Kui juba eklektika, siis haardega
Eklektika on ambitsioonikas festivali kontseptsioon: festival võib sel juhul sisaldada ükskõik mida, kuid samas ei kohusta millekski. Võib öelda, et “Eclectica” idee on keskse idee puudumine. Sellepärast võib toimunut nimetada mitte-festivaliks, non-event’iks. Ja usaldada saab vaid korraldajate vaistu. Eesti-suguse isoleeritud kultuuriruumi tingimustes, iseäraliku piiratud valikute situatsioonis, kus elustiilide, suhtumiste ja eneseväljenduse viiside paljusus on niikunii defitsiit, kõlab katse genereerida paljusust pea võimatu ülesandena. Kuidas komponeerida eklektikat olukorras, kus kogu rahvuskultuur on omamoodi subkultuur, kus ongi vaid paar tõsist tegijat ja eestvedajat? Milline on eklektikamudel ja milliste printsiipide abil seda mudelit üritustega täita? Kas kontseptsioonitus kannab iseseisva ideena või on see pigem kergema vastupanu teed minek ja mõttelaiskuse märk? Kas eklektika on koordineerimatus, korralagedus ja juhuslikkus?
“Eclectica” pretendeeris kultuuriilmingute sümbioosile. Aga kus olid näiteks loomakaitsjad, jalgpallurid, feministid, sõjaväelased? Kas järgmisel aastal võib “Eclectica” raames näha ka gaypride’i ja skinhead’ide marssi? Milline sünergia see oleks! Feministid tegelikult juba olid. Jaapani Yuko Nexus 6 & Mariko Tajiri “Health&Beauty” helikunsti-visuaal-performance iluprotseduuride ambivalentsuse teemal täitis vajaliku lünga. Miks mitte 2006. aastal kavva lisada Eesti feministide konverents, mille juhiks just “Eclectica’l” (et vältida rootslaste tehtud viga) valitagu mees! Kas Tartu lennuväljal ei võiks toimuda kiiruskatsed ja purilendurite demonstratsioonlennud? Ahjaa, unustasime, ka no-fur-liikumine oli tegelikult “Eclectica’l” kohal. Aga loomi ei olnud… Loomad, tsirkus, poliitikud? Jah, isegi poliitikuid polnud, v.a Tartu linnapea, kelle tänuväärt matronaaži tähe all üritus toimus. Rohkem eklektikat ja veelgi rohkem avangardi!
Rohkem avangardi ei tähenda, et “Eclectica” rahvale kaugeks peaks jääma, pigem peaks kultuuri ja rahvast lähendama. Luua festivali kaudu avangardistlikule lähtepunktile popdimensioon on suurepärane idee. “Eclectica” võiks vabalt olla interlinnaline või -kontinentaalne festival, seda enam, et elame Interneti-ajastul. Seda näiteks real time screening’ute näol. “Eclectica” võiks tungida kübersfääri, mis on vahest kõige eklektilisem kättesaadavate maailmade seas.
Avatud süsteemiga kobarfestival
Sündmuste keskel olles näis, et mitmed sõpruskonnad on sidunud sabad sõlme ja otsustanud häälekalt oma sõnumiga välja tulla. Seda parem neile ja seda parem Tartule, sest heade mõtete linn vajab “Eclectica’t” väga, et tasakaalustada spetsiifilisemat “Draama” festivali, muusikalikultust jms. Muide, järgmisel aastal ühendavad “Draama” ja “Eclectica” käed.
Hoolimata sellest, et mikroilmingute initsiaatorid omavahel väga tihedalt ei suhelnud, toimis Gesamtkunstwerk kõikehõlmava reis-ümber-maailmana, kus mängu tulemus sõltus paljugi mänguri ehk festivali külastaja õnnest ja eelteadmistest ehk seostamisvõimest – igati lahedalt. Nii nagu kaleidoskoopi käes keerutades võib tekitada põnevaid ja vähem põnevaid visuaale, oli ka tänavuse “Eclectica” programm kvalitatiivselt kõikuv, kuid seda intrigeerivam. Nagu orienteerumisvõistlus või nii…
“Eclectica” oli tegelikult kobarfestival, mille sisse mahub mitu mikrofestarit: elektroonilisele muusikale keskendunud Damtani electro-festar, väike rokifestar, filmiklubi, tantsuetenduste seeria, sekka kirjandust ja kunsti. Oma ülesehituselt oli “Eclectica” võrreldav kunagise 1990ndate lõpu “Operatsioon B-st” välja kasvanud linnakultuuri festivaliga Tallinnas. Kuid Tartu festival ei keskendunud kaugeltki ainult Tartu-põhisele. “Eclectica” oli avatud süsteem. Kõik, mida suudeti haakida eklektikaga, oli teretulnud. Juhised ja joonised tuleviku “Eclectica’tele” joonistab iga festival, millest kooruvad tooniandvad märksõnad ja tulevikusuunad.
Mis siis festivalil toimus? Muusikast ehk niipalju, et esinejaid oli rokist avangardse glitch-elektroonikani, poppstaaridest nimetuteni. Kui “Toomemäe rock” pakkus ülevaate peaaegu kõigist (Tartu) rock-pop-bändidest, siis kogu festivali muusikalise selgroo moodustas Sadamateatri elektrofestival. Korraliku valiku maailmanimedest tõi Damtani meeskond Tartu justkui muuseas, s.t Tallinnas ei mäletagi nii rikkalikku pidurooga. Ja see kõneleb taas selle poolt, et Tartul on potentsiaali olla tõeliselt sidus Eesti kultuuripealinn. Ühtlasi andis Taavi Tulevi “Krillterrassi” valik põhjust kohale tulla komplitseerituma maitsega elektroonilise muusika sõpradele. IDM kangestus, folk-elektro, ühe-mehe-setid erinevatele instrumentidele – rikkalik valik! Tulge veel rääkima, et intelligendid ei tantsi. Kui täppi panna, siis Eesti noorte muusikute intelligentne sugu elab just praegu oma parimaid päevi. Õhus on hoomata küpsust.
Kokkuvõtvalt. “Eclectica” ühendatud valdkondade põhimõte on tänuväärt kultuuririkastaja. Ootaks aga organiseerijatelt avalikku sekkumist, et suheldaks publikuga kohapeal. Võiks kasutada enam flaiereid, et elektriseerida publiku mõtlemist. Rõõmustab eluterve kriitikameel. Elektrokultuuri iseloomuks on kuulsuse credibility kaaperdamine, nagu on seda teinud tehnoartistid Japanese Telecom, Panasonic või näilise suurkorporatsiooni nimekujule sekundeeriv Bangkok Impact või Ars Intel. Kaaperdatagu ka teistes valdkondades! Omamoodi üllatas sellise reliktse sündmuseformaadi nagu luule- ja laulupõimik elujõulisus värske kirjandusajakirja Värske Rõhk esitlusel.