Üks roll

4 minutit

Kraanad-ekskavaatorid kolm aastat tegid tööd
suurehitus sai valmis ükspäev vastu ööd
pidulikult avati Eesti-Soome toru
silmapilkselt toru taga venis inimjoru.

Nii laulis J.M.K.E juba 1980ndate teisel poolel. Kuigi nende 1996. aastal ilmunud album, kus seegi lugu peal, kandis pealkirja „Rumal nali“, võib praegu tõdeda, et pigem oli tegemist ettekuulutusega.

Nimelt läksid sel nädalal müüki piletid rongile, mis hakkab sõitma Tallinna ja Helsingi vahele ehitatud veealuses tunnelis. Arvestades, kui palju eestlasi Soomes töötab ja et ka meie põhjanaabrid pole Tallinna turismisihtkohana veel täielikult maha kandnud (kuigi alkohol pole enam piisavalt odav ja teenindus olevat kesine), võib inimesi, kes tahaksid kahetunnise praamisõidu asemel 20 minutiga naaberriiki saada, leiduda üksjagu. Jõulud ka ukse ees, nii et kui otsite ootamatut kingitust, siis seda see rongipilet kindlasti on.

Tõsi, kingisaaja saab oma piletit kasutada alles kuue aasta pärast, nagu lubab projekti eestvedaja Peter Vesterbacka, kes muu hulgas juhtinud firmat, mis tõi üliedukalt turule videomängu „Angry Birds“. Ilmselt siiski veel hiljem, sest 15–20 miljardit maksva projekti eelarvest on praeguseks koos sada miljonit ning Soome ja Eesti valitsuse tellitud uuringu kohaselt on reaalne avamisaeg 2040. aastal.

Sellegipoolest on äge, et leidub inimesi, kes julgevad mõelda suurelt, ja isegi kui projekt ei teostu, on tegemist palju rohkema kui rumala naljaga. Seda enam et ükski riik ei saa endale üldjuhul selliseid fantaasiaprojekte lubada, mistõttu ongi mõistlik, et säärased algatused tulevad erasektorist.

Muide, Vesterbacka plaan näeb ette ka tehissaare ehitamist Soome lahte. Sinna mahuks elama umbes 50 000 inimest ning loomulikult teeks seal vahepeatuse ka planeeritav rongiliin. Arvata on, et ärimehe plaani kohaselt oleks uus saar nagu Ahvenamaa maksuvaba kauplemise piirkond, sest kuidagi peab ju investeeringu tagasi teenima.

Teise päeva õhtuks katkes inimjoru
Tallinn inimtühi, kõik rahvas oli torus.
Mõni jõudis pärale habetunud, näljas
nägi tõelist välismaad, kui ronis torust välja.

Päris nii hullu tulevikku, nagu J.M.K.E laulu teises (ja saati siis kolmandas) salmis maalitakse, pole põhjust meil ilmselt siiski peljata ka tunneli valmimise järel, kuigi terves Euroopas aina vananev ja kahanev rahvastik on ohu märk. Nii ka üldharidussüsteemis, kus eelmise aasta seisuga oli umbes pool õpetajaist üle 50 aasta vanad ning alla 30aastasi oli vaid üheksa protsenti.

Muidugi püüab ka riik seda probleemi lahendada, kuid nagu Vesterbacka fantaasiaprojekti puhul on siingi igasugune abi teretulnud, et saaks katsetada võimalikult erinevaid lähenemisviise. Kuna riigil on väga raske põhjendada tegutsemist ingelinvestorina, ongi vaja, et abikäe ulataks erasektor.

Õnneks ka leidub ärimehi, kes aidata tahavad: Taxify kaasasutaja Martin Villig ja TransferWise’i kaasasutaja Taavet Hinrikuse algatusel käivitasid ettevõtjad fondi, millest jaotatakse järgmise kolme aasta jooksul üks miljon haridus­algatustesse. „Haridusfondi eesmärk on anda ühiskondlikele haridusidudele hoog sisse, rahastades piloote. Nii ei pea riik võtma maksumaksja rahaga riske tootearenduseks, vaid saab toimiva rätsepa­toote. Kui piloot end tõestab, peab riik otsustama – kas tagada algatuse püsirahastus ning kuidas laiendada selle positiivset mõju kõikidesse Eesti koolidesse,“ ütles Villig (Ärileht 5. XII).

Fondi toetused on suunatud kolme murekoha lahendamisele. Esiteks piirdub aina rohkem noori kohustusliku põhikooliga ega lähe edasi õppima (neid on 11% ringis). Teiseks juba mainitud vananev õpetajas­kond ja noorte soovimatus õpetajaametit valida ning kolmandaks koolide juhtimine, selle tavad ja kultuur (Eesti Ekspress 5. XII).

Sellised algatused nagu „Noored kooli“, „Alustavat õpetajat toetav kool“ ja „Kiusamisvaba kool“ on tõestanud, et nn idumõtlemine on ühiskonnale kasulik, seega saab fondi loojaid ja selle rahastajaid ainult kiita ja loota, et eeskuju on nakkav. Kui muid argumente ühiskonnaprobleemide lahendamisse panustamiseks ei leia, siis sellega võiks ikka arvestada, et tuleviku töövõtja valib tööandjat aina enam ka selle põhjal, milline on viimase sotsiaalne portfell. Nii et tasub rongile hüpata!

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp