VI Artishoki biennaal Balti jaamas 20. – 28. X. Kuraator Sten Ojavee, kunstnikud Dmitri Gerassimov, Ragne Kikas, Laivi, Kris Lemsalu, Claudia Lepik, Tanja Muravskaja, Kärt Ojavee ja Jaanus Samma ning kirjutajad Aet Annist, Gustav Kalm, Oliver Laas, Margit Lõhmus, Francisco Martinez, Siim Nurklik, Aleksander Rostov, Anne Vetik ja Annamari Vänskä, korraldajad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Artishok.

Umbes seitse aastat tagasi osalesin Tartu ülikooli teise kursuse tudengina Jaan Elkeni nüüdismaalikunsti tutvustaval kursusel. Hindelise lõputööna pidime kirjutama arvustuse ühest väljas olevast näitusest ning mina valisin oma töö aluseks Jaan Toomiku isikunäituse Vaala galeriis. Täpsed põhjused on ununenud (küllap olid Tartu-Tallinn-Tartu bussipiletid minusugusele liialt kallid), aga näitusele ma enne kursusetöö tähtaja kukkumist ei jõudnud. Õnneks oli näitust väisanud aga üks minu – küll üsna kunstikauge – sõber, kes lahkelt mulle Toomiku maale ja näituse kujundust kirjeldas. Internetist leidsin mõned avamispäeval tehtud udused fotod. Olles varustatud selle vähese infoga, kirjutasin fantaasiapõhise arvustuse ning saatsin kerge südamevärina saatel teele. Minu suureks üllatuseks ilutses nädala pärast õppeinfosüsteemis vastava kursuse lahtris suur ja silmatorkav A, kommentaariumis õppejõu kiidusõnadki. Arvan, et ei enne ega pärast ei ole ükski mu arvustus nõnda positiivset vastukaja pälvinud. Olin rõõmus, et minu väike kelmus nii hiilgavalt läbi läks, aga teisalt … mingi osa minu usust kunstikriitikasse suri tol hetkel jäädavalt.

Iga kahe aasta järel, kui kuulutatakse välja uus Artishoki biennaal, tuleb see lugu mulle taas meelde. Eriti teravalt 2016. aastal, kui ise kirjutajana biennaalil osalesin. Seda formaati saatev igikestev poleemika tõukubki peamiselt küsimusest: kuidas kirjutada teosest, mida arvustaja valmiskujul ega näitusekontekstis kogenud ei ole? Minu arvates on see küsimus end suuresti ammendanud, sest, nagu biennaali ajaloost nähtub, on see igati võimalik. Kindlasti ei ole tulemuseks klassikalised retsensioonid – pigem on iga kirjatöö omaette kunstiteos. Ühel või teisel viisil leiab iga kirjutaja eelnevaid infokilde omavahel ühendades mooduse omalt poolt teoseid täiendada, näitusekülastajatele ootamatuid vaatenurki pakkuda või miks mitte – teostest hoopis kaugeneda ja oma mõttevoolu sukelduda. Sest millal veel on kirjutajatel see võimalus, kui mitte Artishoki biennaalil?

Kuraator Sten Ojavee oli kirjatööde formaadivabadust kasutades andnud kommenteerija rolli neile, kes tavaliselt kunstikriitikat ei kirjuta: videomängude disainer, antropoloog, etnoloog, filosoof, kirjanik, sotsiaalteadlane ja kunstnik. Sellest lähtuvalt jagunesid tekstid laias laastus kaheks: Aet Annist, Gustav Kalm, Oliver Laas, Francisco Martinez ja Annamari Vänskä lähenesid teostele akadeemiliselt kontekstualiseerivalt, Aleksander Rostov, Anne Vetik, Siim Nurklik ning Margit Lõhmus lubasid endale assotsiatsioonidel põhinevat mänguvabadust. Tavapärase kriitikute vestlusringi asemel oli ühte festivaliõhtusse kokku kutsutud kriitika lugemisgrupp, kus Artishoki biennaali algataja Maarin Ektermann pärast kirjutiste läbilugemist kõigi kirjutamisstiili kohta tagasisidet andis. Kuna kirjutajad on nende kohta tehtava kriitika osas vähemalt viimaste biennaalide ajal justkui vanajumala selja taga olnud, siis oli selline kriitika kritiseerimine igati värskendav ja teretulnud.

Tavapäraste õhtuste kunstnikuvestluste asemel oli Ojavee koostanud loengu- ja vestlusprogrammi, kus käsitleti biennaali katusteemat „Mood ja rahvuslus“. Näiteks pidas Annamari Vänskä Aalto ülikoolist loengu moe ajaloost ja -teooriast, rahvaluuleteadlane Andres Kalkun rääkis seto kultuurilisest identiteedist ja rahvuspärandist ning Tallinna ülikooli õppejõud juhtisid filosoofiaseminari. Teiste eluvaldkondade spetsialistide kaasamine kunstivestlustesse ja publikuprogrammi on viimastel aastatel aina populaarsem. Võtkem näiteks Von Krahli teatri 25. aastapäeva tähistanud loengusari „Jaik“, kus teatripubliku ette astusid näitlejate asemel bioinformaatik, ökoloog, ajuteadlane, tehnoloogiaettevõtja jne. Seni kuni fookus ei kao, on selline mulli lõhkumine kultuuriväljal ainult teretulnud.

Olen jätnud lähemalt peatumata biennaali ideelisel lähtepunktil – moe ja rahvusluse suhetel. Näituse tutvustuses võetakse kokku: „VI Artishoki biennaal on kaasaegse moe näitus, mille eesmärk on pakkuda välja erinevaid võimalusi, kuidas käsitleda rahvusidentiteeti ja rahvuslikku moodi. Näitus esitab väljakutse levinud arusaamale rahvusest kui millestki etteantust ja suletust.“

Rahvuslus on tabu nagu ühekordselt kasutatav plast, kuid erinevalt plastist, mille võime üheselt hukka mõista, on rahvuslus palju komplitseeritum. Seega olin enne biennaali algust ootusärev: kuidas lahendavad kunstnikud selle konfliktse teema, kuidas toovad välja rahvusluse kohta käivad tabud ning kuidas tõstavad esile nähtuse positiivse poole? Nagu tutvustusest nähtub, oli teoste loomise lähteülesandeks kummutada arusaam rahvuslusest kui ühiskonna ühe segmendi eraasjast, mis meid kõiki oma suletusest hoolimata mõjutab. Lihtsamalt, kunstnike ülesandeks oli luua teos, millesse on kodeeritud dialoog.

Balti jaam on selliseks teemakäsitluseks perfektne näitusepind. Ilmselt ei ole Tallinnas ega mujal Eestiski teist kohta, kus paljudest rahvustest, sotsiaalsetest gruppidest või ideoloogialt erinevad inimesed nii tihedalt omavahel põimuvad. Biennaali korraldajad olid sellele ka mõelnud: nii olid kõik näitusetekstid tõlgitud inglise ja vene keelde ning näitusesaali uksed olid päevasel ajal lahti (Artishoki puhul ei ole see ootuspärane). Loodan väga, et kõik huvilised, ka need, kes juhuslikult või pelgalt sooja saamiseks sisse astusid, võeti avasüli vastu ning väljapaneku kontseptsiooni selgitati ka neile, kes kõrval asuvate turuputkade vahel aega veetes end kodusemalt tunnevad ning olid ehk esimest korda sattunud nüüdismoe näitusele.

Näitusega kaasnevad loengud, tekstid ja kohapealne suunanäitaja-seletaja olid biennaali teema mõtestamiseks äärmiselt vajalikud, sest teosed ise liialt avalateks dialoogipartneriteks ei osutunud. Mõtisklesin kaua, kas leidsin mõne uue niidiotsa rahvusluse mõistmiseks. Ei vist. Kuid sümpaatsena mõjus näitusetervikust õhkuv tüüne rahu, mis annab lootust, et sel kirglikul teemal saab sõna võtta ka analüütiliselt, kainelt ja kaalutletult. See on äärmiselt tähtis.

Viimaks mõned praktilisemat laadi tähelepanekud. Geniaalselt lihtne moodus oli leitud oma näitusekataloogi koostamiseks – igal õhtul olid saalis väljaprindituna kõik tekstid (mõnusas kotti mahtuvas formaadis) ning nende kogumiseks kiirköitjad. Veelgi parem oleks, nii käepärasuse kui keskkonnahoiu seisukohast, kui kogu info oleks kättesaadav ka Artishoki veebisaidil. 2016. aasta Artishoki Evelyn Raudsepa kureeritud äärmiselt põhjalik veebikodu, kus on arhiveeritud teoste fotod, videod ja samuti kõik biennaaliks kirjutatud tekstid, võiks saada teed rajavaks eeskujuks.