Noortel ei ole avalikus ruumis oma kohta ning meie, täiskasvanud kipume noori linnaruumis kohtlema kui huligaane. Kõik noored ei ole aga „Kanuti aia peksjad“, iga lärmakas noortekamp ei ole kriminogeenne. Noorte ja laste uurimise puhul avaldub omalaadne paradoks: meesuurija ei saa kunagi tunda, mis tunne on olla naine; kolmekümnendates eluaastates teadur ei saa ka suurima pingutuse korral kogeda, mis tunne on olla vana ja väeti. Ometi oleme kõik olnud noored. Miks me siis ei mõista neid? Miks me ei mäleta? Seda, kui külm meil oli. Seda, kuidas meid pidevalt jälgiti ja kõikjalt ära aeti.

„Me jalutame. Olgu õues või –30 kraadi.“

Osalusvaatlus on üks meetodeist, mille abil suurendada mõistmist, saada noortelt ausat tagasisidet ja ettepanekuid. Ei ole mõttekas kutsuda noortekampasid, olgu nad huligaanid või aktivistid, uuringukeskusesse või linnavalitsusse – tuleb ise minna nende juurde.

Tajumaks noorte igapäevast tegelikkust nii, nagu nemad seda tunnetavad ja mõtestavad, korraldasime 2018. aasta alguses viies linnas – Kärdlas, Narvas, Pärnus, Tartus ja Tallinnas – antropoloogilised välitööd, mis hõlmasid osalusvaatlusi ja intervjuusid eri vanuses, erineva etnilise, sotsiaalse ja haridusliku taustaga noorte hulgas. Jalutades noortega nende igapäevastel radadel oli minu palve lihtne: „Näidake mulle oma linna.“ See oli mõistetav ja lihtsalt teostatav ning esmane ebalus täiskasvanud uurija suhtes vaibus peagi. Selline koos „jõlkumine“ võib kõrvaltvaatajale tunduda kummaline, ent selle lihtsuses peitub võlu. Antropoloogid nimetavad seda meetodit süvahängimiseks (deep hanging out), kus uuring toimub koos uuritavaga aega ja ruumi jagades.

Selline meetod andis võimaluse avastada linnaruumi läbi noorte pilgu ja tegevuse – millal, kellega, kuhu ja kuidas nad satuvad. Kuidas nad end eri kohtades tunnevad, mille järele igatsevad. Nii juhtisid noored ise uurimisprotsessi kulgu ja tempot ning see võimaldas esile kerkida teemadel, mis olid neile olulised. Sel moel õnnestus uurijatel noorte elu vahetumalt kogeda – konutada paduvihma eest varjudes bussiootepaviljonis või otsida odavaid kohvikuid, kus end veidigi soojendada, kui väljas langes temperatuur –18 kraadini.

„Kodus on vanemad ja õues on külm.“

Noored on tänaval, sest neil ei ole kohta, kus koos sõpradega olla. Intervjueeritute hulgas oli üksteise juures kodus ajaveetmine pigem harv nähtus ning võimalik vaid neil noortel, kellel on oma tuba ja kelle vanemad seda lubavad. Tegelikult ei taha ka teismeline, et kõrvaltoas diivanil istuvad vanemad kuuleksid pealt tema vestlusi sõpradega, rääkimata sellest, et peaks astuma läbirääkimistesse, kui valju muusikat on „normaalne“ kuulata.

Seetõttu käivad paljud noored ilma trotsides aasta ringi sõpradega jalutamas. Seda tegevust tutvustades avaldasid noored tunnustust avaliku ruumi arendustele – Pärnu ja Narva promenaade kasutavad ka noored –, kuid mõlemas linnas tunnetatakse, et arendustegevus on eelkõige sihitud turistidele. Noored otsivad kohti, kus saaks niisama istuda, ent oleks ka muud tegevust: Kärdlas on selliseks kohaks kujunenud rannalähedased kiiged, ka Pärnus liigub noori rannaalal. Sageli leiab teismelisi pimeda saabudes tühjaks jäänud laste mänguväljakutelt, paraku ei paku need kaitset kehva ilma eest.

„Noored on teretulnud, kuni nad ei lärma.“

Noortele on linnaruum mõneti teistsuguse funktsiooniga kui täiskasvanutele. Suletud tsoonid on need, kuhu juurdepääs on piiratud, nt vanusepiiranguga asutused. Kaubanduskeskused on aga noortele justkui avaliku ruumi pikendus: nad ei ostle, kuid naudivad, et seal on soe ja saab istuda. Keskused leevendavad ka noorte sotsiaalseid ja tehnoloogiaalaseid vajadusi: teatakse täpselt, kuhu ulatub tasuta wifi leviala või kus saab mobiiltelefoni laadida.

Ometi on sellised ruumid neile avatud vaid tingimisi. Noored tunnetavad vägagi selgelt, et viibivad keskustes täiskasvanute armust ning nende käitumisest sõltub, kui kaua neil võimaldatakse seal viibida. Turvameeste valvas pilk ning noorte kas viisakas või karmim äraajamine on liigagi tuttavad.

„Käime metsas ka pimedas, teame sealseid radu.“

Noorte narratiividest kumab läbi soov vabaduse järele: nii koolitunnid, treeningud kui muu tegevus toimuvad täiskasvanute juhtimisel ja reeglite järgi. Täiskasvanute silma alt ära saamiseks leitakse linnaruumis sobivaid paiku. Noored teavad hästi kodulähedaste metsatukkade radu ning käivad seal seltskondadega ka pimedal ajal. Leiti, et koos olles on pimedus turvaline ja seda võib eelistada tänavalampide valgussõõrile. Soov olla omaette, täiskasvanute pilgu alt ära peegeldab vajadust viibida sundimatus keskkonnas, kus ei ole järelevalvet ega pea oma käitumist, hääle valjust, keelekasutust jms pidevalt kontrollima.

Noored tunnevad hästi oma territooriumi – kohti, kuhu võib ja kuhu ei peaks minema. Vestlustest tuli huvitaval kombel nii Narvas kui ka Pärnus esile see, et kuigi vanemad muretsevad, tunnevad tüdrukud end kodulinnas ka pimedas ringi liikudes turvaliselt. Narva noormehed aga tunnistasid, et teavad piirkondi, kus kambad arveid klaarivad: „Sinna sel ajal küll sattuda ei tahaks.“

„Linnas aga võeti meilt üks koht ära – platsi ümber pandi aed ning sissepääsemiseks tuleb alati käia võtit küsimas. Aga me võitleme selle vastu!“

Noored unistavad spordiplatsidest, skeitparkidest, uisuväljakutest, välijõusaalidest. Paraku ei ole paljud spordiväljakud noortele avatud, nt koolistaadionid. Kõige suurem puudus on mitmekülgset tegevust pakkuvatest siseruumidest, kus oleksid näiteks piljardi- ja lauatenniselaud, mänguautomaadid, võimalus arvutit kasutada, mobiili laadida jne. Noored näeksid sellistes paikades meeleldi ka kohvikuletti ja vaiksemat nurka, et niisama suhelda, lauamänge mängida või lugeda. Näitena toodi Euroopas viimastel aastatel levima hakanud anticafé kontseptsiooni, kus makstakse madalat minutipõhist tasu kohvikus veedetud aja eest ning sageli sisaldub hinnas ka kohv või tee.

„Seal peaks olema vabadust.“

Noored väljendasid selgelt, et soovivad samasuguseid kohti, nagu on täiskasvanutel, kuid neile taskukohaseid. Vähest vaba aega eelistavad noored veeta oma äranägemise järgi, võimalikult vähe struktureeritud ja kontrollitud tingimustes.

„Ma ei julgeks iial linnavalitsusega rääkida.“

Mitu uuringus osalenud vähem aktiivset noort kinnitasid, et neil on ettepanekuid ning nad tahaksid kaasa rääkida otsuste langetamisel, kuid mitte mingil juhul ametnikega suheldes. Noored tajuvad selgelt vanuselist ja võimupositsiooniga kaasnevat hierarhiat. Isegi väga aktiivsed noored tunnevad, et nende kaasamine on sageli formaalne ja näiline. Kohtumistel linna esindajatega tunnetavad noored, et neile justkui heidetakse ette elukogemuse puudumist ja ebareaalseid ootusi.

„Linnavalitsuse inimesed on väga toredad, naeratavad, hea meelega kuulavad ära, kuid midagi ära ei tehta.“

Ametnikud kohtuvad noortekeskustes ja õpilasesindustes valdavalt vaid aktivistidega. See aga tähendab, et ametkonnad ei kuula teisi noori, kes on nooremad, vähem aktiivsed, aga keda on küllaltki palju. Vaatlustel nii Narvas, Tallinnas kui ka Tartus ilmnes, et kaasarääkimise soovi pärsib pettumine omavalitsuse lubadustes ja plaanides ning asjaolu, et institutsionaalselt võtavad muudatused liiga kaua aega. Noorte kaasamisel tuleb silmas pidada, et nende ajahorisont erineb oluliselt kohaliku omavalitsuse omast. Avaliku sektori projekte teostatakse liiga aeglaselt, mis tähendab, et ettepaneku teinud noored ei jõua valminud projekti näha või siis enam ei huvitu sellest.

„Tundub, et meie arvamusest huvitutakse, kuid ei saa aru, kas see ka tegelikult midagi mõjutab.“

Ühiskondlikult vähem aktiivsed noored leiavad, et ka neil on ideid elukeskkonna paremaks korraldamiseks, kuid tagasihoidlikumad nende hulgast tunnistavad, et ei ütleks sõnagi avalikul üritusel ega siseneks linnavalitsuse hoonesse. Soovides noori kõnetada peaksid otsustajad hülgama bürokraatia reeglid ja otsima mitteformaalseid suhtlemisviise. Narvas rääkisid noored vaimustunult, kuidas ühel spordivõistlusel istuti koos linnavalitsuse ametnikega ja ametnikud küsisid noortelt, mida nad soovivad. „Kujuta ette, tehtigi ära!“ – linna rajati uus spordiplats, noortega konsulteeriti isegi sobiliku kattematerjali osas.

Narva noored pakkusid välja ürituse nimetusega „Youth Space“, kus osalevad vaid noored. Näiteks üle nädala toimuks vestlusringis eri teemadel arutelu, kus pakutakse välja noorte meelest olulisi ideid. Kogenud noortekogu liikmed leiavad, et paljud noorte ideed ongi esialgsel kujul liialt toored, kuid rühm noori teostaks ideekorje, struktureeriks ja kohandaks ametnikele tuttavasse keelde ja vormi. Ametnike tagasisidet arutataks omakorda taas vaid noorte hulgas.

Tuleb tõdeda, et noored ei tunneta, et avalikus linnaruumis on neile kohti, et nendega arvestatakse. Seetõttu tuleb neil kohti ise otsida, luua või hõivata, kuid siis ei ole imekspandav, et noorte tegevus kujuneb linnakodanikele piiripealseks, väljakutsuvaks, soovimatuks või eetiliselt lubamatuks.

Kui tahate teada saada, mida noored vajavad ja millest unistavad, siis antropoloogina soovitan minna nende juurde. Looge usalduslik suhe, olge siiras ja huvitunud. Osalusvaatlus annab parema võimaluse näha maailma teise inimese pilgu läbi, mõista tema olukorda ja vajadusi. Kuid ärge unustage soojalt riietuda, sest aasta üheksal kuul hakkab teil väga külm.

Artikkel põhineb 2. XI toimunud Tartu planeerimiskonverentsi ettekandel. Antropoloogilised välitööd viidi läbi Eesti noorsootöö keskuse tellitud uuringu „Noorte osalus otsustusprotsessides“ raames ja selle teostas Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus koos rakendusliku antropoloogia keskusega.