4. oktoobril 2006. aastal avati Tõnis Liibeki kureeritud näitus „Elavad ja laulvad pildid. Näitus varasest kinoajaloost Eestis”, mis oli valminud koostöös ajaloomuuseumi ja algatusrühmaga „Eesti film 100” ning andis ilusa võimaluse kuulutada välja filmimuuseum. Sellega märgistati ka teine tähistamist väärt 100 aastat, mille jooksul on nüüd Eestis filme näidatud ehk „Eesti kino 100”. Huvitava artefaktina saabus Saksamaalt näitusele Edisoni kinetoskoobi koopia, mille originaali näeb Viini tehnikamuuseumis. Näitusekülastaja sai filmi nautida nii, nagu seda tehti XIX sajandi lõpul. Eesti filmiarhiivi kogudest toodi välja varaseimad säilinud Eestis filmitud dokumentaalkaadrid. Meenutati esimest kinonäitamist 1896. aastal kui Eesti kultuuriajaloos väga olulist sündmust ja ajaloomuuseumi ees Pika tänava kivisillutisel avati mälestusplaat, millel on kujutatud kaader maailma esimesest filmisuudlusest, mille on filminud Edison 1896. aastal.

Näitus oli avatud Pikal tänaval Suurgildi hoones, kuid filmimuuseum leidis oma koha Maarjamäe lossis, kus on nüüdseks olemas ka kaasaegse tehnikaga varustatud kinosaal. Saal on leidnud kasutust ka seoses Eesti filmi olevikuga: Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis seal välja Neitsi Maali kriitikute poolt aasta parimaks tunnistatud eesti filmile.

2007. aasta sügisel oli Maarjamäe lossis avatud Nukufilmi 50. aastapäevale pühendatud näitus „Hing sees”. Näituse avalöök anti Tampere lühifilmide festivalil 2007. aasta märtsis, enne seda oli menukat näitust eksponeeritud ka Dresdenis ja Londonis. „Hing sees” näitusega sai Eesti Filmimuuseum elavamaks ja kogus tulevikuks mõtteid. Muuseumi ülesanne on elustada ja panna liikuma mineviku asju ja fenomene.

2. märtsini oli avatud filmimuuseumi ja filmiarhiivi näitus „Raha paneb rattad käima. Eesti Reklaamfilm 40”, kus sai ülevaate reklaamfilmi toodangust läbi aegade ning tutvustati ettevõtte toimimise põhimõtteid ja olulisemaid saavutusi. Näituse oluline osa oli raadioreklaamide ja Eesti Reklaamfilmiga seotud raadiosaadete heliprogramm ning säilinud reklaamide ja saatekatkete filmiprogramm (60 minutit). Näituse koostamisel sai selgeks tõsiasi, et tegelikult on lähiajaloo kohta palju vähem säilinud kui aastakümnetetagusest ajast, mistõttu peab täie tõsidusega talletama alles olnud sajandivahetusel sündinut.

Novembris 2007 tähistati Eesti-Soome koostööna tehtud helimängufilmi „Päikese lapsed” valmimise 75. aastapäeva. Samalaadse tähelepanu osaliseks sai ka film „Elu tsitadellis”. Huvitavaks tegi filmiüritused asjaolu, et ettekande pidanutest polnud mitte kõik filmieriala inimesed. Seetõttu sai film üldisema kultuuriajaloolise kajastuse ja seda joont tahaks ka edaspidi filmimuuseumis hoida. Käib ju film ikkagi käsikäes nii tehnika, ajastu ideede kui ka esteetikaga. Seesugune seotus esitab tulevikus filmimuuseumile ka suuremaid väljakutseid kui vaid film: „märksõnaks võiks saada liikuv pilt”.

Aastal 2008 on filmimuuseumis näituste osas vaiksem, kuna põhitegevus on kogumine ja seniste esemete kirjeldamine. Järgmisel aastal on kavas avada eesti filmi ajalugu laiemalt käsitlev püsinäitus. Sel aastal läheb käima ka igakuine uuemate dokumentaalfilmide sari „Ajavaade” koostöös Eesti Filmi Sihtasutusega. Eesti XXI sajandi dokumentaalfilmide ning ettekannete abil avatakse päevakajalisi teemasid, mis puudutavad siin elavaid inimesi, ühiskonda, elu, mälestusi, unistusi. Programm on koostatud lähtuvalt Eesti Vabariigi 90. aastapäeva teemadest. Dokumentaalfilme näidatakse Eesti Vabariigi juubeliaasta puhul paralleelselt ajaloomuuseumi püsinäitusega „Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki”. Kommenteeritud uuemad dokumentaalfilmid on sobiv lisandiks just püsinäituse vanadele kroonikakaadritele Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist.

Muuseumitöö edendamiseks on loodud filmimuuseumi nõukoda, kuhu kuuluvad eesti filmi mineviku, oleviku ja tulevikuga seotud institutsioonide esindajad. Eesmärgiks on ikka leida toetuspunkte mineviku säilitamisel ja esitamisel.

Tulevikku vaadates peaks filmimuuseumil peale märgiliste ja dokumentaalsete esemete ka kindlasti olema filmiprogramm, kuhu on koondatud meie filmipärandi esimik ja paremik. Meil pole põhjust oma filmiminevikku alahinnata, tuleb hoopis see esile tuua ja selle eripära rõhutada. Eesti filmil on oma tegu ja nägu.