu ülikooli ajaloos ning saksa ja vene keeles on me ülikooli ajaloost palju kirjutatud. Siiski on siin üks probleem. Vene impeeriumi moderniseerimise ja unifitseerimise taotlustega XIX sajandil – üheks selle väljendusvormiks oli ka venestamine –, oli ääremaade ja sealhulgas saksakeelsete Läänemere kubermangude iseolemise taotlus lepitamatus vastuolus. Vastuolu üks sõlmpunkte oli küsimus Tartu ülikooli eristaatusest. Ülikooli pärast XIX sajandil ja XX sajandi alguses peetud ideoloogilise võitluse kaja kõlab uusimaiski saksa- ja venekeelseis käsitlustes. Ka selle raamatu autor otsib tõde baltisaksa ja vene autorite väidete vahel laveerides ning kohati ühele ja siis jälle teisele õigust andes, leides tuge ajaloolises tagantjäreletarkuses, kuid mitte ajalooallikais, mida talle ju vaid fragmentidena on kättesaadavaks vahendatud.

Ise ülikooli arhiividokumente ta uurinud ei ole. Peamiselt XX sajandi jooksul avalikku arhiivi jõudnud Tartu ülikooli dokumente ei saanud süstematiseeritult kasutada ei omaaegsed väitlejad ega ka sõjajärgsed uurijad läänes. Sovetiajalgi trükiti artikleid ja raamatuid Tartu ülikooli ajaloost, aga need, mis jõudsid vene või teistesse võõrkeeltesse, olid läbinud veel tihedama ideoloogilise filtri kui näiteks 1970. aastatest ilmunud sari „Tartu ülikooli ajaloo küsimusi“. Tänapäevane võõrkeelne üldkäsitlus Tartu ülikooli ajaloost aga puudub.

Nõnda polnud professor Donnerti kirjanduse valik sugugi nii piiritu. Tema kimbatust peegeldab kasutatud kirjanduse loetelu. Ta on püüdnud leida, mis Tartu ülikooli kohta uuemal ajal saksa, inglise või vene keeles vähegi on kirjutatud, kuid seda on olnud palju vaid pealkirjade arvu, mitte aga teemakäsitluse ammendavuse mõttes. Autori kontaktid eesti ajaloolastega, mida ta sissejuhatuses tänuga meenutab, on olnud liiga põgusad ega ole säästnud teda eksitustest: 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo 3. köite toimetajana nimetab ta Sulev Vahtret (lk 215) ning Ea Jansenist on saanud Eva Jansen (lk 224-225). Uuema eestikeelse kirjanduse kättesaamatus on ta juhtinud ettevaatamatuile üldistustele, näiteks kirjutab ta: „Ka Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas tegutsenud filosoofia- ja pedagoogikaprofessorite tegevus on seni ebapiisavalt uuritud“ (lk 106).

Donnerti raamat on vaid mahukas referaat, mis on kokku seatud vananenud koguteoste najal ning mida on siit ja sealt uuemate artiklite toel värskendatud. See raamat on näide selle kohta, et kui eesti ajaloolased üldkäsitlusi rahvusvaheliselt levinud keeltes ise ei kirjuta, teevad seda meie eest teised ja nii, kuidas sulg parajasti seatud. Ja kui on kirjutatud, siis on teema mõneks ajaks kaetud.

 

 

Autori isikukeskne käsitlusviis

Ka ülikooli edusamme kirjeldab autor tähtsate meeste elukäigu kaudu. Pikalt loeme Georg Friedrich Parrotist, Gustav Ewersist, krahv Alexander von Keyserlingist ja teistest ning nende teenetest ülikooli ülesehitamisel ja selle kaitsmisel keskvõimu rünnakute vastu. Isikukesksus on Donnerti kasutatud varasemate autorite loomingu peegeldus, isikukeskne vaade ülikooli ajaloole on raamatust raamatusse edasi kandunud. Samas ongi ülikool, kui me üliõpilased ka siin jälle unustame, üks üsna isikukeskne asi: professorid teevad endale nime ja nimetud töömesilased annaalides ei jäädvustugi. Isikukeskne käsitlusviis ei ole ilmtingimata puudus ja märk vanamoodsusest, kui mõtleme igasuguste elulugude ja mälestuste müügiedule me raamatuturul.

Isikukeskselt käsitleb Donnert ka ülikooli konflikte keskvõimuga: 1840. aastatel seisavad sümboleina vastastikku haridusminister krahv Sergei Uvarov ja kuraator Gustav Craffström ühelt poolt ning rektor Karl Ulmann, professor Eduard Osenbrüggen ja lektor Victor Hehn teiselt poolt; ülikoolist tõrjutakse Georg Friedrich von Bunge, kes pagendusele Kaasani ülikooli professori kohal eelistab Tallinna justiitsbürgermeistri ametit. 1860. aastate lõpu konflikte ja venestuse hiilivat algust näeme läbi impeeriumimeelse publitsisti Juri Samarini diskussiooni Tartu ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreniga, mis maksab viimasele ametikoha (lk 48–55). Sama küsimuse juurde pöördub Donnert veel kord tagasi Schirreni eluloos (lk 115–118) ajalooteaduse ülevaate juures, midagi uut eriti lisamata. Samasuguseid kordusi on Donnerti raamatus veelgi.

Isikukeskne on ka ülevaade Tartu ülikooli teadustegevusest. Õpetlaste elulood on koostatud ühe mustri järgi – õpingud, akadeemiline karjäär, muu tegevus ja tähtsamate teoste loetelu – ning autori enda seisukohta me üldjuhul ei näe. Donnert rõhutab Saksamaa ülikoolide tähtsust Tartu ülikooli arengus: enamik venestuseelse Tartu ülikooli professoreid oli Saksamaalt kutsutud või tulnud, Saksamaal õppinud või seal end täiendanud; paljud jätkasid oma teaduskarjääri pärast Tartust lahkumist Saksamaal. Balti provintside ahtad olud ja ajapikku süvenev venestussurve sundis välismaale paljud siitkandi helgemad pead, Donnert kirjutab pikemalt usuteadlasest Adolf von Harnackist, jurist Paul von Sokolowskist ja majandusteadlasest Wilhelm Stiedast. Üldisemas plaanis rõhutab Donnert Tartu ülikooli usu- ja õigusteaduskonna rolli Balti kubermangude elukorralduses – nende teaduskondade lõpetanud leidsid enamasti rakenduse kohapeal, saades siinse erikorralduse alalhoidjateks. Tartu usuteaduskonnal oli suur tähtsus kogu Vene impeeriumi luteri kogudustele vaimulike väljaõpetamisel. 1880ndate lõpu politsei- ja kohtureformid, millega Vene politsei- ja kohtukorraldus kehtestati ka Balti kubermangudes, tõrjus hulga enne seda Tartus õppinud juriste riigiteenistusest ja nad pidid rakendust otsima advokaatidena või erasfääris.

 

 

Ei ole ülikooli üliõpilasteta

Üliõpilastest kirjutab Erich Donnert siiski vähe. Ka enne teda avaldatu on keskendunud peamiselt ülikooli suhetele keskvõimuga, teadussaavutustele ja teadussidemetele. XIX sajandil ja XX sajandi alguses Tartus õppinud ligi 30 000 üliõpilase rolli süstemaatiline uurimine on avar tegevusvaldkond, mille viljelemiseks tulevikus on kasutada sadu tuhandeid lehekülgi arhiivimaterjale ning moodsa tehnoloogia võimalused. Autor aga kirjutab üliõpilastest vaid möödaminnes, nimetades üliõpilaste arvu mõnel aastal näitena suurematest protsessidest ning kirjeldades mõnede möödalaskmistega Tartu üliõpilaselu korraldust. Näiteks, lätlaste ja eestlaste rahvuslike korporatsioonidena XIX sajandi lõpul nimetab ta Lettoniat ja Eston
iat (lk 57) – mis lätlaste puhul peab paika, korporatsiooni Estonia liikmeile võiks aga tunduda auhaavamisena. Ta toob ka välja ühe Balti eripära – arvatavasti Wilhelm Lenzilt laenatuna –, milles on „süüdi“ Tartu ülikool ja mille jälgi me tänini tunneme, aga alati ei märka. Suletud seisuslikus keskkonnas olid aadlikud ja nn literaadid sunnitud Tartu korporatsioonides ja laiemalt Tartu üliõpilasilmas üheskoos tegutsema. Rohkem kui sajandi vältel sündis vastastikuses koosmõjus nn Dorpater Ehrencodex, mis sai käitumisreeglistikuks kogu väikesearvulisele ülemkihile kõigis Balti provintsides (lk 86).

Igavust on uuematele Tartu ülikooli ajaloost kirjutatud raamatutele ennegi ette heidetud ja Erich Donnerti raamatul on sama viga küljes. Lisaks on raamat täis trükivigu. Eesti lugejale tema midagi uut ei paku, sest need, kes meil veel saksa keeles raamatuid lugeda viitsivad, teavad asju, millest Donnert kirjutab, isegi, sest on lugenud samu raamatuid, mis on Donnerti kirjatöö aluseks. Aga see raamat ei olegi Eesti lugejale kirjutatud ja tõlkida pole teda mõtet, piisab, kui ta Estica riiulisse torgata. Sellest, mida tuleb teha, et pilt me ajaloost ja me ülikooli ajaloost sealhulgas oleks ka mujal niisugune, nagu meile õige ja teaduslikult põhjendatud näib, kirjutasin juba eespool.