Raamatu järelsõnas kirjutatakse, et Michel Houellebecq on kirjanik, kelle kirjutised ja provokatiivsed väljaastumised on üksjagu furoori tekitanud ning tänu kellele kõneldakse kirjandusest taas kirega. Samas on mõneti üllatav, et “Võitlusvälja laienemine” ise sellist muljet ei jäta ning tundub, et isegi ei toeta. Miks on see nii? Ühelt poolt muidugi esikromaani küsimus: “Võitlusvälja laienemine” on Houellebecqi esimene romaan ning seega ilmselt pihtimuslikum ja vähem provokatiivne kui mõni järgnev. Kirjanduses on tavaline, et esimeste raamatute mina-intentsioon kattub autori omaga rohkem, üks “mina” on vaja endast lahti kirjutada, et saavutada teatud vabanemine. Hiljem on võimalik see subjekt lammutada, temaga mängida ja võtta sisse erinevaid positsioone (nt järelsõnas viidatud enfant terrible’i positsioon, mis Houellebecqil praegu prantsuse kirjanduses olevat). Houellebecq pöördub esialgu lugeja poole lausa sentimentaalses laadis (mõelgem nt XVIII sajandi prantsuse sentimentaalse romaani traditsioonile), kuid edaspidi see mulje hajutatakse. Peamiselt ei mõju “Võitlusvälja laienemine” šokeerivalt aga siiski seetõttu, et šokeeriv sõnaruum asub eesti kultuuris praegu ilmselt kusagil mujal. Tulles veel kord tagasi raamatu järelsõna juurde, mainitakse seal, et Prantsuse ühiskonnas näib sõna tasandil olevat hulk tabusid. Eestis selline sündsustunne puudub, tabuteemad on teised, seksist ja seksuaalsusest kirjutamine ei tekita vastureaktsiooni, vaid pagendab arutelu pigem naistelehtede külgedele. Sellest on muidugi kahju, tabuteemad suudavad lugejapinget hoida juba puhtalt sõna tasandil ning muudavad teksti nauditavaks mänguks lubatava ja lubamatu piiril. Ometi pole Houellebecqi raamat ju mingi naistekas, küsimus on siin hoopis muus. Milleski, mida Houellebecq kirjeldab järgmiselt: “Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks; telekommunikatsioonivahendid arenevad kiiresti; korterite sisustusse ilmub üha uuemat tehnikat. Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. Ja vähehaaval ilmub nähtavale surma pale kogu oma ilus. Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore” (lk 15).
Eksistentsiaalne hoiak
“Võitlusvälja laienemine” kerib ennast lahti eksistentsiaalselt alussituatsioonilt, kus ühel pool kummitab tegelast olemise kui sellise absurdsus, teisel pool seisab seinana moodsa maailma tehniline loomus, mis teeb igasuguse läheduse võimatuks. Juba raamatu alguses kerkib meie ette eksistentsiaalne absurdiakt, täiesti põhjendamata tegu: keegi tavaline naine võtab end järsku peol riidest lahti, keerutab end veidi ringi ja paneb uuesti riidesse. Millega on selline käitumine motiveeritud? Ilmselt mitte millegagi, sest kõigi tegude taga haigutab tühjus, tunne, et kunagi oli elu, aga enam mitte; enam mitte, sest inimesest on saanud üks osa sellest, kuidas tehniline maailm koos seisab.
Raamatu peategelane on ühes informaatikafirmas keskastme töötaja. Tema elu kontrollivad kindlad reeglid. Seejuures ei kohta ta mitte kusagil enam iseennast ega ka teisi, mis omakorda tekitab tuimust ümbritseva suhtes. Ta tunneb, et kui lapsena suudetakse maailma vastu veel mingit huvi üles näidata, siis teatud hetkest jäävad alles ainult käitumismudelid. Raamatu ehitavad üles järjestikused lõigud, kus peategelasele paljastuvad tühjuse erinevad kehastused teda ümbritsevates inimestes. Sellest peab järelduma, et mitte ainult tema ei ole üksi, vaid samuti kõik teised. Üksindus, tühjuse tunnetamine ning “aimdus, et elu sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega” (lk 12), on universaalne. Maailma instrumentaalne pale kätkeb inimesed ja nende suhtlemise võrku, kus suudetakse üksteisest ainult üle vaadata ning tõelised inimsuhted muutuvad järjest võimatumaks. Inimesed on küll pidevalt millegi jaoks välja nõutud, kuid igatahes mitte teineteise või endi tabamiseks.
Selline lootusetu üksindus muudab maailmas olemasolemise absurdseks; “Teod saavad tehtud, aga tegijaid pole”, nagu kirjutab Sattipathana-Sutta (lk 124); elu läheb luhta. Ometi ei peitu raamatu eksistentsiaalne paatos, selle tegelik eksistentsiaalne hoiak, olemise absurdsuse teravas teadvustamises iseenesest, vaid selles, et kõige kiuste olemist ikkagi jätkatakse. Millelgi pole küll mõtet, kuid ometi ei taha tegelane surra, vaid valib teadlikult absurdi ehk elu jätkamise. Surm on siin raamatus üleüldse madaldatud, sellest saab väike tühine asi; seda kirjeldatakse mitmel pool, kuid see on alati võõras, teise inimese surm, mis jääb niisamuti absurdseks kui sellele eelnenud elu. Kuigi ühtegi väljapääsu pole näha, hoiab inimene end kramplikult pinnal. Niisiis: kui lootust ei ole, tuleb läbi ajada lootuseta. Tühjust on võimalik leevendada vaid teise inimese kaudu, mis oleks omamoodi tühjuse ülekavaldamine. Tühjuse lõputu peegeldus vastastikku asetatud peegeldustes moodustaks võrgustiku, millest kinni haarata: “Kui peegel peegeldab päevast päeva vaid ühte ja sama lootusetut pilti, siis kaks paralleelset peeglit moodustavad ja arendavad koos välja korrapärase ja tiheda võrgustiku, mis juhib inimese pilgu lõpmata kaugele, annab sellele, tänu geomeetrilisele korrapärale, piiritu vabaduse näha kaugemale kannatustest ja maailmast” (lk 120).
Houellebecqi raamatus jääb selline piiritu vabadus täielikult saavutamatuks, sest igasugune olemine on taandatud tehniliseks näivuseks. Mehaanilise üksluisuse võidukäiku toetab see, et inimestevahelise läheduse puudumine sunnib tegelased seksuaalsesse ilmaolekusse.
Kastreeritud inimene
Üksinduse paratamatuks kaasnähtuseks on seksuaalne frustratsioon. Õigemini vastupidi, seksuaalsest frustratsioonist saab siin enamik asju alguse. See läbistab kõik pinnad. Juba tegelaste välimus on enamasti eemaletõukav, seega on eksistentsiaalne üksindus ka väliselt toestatud. Houellebecq kirjutab: “Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse sentimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järguliselt, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts. Ja mõistagi elataksegi seejärel nagu vana narts; vananedes muututakse vähem võluvaks ja seetõttu kibestunuks. Ollakse noorte peale kade ja seetõttu vihatakse neid. See allasurumisele määratud viha läheb üha mürgisemaks ja kangemaks; seejärel see leebub ja kustub nagu kõik muugi. Jääb ainult kibestumus ja vastikus, haigus ja surmaootus” (lk 92).
Selline seksuaalselt pärsitud inimene on heidetud võitlusväljale, mis aegamisi aina laieneb. Võitlus toimub igal elualal, igas vanuse- ja ühiskonnaklassis. Kuni ei jäägi alles muud kui võitlus, millest igasugune tegelik seksuaalsus on ammu eemaldatud, saladuse asemele jääb kasutu auk. “Peenise võib alati ära lõigata, aga kuidas unustada vagiina tühjust?” (lk 37) Kastreeritud inimest kehastab hästi Tisserand, peategelase järel olulisuselt vahest teine tegelane, eriliselt inetu kuju, kelle seksuaalsed püüdlused on juba eos nurjumisele määratud, saades oma (absurdse) lahenduse kiirteel purustatud autos surma tungides.
Tõuseb küsimus, kas käitumismudeliteks muundunud sugutungiga inimene saab olla vaba või õnnelik? Ühe raamatutegelase arvates polevat vabadus midagi muud kui võimalikult suur hulk valikuid ning informatsiooni võimsuse kasv ja võrgu üleilmastumine tõstvat seega ka vabaduse määra (lk 32-33). Selline arusaam iseloomustab markantselt tehnoloogilisse varjatusse langenud inimest, kellele näivus maailma ette peegeldab. Ja siiski peitub sellise vabaduse kerg(l)uses oma pelutav võlu, millesse minategelane end pidevalt tõmmata laseb. Niisuguse vabadusega kaasnevat õnne on võimalik kogeda aga ainult siis, kui sellesse uskuda. Minategelane ei usu, seetõttu on teiste õnn tema jaoks kadestamatu.
Kui aga õnn on kadestamatu, pole ka vabadusega midagi peale hakata ning tegelane jätkab oma ringkäiku tühjuses.
Kirjutusest vabanemine
“Võitlusvälja laienemist” iseloomustab Jumala juuresolu puudumine. Suur Arhitekt on küll kusagil olemas, ent see pole halastaja Jumal. Maailm toimub ilma tema sekkumata, Jumal on ehk olemas, aga ta on parajasti (ja fiktsioonimaailma mõttes igavesti) ära. Jumala asemel loob ülevust, nagu öeldud, absurdi vastuvõtmine tema täiel määral. Ometi ilmneb, et kui inimene peab ise hakkama saama, on ta ka inimesest kui sellisest ilma jäetud ning võib igal pool kohata vaid erinevaid mudeleid. Seetõttu ei saa “Võitlusvälja laienemist” pidada sentimentaalseks kirjutuseks, kuigi alguses sellist võimalust näidatakse. Ka siinne jutustamisviis illustreerib toda Jumalata olekut. Jutustaja on küll minategelase juures, kuid temast modaalselt eemaldunud, ei ela talle kaasa. Tegemist on omamoodi topeltkirjutusega, kus nägemisinstants ja jutustamisinstants ei lange alati kokku ning jutustaja suhestub tegelasse irooniaga. Raamatu alguses küll väidetakse, et järgnev on autobiograafiline kirjutus, kuid mida edasi, seda enam iseseisvub “mina” jutustajast. Jutustaja väidab, et kuigi kirjutamine ei too leevendust, suudab see vähemalt maailma piiritleda ja annab aimduse teatud koherentsusest, teatud tõelisuse idee (lk 14-15). Kui maailma piirid hakkavad hajuma ning tõelisus muutub küsitavaks ja mittekoherentseks, ei pääse ka jutustaja sellele enam ligi, jääb ainult “mina”. Raamatu areng on muu hulgas otsekui tegelase kirjutusest vabanemise katse, mis raamatu lõpuks ka saavutatakse. Siin pole jutustajal enam võimalust sekkuda, tegelane on üksi iseendas ning nüüdseks täielikult eritlematu maailm on kohe teisel pool tema nahka.
Väljaastumine ja tagasitõmme
Mis jääb siis elu absurdsuses üle? Kuidas on võimalik ennast (ja teisi) ületada? Kuidas pääseda passiivsest vaatlejapositsioonist? Üheks võimaluseks on radikaalselt maailma sekkuda, teha erakordne akt, milleks „Võitlusvälja laienemises” saab (rituaalne) mõrv. Tegu oleks äraspidise kiremõrvaga, mis oleks tegelikult motiveeritud ainult maailma struktuuri sekkumisena, niisiis üleinimliku teoga. Oma Robespierre’i-armastuses tuletab meie peategelane siin meelde Julien Soreli (Stendhal “Punane ja must”), kes magas, Napoleoni pilt padja all, ja unistas millestki erakordsest. Ent iseloomulikult jääb mõrv siiski toimumata, läheb nurja, moodustab järjekordse eksemplari ebaõnnestumiste reas, justkui kastreerituse viimase kinnituse. Järelikult jääb üle ainus (ilmselt liigagi etteaimatav) lahendus – hullumeelsus. Nüüd on absurd lõpule viidud ja põhjendatud. Tegelane on iseenda vang, maailm on temast eraldatud ega saa teda enam mõjutada, maailm nüüd lihtsalt on, tegelane on tagasi alguspunktis: “Ja korraga kõik kaob. Tugev mõtteline kõrvakiil toob mu tagasi iseenda juurde. Ja ma uurin ennast ja ironiseerin, kuid samal ajal ei kaota ma austust iseenda vastu. Tunnen, et olen tõesti võimeline manama esile kujutluspilte! Kuivõrd selge on veel see pilt, mis mul on maailmast! Lausa imeline on see rikkus, mis minus sureb; ma ei pea enda pärast punastama; ma vähemalt üritasin” (lk 126).
Lõpetuseks
Kui mulle toimetusest Houellebecqi raamat anti, öeldi selgituseks, et see kõneleb moodsa inimese üksindusest, mis ei tohiks mullegi võõras olla. Ja tõepoolest, kes suudaks tänapäeval veel pageda ühetaolisust tootva maailma masinaloomusest, millel õnnestub kõigis elu avaldustes asetada inimese ja teise vahele näivusloor. Moodsat üksindust ja vastuseta jäävat sõna kohtab eesti kirjanduses juba Mati Undi „Võlas”, ehkki poeetilisemal moel. Elamise poeesia ongi väljaspääs, mida ihaleb Houellebecqi „Võitlusvälja laienemine”. Kuna igapäevaelus pole inimesel võimalik enam kohata teisi inimesi ega asju endana, tõuseb ihaldatav vabadus alles sellest, kui ta suudab neid tühjuse peegelduste kiuste tabada kujundlikul teel.