Lõppema hakkav esimene Riia biennaal ehk Riboca (The Riga International Biennial of Contemporary Art) ei ole kedagi külmaks jätnud, vähemalt mitte lähikonna kunstiväljal. Ma ei ole kuulnud ühegi Põhja- ja Baltimaade kunstiürituse kohta nii palju positiivset tagasisidet, aga ka kriitikat. Kriitika on puudutanud korralduslikku ja kommunikatsiooni poolt ehk siis Riboca tegijate koostööd siinsete, eelkõige Läti kunstiinstitutsioonidega, enese paigutamist juba toimivatesse struktuuridesse, kiidusõnad aga tulemust. Ribocat soovitasid tungivalt külastada biennaalil osalevad (eesti) kunstnikud, aga ka need, keda ei kaasatud, kuid kes käivad usinasti vaata et kõigil rahvusvahelise nüüdiskunsti suurüritustel. Seda ärgitasid tegema needki, kes suhtuvad nüüdiskunsti külmemalt ja eelistavad klassikalist kunsti, ning lõpuks needki, kellel kunsti ja veel vähem nüüdiskunstiga väga sügavat sidet ei olegi. Nad mitte ainult ei soovitanud Riiga Ribocale sõita, vaid rõhutasid, et biennaali vaatamiseks on vaja vähemalt kahte, veel parem kolme või nelja päeva, sest see on nii suurt aja- ja energiakulu väärt.

Tundub, et ka lätlaste huvi ei ole piirdunud avamisjärgse eufooriaga, vaid kestab edasi. Vähemalt oktoobri esimesel nädalavahetusel olid näitusesaalid mõnusalt täis: tuldud oli üksi või koos sõprade, aga ka lastega, kostus inglise, vene, kõige rohkem siiski läti keelt. Tegemist oli küll nooremat sorti inimestega, kes on ilmselt harjunud nüüdiskultuuri tarbima, ehk siis biennaalipublikuga. Kuid ka koertega jalutavad vanaprouad ei läinud Läti Ülikooli bioloogiaosakonna endise hoone kõrval pargis eksponeeritud installatsioonidest õlgu kehitades mööda, vaid lugesid siira huviga tutvustavat teksti ja sisenesid uljalt Andris Eglītise ja Katrīna Neiburga kunstiteosesse. Riboca oli omaks võetud, nagu mõni aasta tagasi rekonstrueeritud rahvuskunstimuuseum.

Katerina Gregos on kindlasti statement’i kuraatoritaktika esindaja, kui kasutada Margaret Tali diskussiooniplatvormi ja oma arvamuse esitamise vastandust. Vähemalt on ta seda rakendanud oma hiljutises Baltimaade kureerimispraktikas, nt Tallinna Kunstihoone näituse „Riik ei ole kunstiteos“ ja nüüd ka Riboca puhul ning teinud seda väga hästi. Asi pole ainult suure hulga heade ja isegi väga heade tööde leidmises ja kokkutoomises, vaid nende eksponeerimises, see on komponeerimises. Gregose statement’i-taktika tulemus on lausa ideaalilähedane, positiivne õpikunäide. Asi pole teemas, sest tehnoloogiamuutused ja nende mõju meie psüühikale on ikka ja jälle käsitluse all olnud. Asi on kunsti ja esituspaikade dialoogis ehk viisis, kuidas teosed on hakanud rikka kultuuri­kihistusega kohtades elama ja assotsiatsioone looma. Parim näide on kõige suurem ja sissejuhatav ekspositsioonipind, Läti Ülikooli bioloogiaosakonna endine hoone Riia kesklinnas, kohe draamateatri taga, aga ega ka Kristaps Morbergsi villa sellele alla jää.

Kunstiteoste viimine teistsuguse funktsiooniga ruumi, iseäranis kui ruumil (hoonel) on olnud palju funktsioone, mitu elu, on suhteliselt palju kasutatud ja nii mõnigi kord riskantne võte, kuid annab tõesti heade teoste puhul hea tulemuse, olgu tänu kuraatorile või mõnikord ka kuraatori kiuste.

Gregos on statement’i-taktikas astunud seekord veel ühe sammu, mis puudutab kontrolli saavutamist vaataja üle ehk kunsti hariduslikku mõjumudelit, s.o ette antud liikumistrajektoori ja sellest tulenevat teoste vastuvõtmise järjekorda. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Hanno Soans oma Postimehe (9. VIII) Riboca käsitluses. Tõesti heasse nüüdiskunstiteosesse on aga sisse kirjutatud ka vaataja ruum: vaataja mitte ainult ei loe teost, vaid on vaba seda ka vastavalt oma elu- ja kultuurikogemusele tõlgendama. Sellist teost ja selle kaudu ka vaatajat on väga raske kuraatori­diktatuurile allutada. Olen kindel, et Gregos teab ja lausa naudib seda.

Rikkaliku kultuurikihistusega uutel näitusepaikadel on veel üks vaataja vabadust tagav omadus – väljastpoolt sisse tungivad (tähenduslikud) detailid. Morbergsi villa neljanda korruse aknast avaneb Vabadussammas hoopis teisest rakursist: kui Läti vastupanu sümboliga on läbi aegade tulnud suhelda seda alt üles või siis eemalt vaadeldes, siis nüüd tekkis sellega silmside. See pani mõtlema seda laadi monumentide represseeriva funktsiooni ja selle praeguse tähenduse peale, iseäranis seetõttu, et see juhtus Henrike Naumanni 1990ndate eurokitši ruumikonstruktsioonis „Eurotique“.

Kriitilise avatud platvormi taktika läheks rahvusvahelisse biennaaliajalukku – kui see oleks õnnestunud. Riboca on selles kontekstis üks paljude seas, kuid mitte ainult Riiale, vaid laiemalt Baltimaadele hädavajalik. Kui aabits pole selge, ei hakata esseesid lugema ega ammugi nende sisu üle arutama.