Jan Kaus: Eelmisel nädalal, 5. oktoobril toimusid Paljassaare poolsaarel, linnukaitsealal või selle vahetus läheduses prügikoristamise talgud. Üritusel oli palju korraldajaid: Loomeliitude seltsing, Eestimaa Looduse Fond, Tallinna Linnuklubi ning Tallinna linn. See oli esimene nn loomeinimeste katse keskkonnakaitset organiseeritumalt korraldada.
Sellistel ettevõtmistel ongi minu jaoks kaks külge: põhimõtteline ja praktiline. Põhimõttelise aspektiga – faktiga, et selline ettevõtmine üleüldse teoks sai – on kõik korras. Prügi koristamine ei vaja ju iseenesest mingisugust lahtiseletamist, teona on ta ühene ja mõistetav. Sümpaatne oli solidaarsus, mis tekkis ettevõtmist plaanides ja teostades inimeste vahele, kelle igapäevased praktikad omavahel tihtipeale ei kattugi. Siin ei saa mainimata jätta Arhitektide Liidu projektijuhti Pille Epnerit ning heliloojat Märt-Matis Lille. Ning muidugi ka Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhti Jüri-Ott Salmi.
Praktilise küljega on asi keerulisem. Praegusel hetkel ma ei teagi, mitu tonni ja konteinerit inimtegevuse jäätmeid linnukaitsealalt minema veeti, nägin kolme hiiglaslikku kastitäit autokumme. Ning kuigi äraveetud sodi määr äratas imestust, ei saa jätta mainimata tõsiasja, et koristatud pindala polnud eriti suur. Prahti jäi maha rohkem kui seda ära jõuti vedada.
Jürgen Rooste: Küsimus, mis tõstatub, on muidugi ilmselge. Milleks me seda tegime, mis kampaania see on? Kas kavatsevad loomeliitude liikmed näiteks peagi (loodetavasti) asutatavasse Rohelisse Erakonda astuda, nonde ühenduste halba mainet parandada vms. Inimesed on aktsioonidega üsna ära hirmutatud, ühistegevusel (kuigi todasama propageeriti kunagi vabariigi päevil ja varemgi vanavanadele majandusliku õitsengu nimel) on küljes nõukogude mekk.
Üks kolleeg ütles õigustatult, et milleks – tema on teiste eest küll tööd ära teinud, kolhoosipõllult kartuleid korjanud jne. Sest tõepoolest, nii elementaarne asi nagu loodusalade korrashoid ei ole sugugi loomeliitude (esmane) ülesanne, pigem ikka munitsipaalvõimu kohustuste ning kodanike üldise vaimsuse kasvatamise küsimus.
Paraku. Aeg on näidanud, et meil ilma kolmanda sektori ägeda sekkumiseta head mõtted veerema ei hakka. Sageli on hoopiski oht, et sekkumiseta kaob midagi väärtuslikku ja ilmvajalikku ära. Loomeliitude rolli üle on nüüd vaieldud, isand Veidemann tõstatas Postimehes pärimise nt kirjanike liidu metafüüsilise rolli järele. Usutavasti oli ta kavatsus kõige üllam, ja eks pidas ta silmas ikka toda väärtuskasvatust, ühiskonna vaimliste teeradade kujundamist, mis kirjasõna valdajail, keelemaagia alal kodus üksikisikuil enda kanda on tulnud võtta, läbi ajaloo hämara kulu. Ent metafüüsika on ikkagi midagi eksistentsiaalselt sogast ja vastuseta jäävat. Kodanikuühiskond, n-ö sümboolselt reaalne kord ja suhtevõrgustik, millest me oleme endale elukeskkonna kujundanud, aga üsna käegakatsutav ja argine asi.
Niisiis on loomeliitki oma olemuselt mu nägemust mööda mittetulundusühing nagu iga teinegi, s.t esmalt on tal muidugi täita teatav ametiühingu roll, oma liikmete tegevusalaga seotud probleemide, sotsiaalsete garantiidega jpm tegelemine, aga selle kõrval on ta ka üks ühiskonna reageeriv, osalev rakuke; loomeliidu puhul võiks muigamisi kasutada isegi kujundit “närvirakuke”, mis osaleb ühiskondlikus elus laiemalt, millel on sõna sekka öelda muuski, kui vaid kitsukesel oma liikmete abistamise, toetamise ja kaitsmise alal.
Jah, mõnes mõttes ongi Loomeliitude Seltsingu tegevus sellisel kujul ehk mingi loovisikute rehabilitatsioon ühiskonna ees, oma mainega tegelemine. Kui ikka kirjanikud-kunstnikud sitakotte (sest mähkmeid, hügieenisidemeid jms oli metsa all ja kõrkjais ikka lademes) autole ajavad, siis neid naljalt siidikäppadeks ei nimeta. Teisalt ongi siin teatav siidikäpne võimalus maha märkida üks fakt: asi on ikka korrast ära küll, kui selleks, et midagi olemuselt elementaarset tehtud saaks (nagu seda põhjusmõtteliselt Tallinna-sisese üsna pisukese looduskaitseala korrashoid võiks olla), peavad kunstnikud-teatraalid-muusikud-kirjanikud käed külge lööma. Ja see oli esimene sarnane üritus loodetavasti pikemas aktsioonide reas, mille eesmärk ei ole tõmmata sedavõrd tähelepanu kunstnikele endile, vaid probleemidele, millele käed külge lüüakse. Keskkond kui meie elukeskkond on elementaarne tegevusväli. Loodetavasti toob esimese töö õnnestumine – tulemus oli üsna hea, korralik, rahuldav – asja ka seni kõrvalejäänute teadvusse ning me areneme edasi.
J. K.: Selge, et alustatud tööd tuleb jätkata. Kardetavalt, varsti on need sajad autokummid, aluspüksid, diivanid, akud ning värvipurgid seal tagasi, sest levinud paistab olevat väärtushinnang, mille kohaselt isiklikust maast väljapoole jäävast pinnast ja ruumist ei pea hoolima: avalikku, kõigile kasutada olevat pinda nähakse isikliku kasulikkuse aspektist. Mis kasu on isiklikku kasulikkust silmas pidavale indiviidile lihtsalt ökoloogiliselt ja esteetiliselt puhtast keskkonnast? Kasu on sellest, kui saab kuhugi visata esemeid, mis pole enam kasulikud, ning selline käitumine ei tekita isiklikku (kõigepealt just majanduslikku) kahju. Seega – kui “kasulikult” mõtlemisele mingilgi määral aktiivsemalt oponeerida, tuleks Paljassaare kaitsmist jätkata.
Mis puudutab seltsingut, siis seda ju iseloomustab “range” vabatahtlikkus, mis põhinebki osalejate aktiivsusel või passiivsusel; seltsingu iseloom sõltub tema liikmete iseloomust. Näiteks Paljassaarel osales neli üheksast seltsingulepingule alla kirjutanud seltsingulisest. See ei tähenda aga sugugi kriitikat puudunute aadressil, vaid näitab just seltsingu vabatahtlikku ja ebabürokraatlikku iseloomu. Selline formaat aga võimaldabki minu jaoks kodanikualgatust. See on lähim “metafüüsilisele” taotlusele, mida esindab professor Veidemann, keda kahjuks polnud Paljassaarel näha. Tõesti, sellise tegutsemise, s.t loomingulise inimese aktiivse keskkonnateadlikkuse puhul võiks rääkida teatud sorti ontoloogilisest nihkest, kuigi see on laiem teema.
Aga siiski riivan seda teemat, vastates su heidetud küsimusele “miks?”. Loomulikult on kõnealuse aktsiooni taga võimalik näha erinevaid sümboolseid positsioneeringuid. Minu jaoks sisaldas aga kusagil kraavis ukerdamine ja autokummi vedimine ka lihtsat, performatiivset rõõmu. Liikumine, tegutsemine, kätele ja jalgadele töö andmine, keha teiselaadne hingamine.
J. R.: Rääkimata rõõmsast kogemusest tallinlaste argiharjumuste alal, mida keskeltläbi võiks iseloomustada nii: lähme nädalavahetusel loodusse lastega lagastama. Muidugi kaasnes retkega ka enneolematu joogikoolitus: pooli marke, mille pudelid põõsaalustes ilutsesid, polnud ma näinudki, saati siis maitsnud. Arvatavasti oli kogu puhastusaktsiooni profülaktiline võlu mitte niivõrd selles, et looduskaitseala oleks kole puhtaks saanud. Selleks vajanuks me paar rügemenditäit inimesi ja mitu korralikku tööpäeva, mida meist keegi oma palgatöö kõrvalt naljalt välja ei võlu. Aga kui oled kordki ise jama põõsa alt ja maa seest välja kiskund ja autole upitanud, ei tihka ise säärast reostamist kindlasti ette võtta. Ses mõttes võiks kaasata lausa laiemaid masse, et nood aru saaks, mida olmeprahi laialipuistamine võib tähendada. Eriti haruldaste linnuliikidega alal, kus talviti on seni täheldatud isegi merikotkaste jahiretki.
J. K.: Jah, merikotkad Tallinna külje all. See pani mind mõtlema klišeele, mille kohaselt asjade väärtusest saadakse aru alles siis, kui need asjad on vajunud või haihtunud päästmatult minevikuks või minevikku. Nii paistab minevat ka puhta keskkonnaga. Muide, kui olme- ja ka ehitusprügi Paljassaare otsast ära viia
, oleks tegu lisaks looduslikult kaunile ruumile ka looduslikult puhta ruumiga – avatus meretuultele hoiab Tallinna hallikaspruuni õhu taamal. Lääne-Euroopas püütakse hetkel luua kunstlikult selliseid keskkondi, mida Eestis praegu veel külluslikult ka suurte linnade külje all leidub.
Praeguse seisuga, enne järgmist vooru, soovitaksime aga Tallinna linnal linnukaitseala piiridele vähemalt keelumärgid üles panna. Kõiki “kasulikult” mõtlejaid see ei peata, kuid ehk oleks see märgiline liigutus. Seesama eespool riivatud ontoloogiline nihe.