Tänavu viiendat aastat ringi tiirutav Kinobuss kutsuti Soome tähistama Eesti Instituudi Soome filiaali 10. aastapäeva. Pidustuste kava oli lihtne: läksime tähistama enda eksistentsi rahva sekka ja tegime korraliku tiiru Soomes, et näidata, kuidas Eesti Instituut tegutseb sõna otseses mõttes terves Soomes.
Päike paistis augustikuu 21. kuupäeval normaalselt, hõbevalge buss roomas välja valge laeva sisemusest ja süda lõi trummi erutusest, kui buss tollist läbi libises. Tundsin ennast nagu Michael Stipe vanas heas “Man on the moon” muusikavideos bussi peale astudes. Surusime käppa ja hakkasime liikuma läbi Helsingi kesklinna. Tagasi jõudsime teekonnalt kaks nädalat hiljem. Vahepeal vahetusid maastikud, ujumiskohad ja saunad ning, kordus aga see Kinobussi koolipäev, millest on käesolev lugu.
Koolitöötoad
Ent lubage kõrvalepõige tagasi algusesse. Kui täpsustasime ühes Rapla hubases kohvikus kevadel Kinobussi esimehe Mikk Rannaga ringreisi plaane, sai mulle selgeks nii mõndagi Kinobussi olemusest. Kuulsin, et Kinobussi meeskond teeb peale rändkinovärgi ka töötubasid koolides. Tundsin, et just niisugust, kogu kooli hõlmavat kinopäeva oleks vahva Soome lastele pakkuda, ja Mikk oli sellega päri. Tema siiras soov oli, et bussi peatuskohtadeks valitaks Soomes need piirkonnad, kus kokkupuuted kinokunstiga on peaaegu olematud või väga tillukesed. On ju Kinobussi missioon jõuda just kõige väiksematesse kohtadesse, kus pole kinosid. Võtsime vastu julge otsuse: Soome tuuril põrutame päris väikestesse kolkaküladesse, sinna, kus isegi Kaurismäed pole käinud.
Kinobuss on masin (andku ta mulle nüüd andeks selline solvamine). Kinobuss on lausa KAvZ, nagu kaheksakümnendate telekombain KITT on Pontiac Trans Am. Eriliseks teeb bussi aga juht Marko Sarv ja seltskond, mille moodustasid Soomes Mikk Rand, Lauri Nagel, René Vilbre ja Märten Vahtra ning tuuri lõpus vahetuse korras lisandunud Kaili Lehtemaa ja Daniel Müntinen. Kinobuss ise oli nagu maskott. Nii me vähemalt arvasime, aga kui jõudsime esimesse koolimajja, saime aru, et lapsed vaatavad bussi hoopis teise pilguga kui meie suured.
Vanaaegse välimusega buss nägi kooli hoovis välja, nagu oleks otse kinoekraanilt välja lennanud. Neli meetrit kõrge ja seitse meetrit pikk KAvZ oli päris uhke vaatepilt. Omal ajal Hiina Ikaruseks tituleeritud bussi ninas ilutsev kämblasuurune plastiliinist draakon püüdis laste pilke.
”Aga kuidas panna kõik need lapsed filmima?” keerles küsimus minu peas.
”See on ju täitsa pann,” kostis ühe väikse poisi suust kriitika bussi aadressil. Teine poiss oli veendunud, et meie sõiduriist on safaribuss. Paistis, et laste kujutlusvõime oli tööle hakanud.
Aga just seda filmi tegemiseks vaja ongi. Ühel hetkel avastas keegi, et süütelukus on midagi ennenägematut. ”Jesse, see buss pannakse kääridega käima,” hõikas ta oma sõbrale. Koolidirektor muigas selle peale, et tal oli kunagi olnud Saab, mida sai käivitada ainult Soome margase mündiga.
Lastele pakkus ka rõõmu juhi kabiinist leitud kõverik vänt, millega prooviti bussi käima panna.
Selleks ajaks oli kõigile selge, et tänane koolipäev tuleb teistmoodi. Koolimajas ootas neli juhendajat. Arvutipargi vahelt ilmus välja Mikk, kes võttis lapsed lahkelt vastu ning hakkas rääkima animatsiooni ja lühifilmide tegemisest. Lõpuks palus ta kõigil mõelda, missugust filmi nad teha tahavad.
Kui sõbrad koos ja idee paberil kirjas, joonistati võtete jaoks vajalik piltstsenaarium, kinomeeste keeles storyboard. Mõnel grupil läks oma visiooni loomisega tublisti aega, sest juhendajad olid selle koha pealt halastamatud. ”Enne filmimist peab olema selge, mida näidata tahetakse,” ütles juhendaja lastele, kes käisid juba mitmendat-setmendat korda oma stsenaariumi näitamas.
Stuudio päikese all
Kinobussi meeskonna töö lastega oli nii professionaalne, et takistuseks ei saanud ka keelebarjäär. Kõrvalt jälgija poleks osanud kahtlustadagi, et töö käib mitmes keeles. Kinobussi rahvas rääkis jütsidega eesti keeles ja lapsed nendega soome keeles ning kõik olid rõõmsad ja rahul.
Kui päike upitas end seniiti ja lapsed olid kaameratega filmimas, oli koolimajast ja õuest saanud ”päris kinostuudio”, kui järjekordselt ühte soome koolipoissi tsiteerida. Kui õpilased olid oma animatsioonid, mängufilmid, dokfilmid valmis saanud, koguneti uuesti koolimajja. Enne laste oma loomingut vaatasime kõik koos „Röövlirahnu Martinit“, mille juhatas sisse filmi autor René Vilbre, kes rääkis lastele filmist nagu võrdne võrdsetega. Marulise aplausi said kõik – nii lapsed, autor kui ka ülejäänud filmitegijad.
Nõndamoodi möödus üks Kinobussi koolipäev Soomes. See, kuidas Kinobuss õhtul järgmisse koolimajja jõudis, on sõnul kirjeldamata tore teekond tuhandete järvede ja pitsabaaride maal. Vahel kadusime kaardilt, aga kapten Marko Sarv juhtis meid alati hommikuks kohale!
Kinobuss koos meeskonnaga tossutas Soomemaal läbi ligi 2000 km. Osa seltskonnast võib oma reisipäevikusse veel teist sama palju kilomeetreid juurde lisada. Puhkamiseks “planeeritud” nädalavahetusel käisid kinomehed ära Nordkapis. Kui juba sealkandis olla, siis tuli kõik võimalused ära kasutada! Aga see “maailma lõpu kohvikusse” sõitmise lugu on juba omaette ooper, mil omad solistid.
Lõpetuseks tahaks öelda, et kui te Kinobussi näete, tervitage teda ja andke edasi soome laste tänu. Ja kutsuge Kinobuss kindlasti endale külla! Muide, saladuskatte all võin öelda, et neile meeldib tomatimahl.
Ja seda, millega soome lapsed hakkama said, võite vaadata Kinobussi koduleheküljelt www.kinobuss.ee, kus nende looming on kõrvuti näha eesti ja rootsi laste vägitegudega.