Jaak Allik on mitmekülgne mees: poliitik, strateeg, administraator, kriitik, kolumnist jne. Alliku puhul ei ootagi, et seitsme ameti kõrvalt tehtud harvad lavastused oleksid vormiliselt veenvad, stilistiliselt novaatorlikud või psühholoogiliselt väljapaistvalt sügavad. See, mida teatrisse otsima lähed, on kontseptsioon, sõnum. Alliku puhul ootad, et teatril oleks ühiskonnale midagi öelda. (Muidugi, ideaalis ootame seda ju igalt lavastajalt ja lavastuselt. Tegelikkuses on see paljude vormi valdavate lavastajate jaoks kahjuks formaalsus).
Räpakas vorm
Alliku uue lavastuse vorm on üsna rohmakas. Stilistilised lapsused ulatusid esietendusel siinkirjutaja jaoks piinlikkuseni. Tort-näkku-naljade mõõdutundetu kuhjumine, igast repliigist iga hinna eest mingi killu või kahe väljapigistamispüüd jms kutsub vaatajas esile õõvastustunde ja paneb küsima, kas niisugune räpakas vormistatus pole taotluslik. See tuleb sisuliselt postmodernset soga karikeeriva lavastuse puhul isegi kõne alla, kuid vorm ei mõju paraku tulemust võimendavalt. Lavastuse laad on koguni külateatri mõõtkava meeldetuletavalt vanamoeline ning stiil ohkama panevalt heitlik. Tekib küsimus, miks lavastustervikut kahtlemata peenetundeliselt valdav Peeter Tammearu Allikut abistanud ei ole.
Siiski tõuseb küsitava lavavormi keskelt esile üks õnnestumine: Janek Vadi tuleb oma rolliga tähelepandavalt mitmetahuliselt ja mänguliselt toime, kasvades etenduse edenedes lausa veetlevaks. Midagi ei ole ette heita ka Arvo Raimo ja Triinu Meriste rollilahenduste laadile, kuigi ajakirjanik Meriste kipub pärast poliitikutega kokkulepluse teele minekut ebaveenvaks muutuma. Küll on aga vähe suudetud välja võluda Karol Kuntselist ning täiesti ülekohtuselt karikatuurne on nii heale näitlejale nagu Hilje Murel täita usaldatud mänguruum. Mõõdutundetut karikatuursust võib ette heita ka Tarvo Vridolini osalahendusele.
Ometi pole ebakindel vorm siinkirjutaja suhtumise kujundamisel osutunud määravaks, kui lavastus on kontseptuaalselt meelepärane või vähemasti kõnekas. Nii ka seekord. Vaatamata suhtelisele stilistilisele kollapsile, jäin teatriõhtuga rahule ning lahkusin etenduselt pigem mõtlemisaine kui nüristava igavustundega.
Muidugi, küsitavusi on siingi. Kas ka see ei ole teatav tagasiminek poliitilises kultuuris, kui ise küll mitte kandideeriv, kuid otseselt Rahvaliidu ja vasakjõududega seonduv Allik teeb vahetult valimisperioodil poliitlavastuse, mis olgugi otsesõnu pühendatud kogu koosmeele koalitsiooni “mälestusele”, siiski Res Publica “mälestuse” kuidagi eredamalt silme ette toob. Viidatud küsitavus on siiski pigem kaudne ja printsipiaalne. Vaevalt et ka teatri sagenev poliitikas ärakasutamine lähiajal probleemiks kujuneb (probleem on ikkagi meelelahutustööstuse mentaliteedi jätkuv pealetung teatrimajades, mille sundi on paraku tunda antud tükiski). Samas on niisugust lavastust meie ühiskonnas praegu väga vaja ja kes selle siis oleks pidanud tegema kui mitte Allik.
Idealistlik püüe
Milline on lavastuse sõnum? Jagan Alliku veendumust, et demokraatia eest ei ole kuhugi põgeneda. Kõik, mida ühiskondlikult mõtlevad inimesed teha saavad, on igikestev ja tuvisammul edenev hea seismine poliitilise kultuuri tervenemise eest. Pisimad nüansid ja tühiseimadki nihked on olulised, kui pidada silmas lootust, et eesti poliitika omandab kord joone, mille pärast ei ole piinlik. Traditsiooniliste elitaarse või egalitaarse kaldega valikute kõrval on eesti poliitika põhiprobleemiks kerkinud pigem see, kui räigeid ja nahaalseid võtteid me võimulpüsimise nimel aktsepteerime, kui ulatuslikku ja avalikku hüvede ringkäendust avalikus teenistuses lubatavaks peame ning kui suurt ignorantsust ning autismi me vastutajatele ühiskonnas toimuva osas andestame. Kedagi ei huvita ja polegi mingit tähtsust arutlustel näiteks selle üle, kuivõrd nt Isamaaliit täidab eesti ühiskonnas n-ö traditsioonilise konservatiivse partei rolli. Valimistel saab otsustavaks lihtne tõsiasi, et tuleb leida kandidaat, kes lähiajal varastanud või lihtsalt mõne autusega hakkama saanud ei ole või kelle pagasis on lihtsalt väiksemad vargused või autused.
Selliste probleemidega tegelemisel ei ole midagi häirivamat kui meie ajastu kommunikatsiooni hägustav postmodernistlik soga: veendumus ja käitumisviis, mille kohaselt ei ole enam mingeid identiteete, tõdesid ja võimalust otsustada. Beatoni näidendisse on sisse kirjutatud ka postmodernse joovastuse üksikisikut (või biopoliitika tasandit kui soovite) puudutava vahu karikeering “emasemaks” muutuvate meeste teema näol. Sellele pole Allik kahjuks suuremat kandvust kui salongikomöödia pikantsused anda püüdnud. Küll on aga poliitilise simulaakrumi tagamaad selgelt ja tajutavalt lahti mängitud.
Me näeme, et ühiskondlikul pealispinnal justkui ühtlaselt manduva vahu taga on konkreetsed inimesed, läbinähtavad iseloomujooned, kavakindlad manipulatsioonid, selged taotlused ja teod. Nähtut ei saa sugugi vaid Res Publica kui üldtunnustatud projekti- ja noorte nahaalsete retooritsejate partei arvele kirjutada, nagu etenduse mõningate repliikide najal võib tunduda. Me näeme vastavat võttestikku teiste parteide arsenalis vilunumalgi moel.
Meile antakse lavalt mõista, et kuigi moraalituse karussell keerleb justnagu vääramatult, on võimalik otsustada ja vahet teha, milliseid võtteid ja mille nimel keegi kasutab. See on eriti oluline situatsioonis, kus mitte ainult poliitikud ise, vaid ka poliitikavaatlejad, ühiskonnateaduste õppejõud, sotsioloogid jne peavad kõikvõimalikke kombinatoorseid mahhinatsioone ja manipuleerimisi poliitika loomulikuks osaks ja vastuvõetavaks taktikaks. Simulatsioon on meie ühiskondlik reaalsus siiski vaid sedavõrd, kui on neid, kes sogases vees hulpimisele spetsialiseerudes just sellise reeglistiku toel kala püüda loodavad. See pole küll kerge, kuid meil on võimalus vastavasisulise tegevuse jälgi ajada ja seda siis kas aktsepteerida või hukka mõista. Meil on siiski võimalik eristada poliitikuid ning ühiskondlikke jõude, kes ei kasutanud meediat mitte oma ideede vahetuse ja kommunikatsiooni, vaid ajupesu ja manipulatsiooni eesmärgil. On eristatav, kes siiski veel millegi pärast ka piinlikkust tunneb ja kel häbitunne säilinud ning kes mida tahes retoorika ja sobiva konteksti konstrueerimise teel püüab puhtaks pesta. Kui me ei ole ühiskonna ja moraali hägustajaid hukka mõistnud ja sellist käitumisviisi lubatavaks peame, oleme kaasosalised, sest ka sahkerdaja, mahhinaator ning korruptantki tajuvad lubatavuse piire läbi Teise.
Poliitilise kultuuri puhastamine on Sisyphose töö. Ja ometi on see tänases maailmas erapooliku, pigem üldhuvi kui kitsast kasu silmas pidava inimese peamine, kui mitte ainus lootus ja võimalus. Ka siis, kui meie iseseisvuse ja demokraatliku ühiskonna hälli juures olnud oma eksimusi pestes üritavad ühiskonna ja selle institutsioonide peale lasta, öeldes, et kõik on ühtemoodi pätid ja kaabakad ning vahet pole. On küll vahe. Ning Jaak Alliku lavastus on väike, kuid sümpaatselt idealistlik samm teel, kus loodetakse, et vaht õnnestub hajutada ja laialiveerevad moraalikividki kord taas pihku ning kokku saadakse.