Sven Vabar kõneles lähemalt Gaston Bachelard’ist, näidates, kuidas tolle üldtuntus toetub tegelikult mingis mõttes unustusele – igaüks teab „Ruumipoeetikat”, kuid laiemat Bachelard’i mõtteraamistikku ei tunta. Esiteks võiks tal olla olulisem positsioon XX sajandi teadusfilosoofia mõjutajana, teiseks aga kuulub „Ruumipoeetika” tervesse suuremasse fenomenoloogilisse kujutlusvõime käsitlemise projekti, mille peamisteks teosteks on nelja elemendi (õhu, maa, vee ja tule) „poeetikad”. Kuigi on keeruline tabada nende teoste metodoloogiat või üldmudelit, annaksid need mõtteainet tänapäeva teadustele. Vabar tõi sellise fenomenoloogia ja teaduse ühenduse näitena Tim Ingoldi sotsiaalantropoloogia, mis Merleau-Ponty toel uurib näiteks maastikku kui elunemise kohta, mis põhineb eelkõige füüsilistel tajudel ning sellekohasel kujutlusvõimel. Ka Bachelard’i kujutlusvõime poeetikail nägi Vabar kasutamisvõimalusi tänapäeva psühholoogia-, ökoloogia- ja kirjandusteoorias. Seejuures tõuseb aga ilmselt omaette probleemina esile Bachelard’il endal eksplitseerimata probleem, kuivõrd universaalsed või kultuurispetsiifilised need poeetikad on.

Berk Vaheri ettekanne käsitles Uku Masingu romaani „Rapanui vabastamine”, pakkudes sellele tavapärasest „mäletamisväärsemat” positsiooni uue tõlgendusliku raamistiku kaudu. Vaheri arvates on tegu utoopilise eksotitsismi üsna puhta näitega. Eksotitsismi kui omaette õhtumaist kultuurisuundumust on uuemal ajal hakatud põhjalikumalt käsitlema, nähtus ise on alguse saanud XIX sajandi lõpust ning selle uurimise üks alguspunkte on Edward Saidi „Orientalism”. „Rapanui vabastamine” sisaldab kõiki olulisemaid eksotitsistliku kirjanduseose komponente: saar kui tegevuspaik, peategelasest eksoot, kelle suhe „puhtuse” ideaali on ühtaegu intiimne ja distantseeritud, ideaalnaise kuju kui laps või loom või jumalanna, koopa kujund, deemoni kuju jne. Eksotitsism näeb eksootilist kultuuri teatava sügavama psüühena, nõnda on ta tegelikult omalaadne autentsuseotsing. Ettekande järel kerkis ka küsimus, kas „Rapanui” ei võiks liigituda ulmekirjanduseks; sisuliselt aga võib ulmet näha eksotitsismi liigina, sest põhitunnused on samad.

Filosoof Peeter Selg tutvustas projekti, mille kallal ta töötab koos semiootik Andreas Ventseliga ning mille sisuks on kasutada Juri Lotmani kultuurisemiootika kontseptsioone poliitikateoorias – seega elustada Lotmani mõtte üks „unustatud” aspekt. Selg tutvustas poliitiliste teooriate liikumist, alates liberalistlikust võimukäsitusest (Hobbes, Locke), kus võim on repressioonivahend, mille toimimist saab positivistlikult uurida ja õiguslikult reguleerida, kuni Gramscini, kelle teooria kohaselt on võim pigem üldisel kultuurilisel aktseptil põhinev hegemoonia, mis ei ole pelgalt allutav, vaid ka tähendusi loov jõud. Ernesto Laclau on seda tähendusloomet kirjeldanud „tühjade tähistajate” kaudu: hegemooniline suhe on selline, kus tühi tähistaja hakkab kehastama kogu diskursust. Laclau seletab tühja tähistaja teket afekti, iha, radikaalse investeerimise jms kaudu, kuid empiirilisele sotsiaalteadusele sulgeb see tee. Siin tulebki mängu Lotmani teooria, mis võimaldab tühja tähistaja teket ja toimimist teaduslikult formaliseerida. Lotmani järgi on kultuuris diskreetsed ja kontinuaalsed kodeerimissüsteemid, mille vahel käib pidev tõlkimine, mis omakorda toodab uusi tähendusi. Nimetamine on teatav tõlkimisakt diskreetsest süsteemist kontinuaalsesse, teatav mütoloogilise teadvuse käivitamine. Nõndasamuti aga saab kirjeldada ka seda, kuidas hegemoonias toimub tühjade tähistajate loomine: luuakse mütoloogilisele teadvusele omane nime ja objekti ühtsus või samasus, kuni nimi ise muutub objektiks. Selg tegi ka mõned praktilised analüüsivisandid selliste mõistete kohta nagu „pronksiöö” ja „punaprofessor”. Politoloogiline analüüs seisneks siis „tühjade tähistajate” „tagasitõlkimises” diskreetsesse kodeerimissüsteemi ning tõlkimismehhanismide väljajoonistamises. Nõnda on võimalik kirjeldada erinevaid poliitilisi kultuure.

Isiklikult mulle tundus see ettekanne intrigeerivaim, sest tabas unustuse teemat mitmekordselt; peale selle, et tegu on Lotmani pärandi „unustatud” tahu kasutuselevõtuga, paistab see lähenemine ka tõhusa instrumendina ühiskonnas toimuvate unustamis- ja mäletamisprotsesside sisukal analüüsimisel.

Silver Ratassepp tutvustas John Dewey (Arthur Bentleyga kahasse kirjutatud) hilisteost „Teadmine ja teatav” („Knowing and the Known”, 1949), mida Dewey uurijad peavad peaaegu läbikukkumiseks ja eksituseks, nimetades seda obskuurseks matemaatiliseks holismiks ning Dewey ketserluseks iseenese suhtes (!). Teose eesmärgiks on tuua epistemoloogia teaduslikule tasandile ning selleks arendatakse välja transaktsioonilisuse teooria. Kuna siinkirjutaja on Dewey mõtlemise suhtes täielik ignorant, ei suuda ma ettekande nüansse adekvaatselt edastada. Ettekande järel arutleti selle üle, kuivõrd õigustatud on kõnealuse teose eristamine ülejäänud Dewey kogumist (s.t unustamine); Ratassepa arvates esindab Dewey siin tegelikult epistemoloogiale samu vaateid, mida ka varasemates kirjutistes, ning ta kahtlustas, et teose tõrjutuse põhjused võisid olla seotud ka kaasautor Bentley marginaalse staatusega akadeemilises sfääris.

Roomet Jakapi tegeles oma ettekandes George Berkeley varaste „Filosoofiliste kommentaaride” küsimusega tänapäeva akadeemilises publitseerimispraktikas (tehes seda tervistava eneseirooniaga). Tegu on Berkeley filosoofitegevuse algusaegade märkmeraamatutega, mis avaldati alles 1953 – seega n-ö unustatud komponent Berkeley pärandis – ning millesse Berkeley uurijad suhtuvad erinevalt. Probleemiks on see, et Berkeley esitab neis ettevalmistavais märkmeis väiteid, mis on vastuolus nii omavahel kui ka teostega, mis ilmusid tema eluajal tema oma tahtel. Kuidas sellesse suhtuda? Kas pidada neid märkmeid Berkeley filosoofilise süsteemi suhtes relevantseteks (kohati isegi seda teisendavateks) või vaadelda neid pelgalt isiklikuks kasutamiseks mõeldud vaheetapina filosoofi mõtte kujunemises, mis, tõsi küll, võivad anda huvitavat infot oma ajastu mõtteloo kohta? Fakt on igal juhul see, et „Filosoofiliste kommentaaride” põhjal publitseeritakse hulganisti teadusartikleid, kuigi Berkeley enda seisukohalt võisid need märkmed olla just nimelt unustusse määratud. Arutelus kõneldi võimalusest, et nood märkmed võivad säilitada mõnda Berkeley „päris” seisukohta, mida tal oma aja moraalikontekstis polnud võimalik avaldada; see on võimalik, kuid raskesti tõestatav.

Märt Põder käsitles Immanuel Kanti teoses „Religioon palja mõistuse aspektist” leiduvat arutlust, mida on Kanti peamiste kontseptsioonide valgel raske tõlgendada. Nimelt kõneleb Kant seal kurjusest ning võib välja lugeda, nagu peaks ta kurjuse allikaks teatavat omaette kurjuse maksiimi, mis on võrdväärne tema tuntud kategoorilise imperatiiviga. Kategoorilise imperatiivi loomusesse ju kuulub see, et iga mõtlev inimene järgib seda kui maksiimi. Ometi kaotaks ta mõtte, kui seda maksiimi ei saaks vabalt valida. Sestap kõneleb Kant ka teisest, kurjuse maksiimist, mida inimene võib oma alusprintsiibiks valida ja mida võib siis tõlgendada absoluutse kurjusena. Kuidas aga inimene seda võiks valida, kui eetika kategooriline imperatiiv peaks olema mõtlemise loogiline tulemus, see jääb mõistatuseks.

Päeva lõpetas Toomas Lott, kes tõusis metatasandile ning kõneles unustuse ja mäletamise kontseptsioonidest endist Aristotelesel ning Nietzschel. Aristoteles näeb mäletamist kui teatavat võimet, võimelisust (dynamis), mis on omane nii inimesele kui loomale. Inimesele eriomane on aga meenutamine, milles hing teostab ise mälu võimelisuse; see on logoslik võimelisus. Tõeline, logoslik võimelisus on alati ka võimelisus iseenda võimetuseks, ta suhestub alati iseenda vastandiga, ja nõnda saab meenutamine võimalikuk
s suhestumiselt unustamisega. Loom ei meenuta ega unusta.

Nietzsche pöörab selle konstruktsiooni ümber, lähtudes mitte meenutamise võimest, vaid unustamisvõimelisusest, mis on olemas loomal ja puudub inimesel. Võimetus unustada on aga lünk puhtas tahtes.

Oli vaimselt väga ergutav reede, nagu ikka sellised kõneüritused, kus ei jääda distsipliinikeskseks ning pühendutakse ühele kõnekale mõttefiguurile erinevatest vaatepunktidest. Oleks meeldiv, kui kultuurilise „unustuse arhiivi” teemadel veelgi kokku saadaks ja arutletaks.

Korraldajad olid ürituse alapealkirjaks pan­­nud „Ettekanded ebaõdusatest teksti­dest” – neile on oluline just ebaõdusus (Unheimlichkeit) unustuse põhjuse ning unustatu omadusena. Kui unustamise põhjused on selged (tõrjumine või lihtsalt mälu ökonoomia), siis selle unustatu meenutamisega on huvitavamad lood. Muidugi on selle põhjuseks lihtsalt tuua välja mingeid varjus olnud tunnetuslikke ressursse, kuid tolle ebaõdususe rõhutamine annab tunnistust ka teatavast põnevusetundest, mida unheimlich alati tekitab; ja selle põnevustunde sees on tegelikult kujutelm teatavast oksüümoronist – „mäletada unustatut”, s.t tuletada unustatu meelde nii, et sel säiliks ikkagi ka unustatu staatus; nii, et unustuse metsast mällu koju toodu (heimlich) jääks alati samas ka mingis mõttes metsikuks. Sest ilma tolle põnevuse ja metsikuseta poleks mõtelda sugugi mõnus. Võib-olla see ongi intellektuaalse unustuse üks varjatud mõte. (Unustage kohe see udutav lõpulõik!)