Õigeusu muusika festivalist “Credo” on selle kunstilise juhi Valeri Petrovi eestvedamisel kujunenud enam kui kümneaastane traditsioon. Samas niisugune traditsioon, mis avardab meie kuulajate maailmapilti kaugemalegi kui vaid vene õigeusu kultuuriruumi – seekord tänu Liibanoni laulja Ghada Shbeiri esinemisele koguni süüria ortodoksi kirikumuusikasse. Nagu sellel festivalil juba tavaks saanud, oli tänavugi esinejaid n-ö seinast seina: kõrvuti niisuguste proffidega nagu Moskva Patriarhaadi Koor ja Orthodox Singers ka lastekoorid nii meilt kui mujalt. Ja muusikatki: iidsetest vanavene znamennõi ja bütsantsi viisidest Cyrillus Kreegi ning Arvo Pärdini. Oli ka kodumaiseid üllatusesinejaid, ent neist hiljem.
Moskva Patriarhaadi Koor Peresvet (muuseas, mungast vägilane Aleksandr Peresvet oli Kulikovo lahingu kangelane) on meie koorimuusika-huvilistele juba küllalt ammune tuttav. Seekord esineti 24. IX Kaarli kirikus Vladislav Kossarevi juhatusel kontserdiga “Vene õigeusumuusika šedöövreid”, mis oli üles ehitatud nagu kirikuviiside antoloogia ajaloo hämarusest pea tänase päevani (Sviridov). Varasemast mäletan eredalt selle koori ülimadalaid basse ehk oktaviste, tänavu neid küll kuulda polnud, ent pettuda ei tulnud sellegipoolest.
Kontserdi alguse znamennõi viisi “Taevane Isa” monoodiat kuulates võis tahes-tahtmata täheldada, kui lähedane on see oma voolavuses ja astmelises liikumises gregooriuse koraali ajatule voogamisele. Ning Moskva meeskoor esitas seda ka väga ühtse hinguse ja fraseerimisega, samuti Bütsantsist pärinevat vaimulikku laulu, mis kõlas kui euroopalik melismaatiline organum. Ent Suprasli peakiriku viis “Jumal on meiega” näitas, et ülemaise rahu kõrval on õigeusu muusikatraditsioonis käibel ka märksa kirglikum ja dramaatilisemate intonatsioonidega kirikulaul, kus ülimas legato’s koorivokaal kombineerub eeslaulja sisendusjõulise tekstiretsitatsiooniga ühel noodil. Pikk ja isegi omamoodi staatilise arendusega lugu.
Järgnenud “antoloogiliste kirikuviiside” esituses võis kuulda nii koori väljendusrikkaid dünaamikakontraste, muljetavaldava kõlaga tenorite ansamblit (XVIII sajandi anonüümse autori “Inglid rõõmustavad”) kui väljendusrikast kulminatsioonikujundust (Glinka “Olgu mu palve”). Ning Tanejevi vaimulikku muusikat kuulates ei saanud märkamatuks jääda seegi, kuivõrd pastelselt, ent samas reljeefselt kõlas Moskva Patriarhaadi Koorilt vokaalpolüfooniline tekstuur. Vaatamata väikestele segadustele-muudatustele kava lõpuosas, oli see kahtlemata ilus kontsert, mis peaks publiku garanteerima ka koori järgmiseks Tallinna kontserdiks.
Nii mõndagi huvitavat jäi silma-kõrva ka festivali lõpetaval galaõhtul Estonia kontserdisaalis. Kõigepealt eelmainitud Ghada Shbeir (Beirut) oma a cappella soolokavaga: juba lauljanna esitatud süüria päritolu jõululaul (aramea keeles afis li mor) viis mõttele, et need rohked idamaised melismid, mis meloodiajoonist pidevalt kaunistasid, ja ennekõike laadi orientaalne värving ei seostu küll kuigivõrd meile teada õigeusu muusikaga. Pigem ikka ettekujutusega araabia maade traditsioonilisest helikunstist ning (miks ka mitte!) kõhutantsuga. Ja nii ka ülejäänud lood, kus võis nautida eksootilist häälekoloriiti ning mitmesuguseid vokaalseid arabeske. Shbeiri esinemine tipnes koostöös eesti vokaalansambliga Orthodox Singers: Valeri Petrovi juhatusel kõlas süüria viis “Au olgu” kui kahe vahelduva monoodia dialoog, mida toetasid meie lauljate burdoonhääled. Mõistagi säilis araabiapärane koloriit siingi, ent senisest märksa intensiivsemas rüüs ning läbi aktiivsema emotsionaalse suhte.
Lastekoor Raduga (Tallinn) oli repertuaari raskusastet (Tšaikovski ja suurkloostrite viisid) arvestades mõistagi tubli ja seda hoolimata tüdrukute vokaalsetest pingetest-pingutustest kõrges registris. Ent dirigent Natalia Kuzina eksalteeritult suured ja hoogsad žestid lubavad arvata, et tema lennukus aitab kooril edaspidi need “kõrgusbarjäärid” ka sama hoogsalt ületada.
Tõelise üllatajana mõjus kõnealusel galakontserdil aga meie kammerkoor Ru:nekund Mareks Lobe juhatusel, nende esituses sai kuulda kena valikut Cyrillus Kreegi “Taaveti lauludest”. Juba esimesena kõlanud “Alguslaulu” märgistas hea karakterikujundus, seda nii tänu aktiivsele tempole kui koori selgele diktsioonile. Väike kõlatasakaalu nihe tabas küll “Taaveti laulu nr 121”, kus mahlakate basside-baritonide ansambli kõrval kippus tenor liighelisevalt esile tükkima, ent mida edasi, seda paremaks esitus läks. Ja ettekandeliselt parimaks võib lugeda “Taaveti laulu nr 121”, kus oli hästi kõlama pandud impressionistlikultki mõjuv lüürika. Sõnaga – läbinisti poeetiline esitus, mille fantaasialend kujundas ka mõjuva forte-kulminatsiooni.
Tore festival. Ning lõppsõna asemel “Credo” korraldajaile edaspidiseks ka üks soovitus: kui festivali kavaraamat on juba ilusti kolmes (eesti, vene, inglise) keeles trükitud, siis pole enam mõtet seda teksti enne kontserti kolmes keeles teadustada. Eriti Kaarli kirikus, kus ilma mikrofonita niikuinii ainsastki sõnast aru ei saanud.
