Tänapäeval filmist kõneldes mõtleme selle all liikuvat pilti, olgu siis videos või DVD-l. Klassikalise kinofilmi puhul tuleb meeles pidada, et tegu on 35mm filmilindiga, millel on mitmeid komplekti osi: originaalnegatiiv, vahepositiiv, duubelnegatiiv, magnetheli ja optiline heli. Kinodes näidatakse positiivi, mis kaotab iga kord projektorist läbilaskmise tulemusena oma kvaliteedis; arhiivikõlbulikuks peetakse positiivi, mida on näidatud alla 50 korra.
2005. aastal kirjutasid filmiinstitutsioonide esindajad alla kokkuleppele „Eesti film 100”, kus on pööratud tähelepanu filmipärandi taastamisele ja taaskasutamisele. Eesti Filmiarhiivi üheks põhiülesandeks on eesti filmipärandi säilitamine ja sellest meie suur huvi nimetatud projektis osalemise vastu, sest eesmärk tuua taastatud filmid avalikkuseni eeldab nende algmaterjali kordategemist. Seetõttu saigi alustatud seda kirjatükki seletustega, mis on mis ja mida oleks vaja. Eespool oli juba juttu, et mängufilmide algmaterjal on Moskvas, meil ainult ärakraabitud positiivid, mis taastamiseks kuidagi ei kõlba. Õnneks on nõukogudeaegse filmi heli originaal ehk magnetheli tavaliselt ka Eestis tallel, samuti on võimalus restaureerida kohapeal firmas OÜ Film Audio, pilti digitaalselt restaureerida Eestis aga ei saa.
Enne „Eesti film 100” oli digitaalselt taastatud kolm filmi: esimene eesti animafilm „Kutsu Juku seiklused” Eesti Filmi Sihtasutuse poolt, „Viimne reliikvia” Tallinnfilmi poolt ja eesti esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal” Eesti Filmiarhiivi poolt. Pilt restaureeriti Digital Film Finlandi laboris, mis on jäänud meie põhiliseks koostööpartneriks tänaseni.
Tuleb tunnustada Tallinnfilmi praegust juhtkonda, kes arvestab filmide kauaaegseks säilitamise kulukusega (näiteks taastatud filmi väljaprintimine), nii et kui jutuks tulevad filmide taastamise kulud, tasub meeles pidada ka seda aspekti. Ei saa märkimata jätta, et rahvusvahelises plaanis on säärased hoolivad omanikud üsna haruldased!
Filmiarhiivi funktsiooniks „Eesti film 100” tegemistes on eelkõige rõhuasetus sellel, et digiteerimise tulemusel säiliksid filmid järeltulevatele põlvedele, mitte poleks kättesaadavad üksnes siin ja praegu. Vaatame üle, millised konkreetse filmi komplektiosad meil on olemas (näiteks „Kevade” duubelpositiiv oli arhiivis olemas), mis seisus need on, vajadusel puhastame ja parandame liitekohti ning perforatsiooni. Ehkki meie tegevus mahtus loeteluna siin ühte lausesse, nõuab see palju aega ja tööd. Mängufilmide duubelpositiivid, mis Moskvast ostetakse, vaatame ikka ka oma pilguga üle.
Lisaks kokkulepitule, ajame igaüks ka väikest viisi oma rada, filmiarhiiv on senini lisaks filmile „Karujaht Pärnumaal” (1914/2004) digitaalselt taastanud „EV 90” raames 1938. aasta kroonikafilme, mis kättesaadavad DVD-l, näiteks „Võitluses sündinud, rahus kasvanud Eesti Vabariik”, koostöös kultuuriministeeriumi ja OÜ Taska Produktsioon osalesime Th. Lutsu „Noorte Kotkaste” restaureerimisel, töös on Johannes Pääsukese üles võetud film Pärnumaa laupeost 1913. aastal. Tänavu loodame korda teha 1938. aasta laulupeo heli ning pildi, et siis järgmisel aastal järjekordse üldlaulupeo auks vastav DVD välja anda. Kavas on valik Eesti Kultuurfilmi pärandist DVD-le panna ja anda kindlasti 2012. aastaks välja DVD Johannes Pääsukese kõigi filmidega, mis arhiivis tallel. „Eesti film 100” raames pidasime aastal 2006 Eesti Kultuurfilmi 75. aastapäeva auks konverentsi, mille osa ettekandeid ilmub sel aastal Eesti Kultuurfilmi teatmikus.
Kokkuvõtteks võib öelda küll, et ühisel meelel tegutsemine on tulemuslik ja digitaalselt taastatud filmidest saab juba kenakese nimekirja. Tõe huvides tuleb märkida, et eelkõige on õnnestumine toimeka projektijuhi Annika Koppeli valimine: muude konkreetsete ülesannete täitmise kõrval oskab ta seda eripalgelist seltskonda kenasti ohjata. Huvitav seltskond on lisaväärtus omaette, aeg-ajalt ärkab minus arhivaar, kes tahaks talletada audiovisuaalselt nii mõnegi Jaan Ruusi eestvedamisel toimuva mõttevahetuse!
Filmiarhiiv on kahtlemata selles ürituses tööd ja vastutust juurde saanud, kuid tulemus – võtta arhiivi vastu taastatud filme tänaste ja tulevaste põlvede tarbeks – teeb ainult rõõmu!
Ja lõpetuseks tagasi pealkirja juurde. Seoses filmide taastamisega on nii mõnigi ajakirjanduse veergudel kõnelnud „avastustest arhiivis”, mis alguses mind sugugi ei rõõmustanud, sest jättis mulje, et kusagil nurgas midagi seisis ja keegi äkki leidis! Tegelikult on meil ikka filmid järjekorras kenasti tolmuvabadel riiulitel ja ka see on teada, mis karpides. Siiski, äkki me ise olemegi oma aaretega liialt harjunud ja nii mõnigi leiaks siit midagi põnevat! Nii et tulge ja avastage oma aare! Esialgu alustage koduleheküljelt www.filmi.arhiiv.ee, kust leiate arhiivi filmide ja helisalvestiste andmebaasi!