Moskvasse! Seda teatriloolist hüüet ei hõigatud kordagi. Tšehhovi provintsiängi oli välja vahetanud Platonovi tööliste-talupoegade nukker absurd.
Seekord ei olnud Moskvas nii kuum kui möödunud aastal. Ilm oli külm ja tänaval ei vohanud revolutsioonimeeleolu. Ühe jala ja kurva näoga kerjus sõjaväe puhvaikas kerjas Punasel väljakul. Läksime tast mööda GUMi tuulevarju ja olime just kohviplatsil hirmkallite inimtühjade boutique’ide vahel istet võtmas, kui tuttav kerjus reipal sammul meist möödus, kaua sa vilu ilmaga ikka kannatad. Mis veel? Ummikud olid paisunud, kuid autod seisid stoilise rahuga nagu parkimisasendis. Metroosse oli sõitjaid juurde tulnud, tipptunnil lükkas mass su jõuga rongiuksest sisse, valjuhääldi hoiatas agressiivsete teismeliste rünnaku eest, meid ei rünnanud keegi. Juurde oli tulnud demokraatliku hinnaga Jaapani söögikohti, vahel vonkles nende uste taga järjekord. Teatrid olid publikust pungil ja isegi piletispekulante kohtasin korra Peterburi teatri külalisetenduse eel. Punase väljaku ümbruse kvartalites käis kapitalistlik löökehitus. Eestlane Moskvas ei tekitanud kelleski mingit tundetulva.
Traditsioon
Vene inimene ei oota oma teatrilt igapäeva teravusi, ta tahab, et kõik oleks hea ja ilus, et saaks argipäevast priiks, sõnastab Moskva teatrikriitik Marina Davõdova oma kaasmaalaste teatriootuse.
Vanameister Lev Dodin ja nooremas keskeas leedulane Mindaugas Karbauskis: mõlemad auhinnatud tegelevad minevikuga, mõlemaid iseloomustab psühholoogiline läbielamisteater ja läbitöötatud dialoogirežii, eelistavad selgepiirilist vormi ja on tublid modernistid.
Kuldne Mask parima suurvormi eest Lev Dodinile – „Elu ja saatus”, Peterburi Väike Draamateater. Inimesed võrkpalliplatsil palli tagumas, hetk hiljem on võrgust saanud trellid, mis jooksevad diagonaalis üle lava, lahutades ja lõhkudes saatusi. Osa inimesi on Vene, osa Saksa trellide taga; kes vabad, püüavad päevast päeva armastada, karjääri teha, tööl ja koolis käia.
Suur Vene lavastaja Lev Dodin jutustab oma juudi rahva lugu ja tõmbab võrdusmärgi Stalini Gulagi ja Hitleri surmalaagri vahele. Tegemist on lavalise suurvormiga, järelikult kirjutab Dodin selle võrdusmärgi „puust ja punaselt” ja suure auditooriumi ees. Eestlase jaoks polnud selles Hitleri-Stalini režiimide sulamis midagi uut. Vene teatri kuluaaris kostis protestihääli: kaua me selle minevikuga mässame; kellele seda juudi hala vaja on; ütle mulle, kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, keda oleks küüditatud jne… Selliseid poliitilisi poose võtsid keskealised haritud inimesed ja protesteerisid nad just selle lavastuse sisu vastu.
Tegelikult olin ise ka kunagi Dodini „Vendade ja õdede” kannatuse-epopöa suhtes kriitiline, teatriajalooline pühapaiste pluss traagikakaskaad, mis sust üle rullis, tekitas trotsi. Juutide kannatuste rada – „Elu ja saatus” Vassili Grossmani järgi sarnanes lavastaja käekirjalt „Vendade ja õdedega” – suurejoonelised ja pateetilised kujundid, perekonna lugu heitliku aja taustal, külarahva asemel juudi intelligents. Aga just see juudi teema annab akadeemilisele suurvormile poliitilise vurtsu, ja nii võib „Elu ja saatust” pidada täiesti vaatamisväärseks, kuigi mu vormigurmaanist kaaslane väitis ühel tõehetkel, et selline vanamoodne lavastus ei tohiks tänapäeval enam mitte kellelegi meeldida ja ma olen igavene äraandja, kui ma sellest kirjutan. Lavastust vääristati „Kuldse maskiga” – on see juutide vandenõu või žüriile imponeerinud dodinlik vormikeel, kes seda teab.
Kuldne Mask parima režii eest Mindaugas Karbauskisele – „Lugu õnnelikust Moskvast”, Tabakovi teater Moskvas. Lavastaja on leidnud jõulise vormi. Ta jutustab inimeste elust, armastusest ja õnnetustest, aluseks Platonovi jutustus, aga raamib seda lugu kõige lihtsam garderoobilett, mis igale teatrisõbrale tuttav. Näitlejad tulevad, riputavad oma sinelid, mantlid kui identiteedi garderoobi, saavad vastu numbri. Tulevad võtavad uue ja ilusama kehakatte. Mõni saab nigelama, mõni oma vana ja peetud palitu. Ja niiviisi järjepanu. Garderoob määrab raamid, inimene on leti külge justkui aheldatud, üks siinpool, teine teispool letti, liikumine on võimalik ainult selle väikese garderoobi piires, sealt ei murra keegi välja. Kuna lugu pajatab sotsialismi ehitamise entusiastlikest aastatest Venemaal, kus inimese elu oli ette-taha ära korraldatud kui mantli riputamine garderoobivarna, siis sobib lavastuse sõjaväeline rütm ja trill hästi kokku ajastu mentaalsusega. Dialoogirežii on väga täpne ja üleüldse valitseb selles vene loos lausa saksa Ordnung. Selle lavastuse peaosaline Irina Pegova teenib oma rolli eest Kuldse Maski. Kõik on nii paigas, et tahaks saalist jalga lasta. Täielik vastand allpool kirjeldatud Žoldaki „Carmeni” stiihiale. Aga vene teatri kontekstis on tegemist väga huvitava lavastusega ja on hea meel, et see jõuab sügisel ka Eesti vaatajani.
Traditsiooni lõpp
Kuldne Mask kõige eksperimentaalsema lavastuse eest Dmitri Krõmovile – „Deemon.Vaade ülalt”, Draamakunsti kool Moskvas. Dima Krõmov on juba mitu aastat olnud novaatorite nominentide nimekirjas, lõpuks siis on „Kuldne maski” žürii ta omaks tunnistanud. „Deemoni” lavastusest on juba kirjutatud (vt Sirp 11.V 2007 ja Teater. Muusika. Kino VI 2007). Vaatasin „Deemonit” aasta eest, detailid on ununenud, meeles on deemonlik kirg, millega Dmitri Krõmovi õpilased meie silme all maailmu joonistasid. Vaatajana lendasid kui lennukis ajastute ja kultuurimärkide kohal. Kõik tekkis ja kadus kiirelt, oli väga ajutine ja kui sa mõne mõtte juurde kauemaks meelisklema jäid, oli eelmine pilt kokku käkerdatud ja pool järgmisest juba valmis. Üks ikoon või deemon oli vaatajale tuttavam, teine võõram. Sõnal polnud selles teatris teab mis rolli ja lugu tuli oma peas valmis ehitada. Nii sai iga vaataja oma loo vastavalt oma rikutuse astmele: kellel hakkas tööle poliitiline, kellel kirjanduslik, kellel kunstiline alltekst ja mis kõik veel. Kui lavastusest rääkisime (kusjuures kõik olid näinud ühte ja sama etendust), siis kirjeldas igaüks oma deemonit (ehk nagu pimedad elevanti, kellele jäi lont, kellele kõrv, kellele saba pihku). Igatahes oli lõbus teatrikogemus, mis avardas horisonti.
Kui Vene teatrižürii oli veel „Deemoni” kütkes, läks eestlane juba kokku saama Krõmovi uue lavastusega „Lehm”, mis inspireeritud Platonovi jutustusest. Siseneme saali, mis tuntud oma sakraalse põhiplaani poolest. Teatrigeenius Vassiljevi jaoks ehitatud maja toimis ise lavakujundusena. Lavastus, mis eeldaks musta kasti lakoonilist fooni, ei sobi pidulikku katedraali. Dmitri Krõmov katab katedraali istmed heinamaa-pildilise hiigelvakstuga. Kui „Deemonis” olime tõstetud jumala positsioonilt, siis „Lehm” kingib meile lapse silmavaate. Istume puntras rohelisel mängurohul, kuhu oleme kooberdanud ebamugavate suurte kummikalossidega. Sätime ennast mängima, meie parimaks sõbraks on lehm karjamaal. Lehm on tegelikult ilus tüdruk, riides nagu Punamütsike, ainult oheliku otsas. Sinna maailma kuuluvad veel ema ja isa, kes käivad tööl ja ilmuvad aeg-ajalt. Vahel sõidab mööda rong – nii ekraanil kui lavareaalsuses –, märkides askeldavat elu. Ümberringi tehakse rasket tööd, veetakse lõputuid koormaid.
(Järg pöördel.)
Moskva maskid
(Algus lk 11.)
Vahel tuleb lapsel koolis käia, aga nii kiiresti kui võimalik pageb ta oma lapsemaailma, kuhu kuulub tema lehm ja õige varsti ka lehmale sündinud vasikas. Lapsel ei ole sugu, laval mängib naisnäitleja poisikest. Lapse omailm teeb ta rikkaks, siin kehtivad lapse kehtestatud reeglid: tema vaate
punktist võib isa käia taburettidel, ema kanda kummiseid monstrum-riideid, samal ajal kui lehmal on seljas väike punane kleidike ja peas kübar nii et armu või ära. Täiskasvanute maailm tuleb tuttav ette, see ei ole minu lapsepõlvest, see on ühest teisest kohast, muidugi Viivi Luige „Seitsmes rahukevad” oma esteetikaga on Platonovi „Lehmaga” unisoonis. Idülli lõpp on tragöödia mõõtu, mõrva ja enesetapuga. Talupojakeeles: vasikas viiakse tapamajja ja lehm jääb rongi alla (ehk lõpetab elu enesetapuga nagu Anna Karenina). Rongi alla ei jää mitte ainult üks elusolend, vaid segipekstud rataste ja rööbaste vahel leiab lõpu ka üks lapsepõlv. On kurb olla. Laval on kõik väga realistlik, ometi on Platonovi poisikese lapsepõlves killuke minu oma lapsepõlve, kuigi ma pole tundnud ühtegi punase kleidiga lehma.
Aga kas ma olen tundnud Carmenit, Moskva prosti, keda mängib Andrei Žoldaki lavastuses Marina Mironova? Lavastuse esimeses osas tulevad vanaema Carmeni sünnipäevale tema lapsed ja lapselapsed, vanaema Carmen pole suvatsenud lauda katta, kartulisalati on ta rõdule unustanud, noad-kahvlid pilla-palla. Noormees kõrvaltrepikojast sooritab samal ajal enesetappu, kui Carmeni perekond kodanlikku koosviibimist korraldab. Sünnipäev mikrorajoonis paneelmaja üheksandal korrusel pere keskel – õnneks säästab saatus Carmenit sellest jubedusest. See sobiks talle sama vähe kui paneelmaja trepikoda ooperiaaria ettekandeks. Teises vaatuses teeb Carmen vigade paranduse, ta sööstab Moskva kirevasse ööellu. Lõbutüdruku motoorne kepp vaheldumisi rutiinsete armuahvatlustega, masin tiksub, kuni süsteemi satub viga. Carmen armub militsionääri, kes on tulnud proste püüdma. Kes emotsionaalne ja kirglik, saab Carmenist paremini aru kui ratsionaalne. Mulle on lähedasem Eesti Carmen, kellel Karin nimeks. Moskva Carmeni lugu tekitas pigem õhupuudust ja suletud ruumi ängi, kuigi tegevus käis suurel laval. Ju siis oli keskkond, mida etendati, piisavalt rusuv, et niimoodi mõjus. Pole ma vist õige inimene seda inetuse esteetikat nautima ja filmitsitaate lavastusest välja nokkima. Üks mis kindel, Carmen sobib kokku slaavi temperamendiga ja kõik, kellele tuttav linnaüksindus inimeste keskel, võiksid selle lavastuse sõbrad olla.
Vene sõprus läänega
Seekordsel festivalil oli paar head kogemust ka lavastustega, kus venelased olid võtnud mängida lääne dramaturgiat. Väga intrigeeriv oli vaadata Tom Stoppardi „Utoopiat”. Läbirändajatel nagu meie ei olnud mahti istuda hommikust õhtuni sellel etendusel, mida triloogia eeldaks. Aga esimese osa järel võis julgelt tõdeda, et noored Moskva näitlejad on asjast aru saanud ja oma tormid-tungid kenasti Stoppardi näidendi keelde tõlkinud. Teine noore näitlejakirega mängitud lavastus oli saksa dramaturgi Ingrid Lauzundi „Offis” Puškini teatri noortestuudio esituses, kus kontorielu kujutati lausa gogolliku mahlakuse ja absurdihimuga. Stoppardi „Utoopia” kõrval oli see kui väike vinjett, aga ei mingit allahindlust. Kui meil armastatakse igasuguseid kontorilugusid jutustada lihtsalt veste vormis ja seebiseriaali võtmes, siis venelased panevad tugevat auru just vormiotsingule.
Veel nägime „suurt kunsti”, kust pagesime esimesel võimalusel, seda laadi kunsti tuli ette nii kuulsatel lavastajatel kui väiksematel isemõtlejatel. Ometi võib seekordse „Kuldse maskiga” rahule jääda, kuna parajas doosis saime avangardi ja traditsiooni, kunsti ja kulissi. Juhuse tahtel nägime ära ka mitmed lavastused, mis said auhinna. Pärast vene teatrit ja sellele järgnenud teatriküllastust tahaks nii mõnelegi eesti lavastusele intensiivsust ja kiirust juurde keerata.