Küsimus ikka sisus
Kuigi sel aastal debüteerinud rahvusvahelist alternatiivfilmide festivali korraldas sama meeskond (Klubi Tart Film), on ideoloogilised rõhud üsna oluliselt ümber paigutatud. Nüüd on küsimus eelkõige sisus. Alternatiivne film on see, mis ei sarnane ei tavapärase, kinos või teles nähtud mängu- või dokumentaalfilmiga. Andy Warholi järgides peaks alternatiivfilm olema midagi sellist, mis saab valmis, kui teha seda nii, nagu poleks kunagi varem ühtegi teist filmi näinud. Alternatiivfilm kui nähtus on sama vana kui ettekujutus “päris” peavoolufilmist. Samas on tegemist ikkagi filmiga: sellel on algus ja lõpp ekraanil. Alternatiivfilmi planeeritakse, tehakse ja isegi vaadatakse lihtsalt teistmoodi.
Festival “Eklektiline film” leidis aset ebaharilikus paigas Y-galerii sisehoovis ja teisel päeval oli ekraan paigutatud nii, et filme võis vaadata iga Küütri tänaval jalutaja.
Kuigi “Eklektilise filmi” programmis oli teoseid Eestist, Lätist, Bulgaariast, USAst ja Suurbritanniast, kujunes kogumulje üllatavalt ühtlaseks. Võib-olla kõige stiilipuhtamat alternatiivfilmi esindaski inglaste küllaltki mahukas (23 filmi) programm, mis paistis silma leidlike ideedega ning oskusliku tänapäeva tehnoloogia ja selle võimaldatud eriefektide kasutamisega. Või siis hoopis defektide pruukimisega, seda teed oli näiteks läinud Keith Bianchi irooniline “Innovative technology”, mis rõhutas lihtsat tõde: mida rohkem tehnikat, seda rohkem rikkeid ja vigu. Viimastes nägid teised ka esteetilisi väärtusi. Ete MacPartlan lasi süntesaatoriimpulssidel videosignaali häirida, uurides seega, kuidas erinevad virtuaalsed “helid” elektroonilist pilti mõjutavad.
Ka mitmed teised filmid olid seotud helide ja muusikaga. Tartu trubaduur Erkki Hüva andis omalt poolt Tartu Vaimu auhinna Andrew Quinni tehtud filmile “Rules; Cosmograph 6”, kus leidliku montaažiga pandi kokku kontoritarvetega tehtud muusikapala. Oli ka ülilihtsaid filme nagu Bob Levene “Electric Storm”, kus näidati vilkuvat valgust koos tehisäikesemüraga, ning muidugi oli ka igasuguseid abstraktseid ja tekstifilme.
Deformatsioonid ja tehnikad
USA programmis (12 filmi) paistis üldiselt suurem narratiivsus ja rõhk olevat mingil sõnumil. Muidugi eksperimenteerisid ka ameeriklased palju tehnikatega, eriti armastati kasutada väga erinevaid animatsioonivõtteid (fotoanimatsioon Alfonso Alvarezi “Flip Filmis”, kseroanimatsioon Brett Simoni “Counterfeit Filmis”, rääkimata 3Dst, esemete deformeerimisest jne). Kunstnik Tarmo Vahtra välja antud auhinna Tartu Vaimu Priis sai ka Steve Whitehouse’i suhteliselt tavaliselt teostatud multifilm “Kunstbar”, kus baaris aega veetvale mehikesele kangastuvad kuulsad kunstiteosed. Väga põnevalt oskas arvutivõimalusi ära kasutada ja tuntud hipilinna San Francisco hullumeelselt psühhedeelseks ajada Chicheng Peng oma filmis “Whizeewhig”, kaotamata samas isegi veidi õõvastavalt tugevat realismiefekti.
Mitmed filmid olid ka vaimukalt sotsiaaliroonilised, irvitades nii USA telestandardite (Sue McNally “Fran’s Fantastic Feasts”), filmiklišeede (David Libani “Movei Cool”) kui ka ajuvaba noortekultuuri üle (Jennifer Reederi “Devil Inside”).
Erinevate kultuuriprogrammidega on selgeks saanud tõde, kui oluline on Balkani avangardkultuuripildis industrial. Bulgaarlase Ivaylo Zlatkovi filmi “Empty Moon” tegi raske rammsteinliku tampimise taustal video-feedback’iga silma ärritavate efektidega.
Eesti programmis olid esindatud nii Tallinna ülikooli filmirežii, E-meedia keskus (sisuliselt Eesti kunstiakadeemia), Tartu kõrgem kunstikool kui ka “iseseisvad” tegijad. Tegelikult oli esimene natuke “väljaspool konkurssi”, kuigi iseenesest käisid Tanel Toomi süžee-eksperiment “2.68”, Margus Paju hipilik-ganjalik “Teisel pool vihma” ja Heilika Võsu animatsiooni ja eriefektidega mängiv “Aknad” küll alternatiivfilmi alla. E-meedia üheksast filmist tundusid teistest põnevamad Riin Ruudu minimalistlik “Just Stay” ja Piibe Piirma, Mari-Liis Raudjärve ja Marek Kivi “Cycling at 33” oma pöörlemispoeesiaga. TKKK programm (13 filmi) oli üllatavalt mitmekesine, selles oli korralikke lühimängufilme (Indrek Kangro “Elu pärast pulma”) ja warhollike seisundifilme (Merlis Lätti “Process”).
Absurdi, masohhismi ja autoerootikat
Kõige võimsamalt mõjus siiski Raivo Kanniku “Triloogia”, mis sai korraldajate auhinna. Kannikul kui fotograafil on eriline eksistentsiaalsuse ja sellega kaasneva totaalse absurdi taju, mida rõhutab staatiline esteetika ja ülitabav ooperiparoodia.
Mitteinstitutsionaalsetest tegijatest oli põnev Jane Remm oma Inglismaal tehtud lühimängufilmiga “Unesjooksja”, mis on psühhiaatriline ja masohhistlik-autoerootiline nägemus. Remmil paistab ilmselget kinotalenti, ta võiks vabalt proovida kujutada ka tavapärasemas keeles.
Omamoodi impressionistliku filmi on leiutanud jutustamast loobunud Tartu kunstnik Martini, näidates stiilselt teralise pildiga muljeid (“Koer, jalgratas, jalgrattur”, “Kultus”).
Tuntud tegijatest näitas Andres Maimik jälle, et oskab ka täiesti suvalisest ekstsessist (intsidendikene USA motellis –“Orkaan” ja stseenike Helsingi tänavatel – “Finlandia”) vaimustava minidokumentaali kokku panna. Ka perekond Rohtmets sai maha ülipõneva primidokiga “Pinlaadeni pommid”, kus ühe võttega on filmitud situatsioon, kuidas poisiklutid üritavad oma käes isetehtud lõhkekeha süüdata.
Tõenäoliselt Tartu alternatiivfilmide festivali traditsioon jätkub ja järgmisel aastal saab nautida väga mitmeti tehtud ja ka vaadatavaid filme.