Täna õhtul esietendub Eesti Draamateatris teie lavastuses Shakespeare’i “Othello”. Põhjamaades on kriitika teid jõulise, psühholoogilise ja sotsiaalselt terava käekirja järgi nimetanud nais-Bergmaniks. Aga miks just Shakespeare? Kas tõesti on  suurel Willil ikka veel midagi öelda meie kaasajale, mis on tema kaasajast otsustavalt kaugenenud nii sotsiaalse konteksti kui muude olude poolest?

Meie, inimesed, mõtleme lugudes, metafoorides, võrdlustes. Ma ei taha öelda midagi nii banaalset, et “Othello” on aktuaalne, aga muidu ma oma elu selle peale ju ei raiskaks. Ma ei tee midagi, mis mind ei huvita, selles mõttes olen ma privilegeeritud lavastaja. “Othello” ei räägi kindlalt määratletud ühiskonnast, ta näitab hierarhilisi militaarseid jõustruktuure ja need loovad nivelleeritud olukordi inimestele, kes on sunnitud neis tingimustes elama. Sellised sotsiaalsed tingimused võivad esineda mis tahes ajal. See on meeste maailm, kus on vajalik täiskuuletumine, täielik allumine. Ja sellel hierarhiaredelil pulga võrra ülespoole nihkumine läheb kalliks maksma, kui mängu tuleb kirg, armukadedus, vihkamine. “Othello” ei ole päevakajaline näidend, pole seda kunagi olnud. “Othello” väärtus on selles, et see võimaldab näidata üht suhtemehhanismi ning seda, mida see mehhanism inimestega teeb.

Äsja lõppenud festivalil “Draama 2005” rõhutasid just väliskülalised, et eesti näitlejas on kadunud psühholoogiline sügavus, esile tõuseb markeeriv ja pinnaline rollikäsitlus. Lavastasite kahe aasta eest Draamateatris “Kummitusi” ja hea võrdlusalus on olemas. Kas eesti näitleja on degradeerunud?

See on rohkem lavastaja küsimus, tema jaksamise küsimus. On vaja jaksu, tahet, distsipliini. Ja selgelt formuleeritud ideesid. Suur Brecht töötas näitava teatri suunal ja tema trupis oli näitlejaid, keda maailm mäletab siiamaani.