Kerekid elavad Beringi mere ääres Tšuktši poolsaarel. Varasemad andmed kerekkide arvukuse kohta põhinevad teadlaste hinnangutel, mis omakorda lähtuvad Venemaa 1897. aasta rahvaloendusest, kui kerekina pandi kirja 102 inimest. Tollased etnograafid hindasid nende arvukust palju suuremaks, oletades, et see jäi 300 ja 600 inimese vahele. Teadlastele on viimased sada aastat pidevalt tundunud, et kerekke on olnud umbes sada. Üle pika aja loeti kerekid taas kokku 2002. aastal ja siis oli neid kaheksa (teadjad arutasid seejärel veebis, et see arv on hinnanguline, tegelikult olevat tollal kerekke olnud vähem). 2010. aasta rahvaloendusel pani end kerekina kirja neli inimest.
Mereäärne rahvas
Kerekkide enesenimetus on ankalgakku (mis tähendab mereäärseid inimesi). Kereki etnonüüm võeti etnograafilises kirjanduses kasutusele XIX sajandil. Etnograaf Vladimir Bogorazi arvates kujunesid kerekid korjakkide segunemisel tšuktšide ja Aasia eskimotega (kes elavad samuti Tšuktši poolsaarel). Teised asjahuvilised peavad neid aga aastatuhandeid omapärasena eksisteerinud hõimuks. Ametlikult loeti kerekke kuni 1930. aastateni korjakkide hulka kuuluvaks ja nende keelt korjaki keele murdeks. 1960. aastatel tegid teadlased aga kindlaks, et kerekid on omaette rahvas, kelle keel on sarnane nii tšuktši kui ka korjaki keelega. Kerekkide seas eristatakse põhja- ja lõunakereki etnograafilist gruppi ning kereki keeles kaht murret. Eriti hästi on kereki keeles liigendatud sõnavara, mis seotud nende elukeskkonna, kalapüügi ja mereloomaküttimisega.1 Üldse on teadlastel õnnestunud üles kirjutada 4000–5000 sõna, mis on ainuomased kereki keelele. 1991. aastal olid mõlemad kereki keele murded veel olemas. Üht rääkis üks ja teist kaks inimest. 2000. aastast kuuluvad kerekid Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja.2
Kangelaslik minevik
Mereäärse eluviisi tõttu olid kerekid juba ammu paiksed ja elasid ookeani kaldal maakodades. Merega seotud tulundus, eeskätt kalastus, on olnud kerekkide peamine elatusallikas. Põhitoiduks püüti nerkat (punast lõhet), gorbuušat, tšavõõtšat (idalõhet), ketat ja mägihõrnast, kiiremaks näljakustutuseks ka navaagat, meritinti, siiga ja hiidlesta. Kalavõrgud, nagu ka kaljudel pesitsevate lindude püüdmiseks mõeldud võrgud, tehti vanasti vaala soontest. Mereloomade küttimisel kasutati 1970. aastateni harpuune ja morsakihvast teraga tomahoogilaadseid nuiasid. Lisaelatusallikateks olid neil korilus (korjati merikapsast, molluskeid ja käbisid), lindude, karusloomade, mägilammaste ja metsikute põhjapõtrade küttimine. Kerekke peetakse koos eskimotega ka koerarakendi leiutajaks. Osa kerekke tegeles põhjapõtrade karjatamisega. Enne Vene vallutust olid kerekid piisavalt arvukad, et pidada tšuktšide ja korjakkidega karjamaade pärast sõda.
Venemaa allutas kerekid XVIII sajandi lõpuks, ent ametnike haldussuutmatuse tõttu ei seganud see asjaolu kerekkide elu veel pikka aega. Ka Vene õigeusu misjonit kerekkide seas edu ei saatnud. Kuigi alates XIX sajandist hakkasid piirkonnas tegutsema Vene kaupmehed, olid kerekkide põhilised kaubanduspartnerid hoopis ameeriklased, jaapanlased ja norralased. Enne Teist maailmasõda ei suutnudki Nõukogude valitsus Tšukotkal kaubandust korraldada ning kohaliku elanikkonna varustamine anti rahvusvaheliste lepingutega väliskompaniidele. Alles pärast sõda tõmbas Nõukogude Liit raudse eesriide üle Beringi väina ega lasknud kerekkidel enam Alaska vahet voorida. See samm halvendas Kerekimaa majanduskliimat oluliselt ning kutsus esile ka ühiskondlikke rahutusi. Seni ei olnud nad õieti arugi saanud, et elavad Venemaa koosseisus. XX sajandi keskpaigaks sai kerekkidele siiski selgeks, et venelased on oma Nõukogude võimuga tulnud, et jääda.
Olek ja maailmapilt
Kerekkidele tekitasid suuri raskusi XIX sajandi lõpus alanud mereloomade arvukuse järsk vähenemine, rõugeepideemiad ning moodne elu, mis kaotasid kerekiks olemise identiteedimotivatsiooni. Kerekkide juhtum näitab, et ka väikeste rahvaste omavahelised piirid võivad olla hämarad. Kerekid eraldusid korjakkidest ja mõnikümmend aastat hiljem sulandusid tšuktšide sekka, olles vahepeal korraks omaette rahvas. Tšuktšid (2010. aastal 15 908 inimest) ja korjakid (7953 inimest) on kohalikus kontekstis hiiglaslikud rahvad. Tuleb arvesse võtta, et need on Kaug-Põhja demograafilised mastaabid.
Võib öelda ka nii, et teadlased mõtlesid nad välja ja mõnda aega eksisteerisid kerekid eraldi rahvana ainult keeleteadlaste ja etnograafide töödes. Hiljem tunnustas kerekke ka riik ning pani nad olemasolevate rahvaste ametlikku nimekirja. Selle katkendliku protsessi käigus kujunes ebaselgetel põhjustel selge enesetunnetus. Aastakümnete eest, kui kerekid veel arvukas rahvas oli, püsisid nende seas endogaamsed hoiakud. See tähendab, et püüti ära hoida abielusid tšuktšidega, kes pidid naitumiseks kereki pruute röövima. Järelikult olid kerekid aru saanud, et teadlased käsitlevad neid iseseisva etnosena, sest enesetunnetus tekkis enne etnilist riigi poolt legaliseerimist. Seejärel hakkasid kerekid aga kaduma, kui mõõta kriteeriumidega, mis näevad ette selgelt piiritletud rahvaid või üldse mitte midagi.
Väljastpoolt vaadatuna on alles vaid paar kerekki, kes ei ole jõudnud tšuktšistuda. Kereki loogikast lähtudes ei pruugi aga midagi lahti olla. Kereki muinasjuttudes ja muistendites on palju kahekõnet. Kerekid arvavad, et niimoodi tuleb müütiline teadmus selgemini esile. Vaimude, loomade ja taimede juttu ligikaudselt ümber sõnastades ei saa jutt iialgi olla piisavalt tõene. Inimesed lihtsalt ei oska olla natuke valetamata. Kerekkide maailmapildis puudub ajadimensioon. Pole minevikku ega tulevikku, kõik eksisteerib ühekorraga. Vaimud ja esivanemad peavad saama otse rääkida, sest ümberjutustamine looks tingliku ajadistantsi, mida aga põhimõtteliselt olla ei saa. Selles ajatus maailmas on korraga müüdiolendid, jumalad ja elavad kerekid, kes võivad natukeseks ajaks mingisse näivasse hämarusse tõmbuda.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Margus Kolga, Igor Tõnurist, Lembit Vaga, Jüri Viikberg, Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn: Nyman&Nyman LNT, 1993, lk 175–177.
2 Е. П. Батъянова, Кереки. – Энциклопедия, http://knowledge.su/k/kereki-