Maailmas, s.t meid ümbritsevas tegelikkuses, on ikka imelikke asju küll. Imelik on mõtelda, et inimene ei saa mitte kunagi olla lihtsalt inimene, vaid ta peab alati olema mingikeelne inimene, kas või näiteks eestikeelne. Keelsus (või oleks õigem ütelda keelelisus, ehk lingvistilisuski?) on seega inimese liigitunnus, ja seda vähemalt kahes mõttes. Esiteks – teeb inimese inimeseks kui niisuguseks. Teiseks – teeb ta konkreetseks, lingvistiseerib, määrab maailmatajumise vormi. Määrab selle, millise foneetika, leksika, morfoloogia ja süntaksi läbi ta tegelikkuses kohaneb ning eksisteerib.

Kõige rohkem pidavat meid ümbritsevas tegelikkuses olema siiski hiinakeelseid inimesi, neid olevat rohkem kui miljard, räägitakse ju, et iga neljas inimene maailmas on hiinlane jne. Meie probleem taandub paraku küsimusele, mitu eesti keelt üldse olemas on. See tähendab: mitme eesti keele arendamiseks Eesti Vabariik raha peab andma? Sest Eesti Vabariik oli eelkõige lingvistiline nähtus – Valga/Valka probleem oli sellega igatahes põhimõtteliselt seotud. Kõige tähtsam sõna eelmistes lausetes ongi “oli”, mis omakorda tähendab, et tänapäeval enam nii ei pruugi olla.

Tänapäeval on jällegi “venestamine”, ümberrahvastamine õhus – ainult et “venestatakse”, “peedistatakse” inglise keele peale, ja seda ei tohi tänases Eestis amerikaniseerimiseks nimetada, sest USA on juhtumisi just see meie kõige parem sõber, kes meid 1944-1945 Stalinile maha müüs. Mida aga ütleb eesti kirjanduse kolikamber eesti keele kohta?

Ärgem rääkigem siinkohal emakeele päevast ja mingist mütoloogilisest Kristian Jaak Petersonist, kes kunagi (üle-eelmisel sajandil!) kobises midagi – et kas siis selle maa keel ei või jne. Vastame Kristian Jaagule kohe ja kärmesti – ei või! Selle maa (kui see ikka oli Eestimaa?) keel (kui see ikkagi oli eesti keel?) ei või! Eesti keelel ei ole piisavalt (lingvistilist? poliitilist? seksuaalsetki?) potentsi! Vähemalt tänase Eesti Vabariigi meelest – sest just selles riigis koostatakse parasjagu kõrghariduse rahvusvaheliseks muutmise strateegiat, mis bürokraatia keeles tähendab kõrghariduse “venestamist”, s.t muutmist ingliskeelseks.

Ja siis tulebki kolikambrist kolistades Ado Reinvald (1847 – 1922) oma luuletusega “Kodukeel”: “Kui kuninglikult kõliseb / mu ema kodukeel, / mis väikses saunahurtsikus / ma kuulsin eluteel! /—/ Kui jõuab kätte talvekuu / ja sume sügise / siis nagu eesti keelega / mind hüüaks eideke. // Ja nagu manitseks ta mind / sealt haua põhjast veel: / “Laps, pea ehteks surmani / su ema kodukeel!””

Aga, jah, Reinvaldi kooliharidus oli minimaalsemast minimaalsem – mis on temal ütlemist kõrghariduse kohta! Räägib siin mingist “kuninglikult kõlisevast ema kodukeelest”! Po-angliiski naada, Aadu, ponimaješ, in English, let’s do it in English! Ja siis tuleb kolikambrist eesti üks naiselikumaid, s.t sentimentaalsemaid luuletajaid Anna Haava (1864 – 1957), kes kirjutas aastal 1900 luuletuses “Köögis seisab”: “Köögis seisab – ootab, ootab / meie armas emakeel… / Kulla härrad, prouad, preilid, / laske tuppa eesti keel. // Laske tema lausa saali, / paluge ta laudagi – / imelikud eesti saksad, / võtke mõistust vähegi! /—/ Köögis seisab, ootab vahvalt / paljukannatanud keel: / saalis sasisevad õled, pillerkaarib kadak veel…” Oluline on igatahes Haava väga täpne kujund – “saalis” (näiteks kas või Tartu (rahvus)ülikooli aulas!) sasisevate õlgede peal pillerkaaritamas (mitte enam “veel”, vaid hoopis “jälle”!) kadak (Tartu ülikooli rektor? õllekapp Tartu (rahvus)õllega käes?) ja jorisemas internatsionaalset üliõpilashümni “Gaudeamus igitur” (selle peaks küll kiiremas korras korralikku inglise keelde tõlkima, sest ega siis üks õige “ömerikän” mingist känsas sitist sellest ladinakeelsest jurast ometi aru pea saama). Nii et eesti keel kui teaduskeel nullitakse, eesti keelest saab köögikeel.

Lugedes eestikeelsete haridusbürokraatide hiljutisi arvamusi eesti keele alaväärsuse kohta (raha toob sisse ainult ingliskeelne haridus!), on selge, et mängus “rahvus või raha” võidab raha. Eestikeelsus on saanud ostu-müügi objektiks. Eestikeelsus müüakse lihtsalt maha. Rahvuse asendab raha. Kummaline on vaid, et selle müügitehingu eestvedajaks on saanud Tartu ülikool, mis väidetavalt peab ennast rahvusülikooliks. Isegi ei tea, kas sel puhul hüüda meie nn rahvusülikoolile “slaava jurjevskomu universitetu” või siis po angliiski “glory to the Universitas Dorpatensis”. Jätame siinkohal selle piinliku sõna “eesti”, seda peab häbenema, loomulikult on see anakronism. Aga, jah, kuidas seda linna, mis eestlaste jaoks on Tartu, peaks üldse kutsuma – kas Derpt või Dorpat või Jurjev? Ja mida Paul Ariste selle kohta ütleks (aga Ariste kirjutas isegi vadja keele grammatika eestikeelsena!). Igatahes ja irooniliselt – edu teile, Youryeffi (ministeriaalsed ja ülikoolilised) eestikeelsed venestajad!