Ajad on sünged. Pessimistlikud vaated tulevikule ja kurjad kommentaarid päevakajalistes küsimustes teevad rahutuks ja nõutuks, aga näitavad ka üldiste meeleolude sügavamat tähendust. Süvenev arusaamine, et tegelikkus ja selle eri tüüpi kirjeldused ei klapi kokku, on tekitanud olukorra, kus „pettumusest on perverssel moel saanud kultuurinorm“.1
Depressiivne realism on Ameerika psühholoogide Lauren Alloy ja Lyn Yvonne Abramsoni hüpotees, mille järgi oskavad depressiooni käes kannatavad inimesed hinnata realistlikumalt oma suutlikkust sündmusi kontrolli all hoida ning hindavad seetõttu olukorda täpsemalt. Seda vastupidiselt inimestele, kes ei ole depressiivsed ning ülehindavad seetõttu oma kontrollivõimekuse määra või näevad asjaolusid positiivselt kallutatuna.2 Depressiivsuse rolli seesugune esitus võib olla küll vaieldav ja vastuoluline, kuid vähemat kaudselt võib selle kinnituseks tuua hulgaliselt näiteid nii kaugemast kultuuriloost kui ka nüüdiskirjandusest.
Esmalt saab selle hoiaku tagasi viia antiikaega, nt sokraatilis-platonliku filosoofia juurde, kus käsitletakse maailma tegelikkuse koopiana ja inimesi varikujudena. Tõeline reaalsus ja tõde eksisteerib ideaali või ideena, mis on igasugusest materiaalsusest puutumata ja tunnetatav vaid teatud tingimustel. Kõik see koondub järk-järgult ühes lääne kunsti- ja mõtteloo suundumuses, mille keskmes on arusaamine, et elu ei ole põhimõtteliselt muud kui kannatus ja piin. See eksistentsialistlik-pessimistlik maailmavaade ulatub muistsetest tekstidest tänapäeva romaanideni (Koguja, antiiktragöödiad, „Kuningas Lear“, Schopenhauer jpt). Sisuliselt välditakse neis teostes romantilist vaadet eksistentsile ning lähtutakse veendumusest, et mingi kõrgema jõu või kosmilise tahte käes on inimene üksnes mängukann: me ei suuda maailma mõista, kirjeldada ega oma kontrolli all hoida. Pessimismifilosoofia kese peitub tõdemuses, et tõeline teadmine on ebasoovitav ja õnnetu eksistents kattub illusioonide kadumisega, õnnelik olla tähendab aga mingit tüüpi fantaasia järgimist või millegi või kellegi välistamist, ignorantsust vms.
Nüüdiskultuuris jätkab euroopa pettumusfilosoofia varemast tuttavat võõrandunud subjekti teemat juba uuel tasandil, väljendades depressiivset meelestatust tänapäeva tõejärgse vaatemänguühiskonna aadressil. Ametlikke kirjeldusi läbiv korporatiivne ja poliitiline retoorika, teadus- ja haridusbürokraatia, väljakutsepõhisus, indiviidikesksuse manifestatsioonid, kuulsustekultuur jne pakub narratiive, mis jutustavad tegelikkust ümber kujutluste ja fantaasiatena. Depressiivsuse põhjustab äratundmine, et eluna esitatava fantaasia ning tegelike vajaduste ja võimaluste vahel valitseb märkimisväärne lõhe. Subjekt tajub, et talle on valetatud ning tema eest varjatakse tõelisi asjaolusid ja eesmärke. Ilmselt on see ka põhjus, miks on järjest rohkem neid kunstnikke või autoreid, kes tunnetavad järjest suuremat vajadust otsesõnu ja realistlikult need sageli masendavad tõed avalikult välja öelda.
Hea sellekohase hoiaku näide on äsja ilmunud anonüümne dokumentaalromaan „Ibizalt Norfolki vetele“, kus keemiliste seikluste ja glamuursete tantsuürituste järelkajana kritiseeritakse ka artiste kurnava korporatiivse muusikatööstuse mehhanismi. Kasutatud on deklaratiiv-moralistlikku vaatepunkti: postuleeritakse, et räägitakse tõtt, tunnistatakse kõik ausalt üles ja realistlikud tõsiasjad esitatakse halastamatu selgusega: „Kuid vaikimise kultuur toob kasu ainult rikastele. Me peame enda eest seisma ja võitlema. Alates poliitikast ja lõpetades diskoga, alates tööst ja lõpetades sõjandusega, petetakse meid iga päev. [—] Ja miks ei räägita sellest rohkem, kui olukord on tõesti nii hull? Põhjus on väga lihtne, meie amerikaniseerunud kultuur on demoniseerinud igasuguse arutelu kaotuse üle, mida peavad „kaotajad“ enda kasuks. Me räägime, kui üldse, kõigest äärmuslikult parempoolsete liialdustega, kapitalistlikult ja ilma inimlikkuseta.“3
Narratiivselt keerukamas ja kujundlikumas vormis on tänapäeva inimestes ja ühiskonnas pettumise ebaviisakat teemat ilmselt kõige väljakutsuvamalt kujutanud prantsuse kirjanduse skandaalne superstaar Michel Houellebecq. Tema loomingu moodustavad misantroopsetest mõtetest tulvil romaanid, mida ühendavaks motiiviks on inimelu trööstitus ja armetus. Houellebecqi tüüptegelane on ebaküps, küüniline, obsessiivsete seksuaalfantaasiate küüsis vaevlev mees, kelle kaudu öeldakse välja ebameeldivaid, nt rassistlikke või misogüünilisi seisukohti, mis töötavad mingi madala meheliku ängi ning häbi pinnalt olla teisejärguline indiviid.4 Sisuliselt on Houellebecqi teosed nagu depressiivse realismi põhitunnuste antoloogia, mille koostamise alusprintsiibiks on halastamatu materialistlik vaade inimestevahelistele suhetele, kunstile, poliitikale jne.
Houellebecqi romaanide protagoniste ühendab materialistlik ja bioloogiline kehadiskursuse võimendamine. Seda kannustab nüüdiskultuuris kehtestatud seksuaalse atraktiivsuse nõue, ent ühtlasi kumab sellest kõigest läbi vältimatu vananemise traagika. Liberaalse majandusmudeli turuloogika toimib samamoodi ka seksuaalse liberaalsuse kontekstis. Depressiivne hoiak sünnib seksuaalse naudingu idee ülekandumisest sotsiaalsesse hierarhiasse ehk võitlusvälja laienemise tõttu. Kui üksnes kasumile orienteeritud avalikus ruumis rõhutatakse järjekindlalt ideed, et seks on ainus reaalne elamise motiiv ja ravim kõigi hädade või kannatuste vastu, siis on kõik need, kes ei ole erootiliselt ligitõmbavad, marginaliseeritud ja läbikukkumisele määratud. Maailmas, kus domineerivad jõud, tervis ja ilu, pole ebakindlusel ja nõrkusel kohta ega tähendust. Teiseks põhjendab depressiivset vaadet seksuaalse atraktiivsuse ja energiaga seostuv noorusekultus, hirm vananeda ja seeläbi võitlusväljal kaotajaks jääda. Houellebecqi romaanide masendav seade seisneb selles, et indiviidi näidatakse objektina, s.t avalikustatakse ka need mentaalsed moonutused, millega varjame, et me pole kõige targemad, rikkamad, tugevamad, armastatumad, ilusamad. Nõnda ei sisalda romantiline või erootiline õnnestumine midagi müstilist, vaid sõltub objektiivselt identifitseeritavatest kehalistest ja muudest tingimustest.5 Bioloogilise olemuse tähendust võimendab Houellebecq ka lugematute loomamotiividega, millest samuti ei lähtu ühtki lohutavat eetilist printsiipi ega inimelu püüdlusi kroonivat põhjendust. Kahtlane lootus seostub võib-olla n-ö uute inimeste, kloonidega, kes võiksid liigi arengut juhtida, seksivaba inimliigi kujundada vms (nt romaanid „Saare võimalikkusest“ ja „Elementaarosaksesed“).
Kitsamas mõttes võiksid huvi pakkuda ka Houellebecq’i raamatutes kirjandust (või kunsti) puudutavad seisukohad, milles muidugi väljendub samuti depressiivset ja masendavat põhimeeleolu. Sisuliselt on ta tühistanud kogu varasema arusaama kirjandusest kui hingepidemest, lohutuse pakkujast, kõrgemast naudingust jms. Kas kunst peaks inimesi panema ennast mugavalt ja õnnelikuna tundma või väljendama tõde ja tegelikkust kogu selle depressiivsuses ja häirivuses? Vastus sellele küsimusele seisneb „realismi“ mõiste ümber tekkivas dilemmas: „Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane.“6 Kuigi ta kirjutab ka ise põhimõtteliselt realistlikke romaane, on need siiski teatavas mõttes harjumuspärase tarberealismi piiride proovilepanek. Ta ei lõhu otseselt senist tegelikkuse kujutamise traditsiooni, vaid püüab reaalsele kogemusele, elutõele või tõepärale veel lähemale pääseda, näidates seda, mida me kõik niigi teame, aga veelgi tumedamas ja frustreerivamas valguses. Muidugi – kokkuvõttes ei kustuta see ühtegi ülalmainitud vastuolu: „Kirjutamine ei too sugugi leevendust. See piltlikustab, piiritleb. See annab aimduse teatud koherentsusest, teatud tõelisuse idee. Endiselt ekseldakse verises udus, kuid on olemas mõned pidepunktid. Kaos taganeb paar meetrit. Tõtt-öelda mitte just väga tähelepanuväärne saavutus.“7
Eesti kirjanduses on depressiivse realismi tumedaid basse kuulda nt Tõnu Õnnepalu loomingus, kus arendatakse kultuuripessimistlikke ideesid ja mõtestatakse nüüdisaega „valede kataloogi“ vormis. Seksuaalse ja „kehalise tõe“ kujutamine või narkoteema ametlikust joonest erinev käsitlemine on palju probleeme toonud Kaur Kenderile, kelle teosed ja väljaütlemised on postmodernistliku satiiri ja paroodia juurest liikunud nihilistliku kunsti poole. Seal kujutatav subjekt ongi vabastatud juba kõigest, v.a maailmast äärmuseni isoleeritud mina primaarsed tungid. Kindlasti leiab seda ka Kivisildniku järjekindlalt mandumismeeleolusid ja loomastumist keskse kujundina kasutavatest provokatiivsetest teksttidest:
see ei ole nali
see ei ole fiktsioon
see ei ole suvaline pask
mida raamatutesse
kirjutatakse
see on fakin tõde
ja see on fakin
valus tõde8
1 Ben Jeffery, Anti-Matter: Michel Houellebecq and Depressive Realism. Zero Books, 2011, lk 8.
2 Lauren Alloy, Lyn Yvonne Abramson, Depressive realism: four theoretical perspectives. Rmt: Cognitive processes in depression. Guilford, New York 1988. Sissejuhatus ja kriitiline kirjeldus nt: https://et.wikipedia.org/wiki/Depressiivne_realism
3 Salajane DJ, Ibizalt Norfolki vetele. Tänapäev, 2018, lk 102-103.
4 Ben Jeffery, Anti-Matter: …, lk 5.
5 79-80.
6 Michel Houellebecq, Maailma vastu, elu vastu. – Loomingu Raamatukogu , nr 38-39, 2016, nr 38-39, lk 11.
7 Michel Houellebecq, Võitlusvälja laienemine. Varrak, 2005, lk 13-14.
8 (:) kivisildnik, Kehakultus. mm, 2017, lk 34.