1975. aastast Arsi nime kandev kunstitoodete kombinaat asutati kohe pärast Teist maailmasõda, kui ühendati mitmed 1920ndatel ja 1930ndatel asutatud rakenduskunsti töökojad ja allutati nende tegevus ENSV tarbekunsti keskusele. 1950ndate lõpuks oli kunstitoodete kombinaadist kujunenud laia ampluaaga ambitsioonikas ettevõte, mis pidi pakkuma tööd tarbekunstnikele ja populariseerima nende loodut. 1992. aastal asutati aktsiaselts Ars ja ateljeedest said iseseisvad üksused. Praegu kuulub Ars kunstnike liidule ning liidu eestvedamisel kavandatakse kujundada Arsist kunstilinnak, unikaalne keskkond, kus loomingulised funktsioonid on põimitud äritegevusega, traditsioon innovatsiooniga. Üks samm sel teel on projekt „Avatud Ars“, mille raames arendatakse EASi abiga välja promotsiooni- ja koolituskeskus, projektiruum ning keraamikakeskus. Seda täiendab sisutegevus: koolitamine, üritused ja tugiteenuste arendamine. Kokku toetab EAS Arsi avanemist 541 000 euroga.
Arsi kunstilinnaku väljaarendamisega on seotud Arsi tegevjuht kunstnik Indrek Köster, „Avatud Arsi“ projektijuht Rutt-Helene Melioranski, galerist, ehtekunstnik Maria Valdma ja fotokunstnik Maris Karjatse, aga see on ka kunstnike liidu presidendi Vano Allsalu ja asepresidendi Elin Kardi üks prioriteete.
Laiemalt seostub kunstivaldkonna loomemajandus disaini või arhitektuuriga, nüüdiskunstis, kuigi enam ammu ei eristata suurt ja väikest kunsti, on tegemist idee, sõnumi edastamisega ning selle taga ei ole enamasti majanduslikku aspekti, ettevõtlust. Loomemajandus eeldab tootmist, tarbimist ja kasumit. Kuidas kunstilinnak Ars loomemajandusega kokku käib?
Vano Allsalu: Kui loomemajandusest rohkem rääkima hakati, siis paljud kolleegid, just kujutava kunsti alalt, pelgasid, et nüüd hakatakse jõuga panema kokku asju, mis kokku ei käi. Praeguseks on loomemajandusel tekkinud sisu just edukate loovettevõtete toel. Neid leiab Arsist, aga neid leiab ka kõikjalt mujalt. Muidugi on kunstnikke, kes ei taha, et neile surutakse peale kunstivalmistamise mudel, mis on omane disaineritele, kes kavandavad toote, aga mõtlevad seejuures läbi ka müügiprotsessi.
Indrek Köster: Ars on koht, kus püüame võtta asju ühtsemalt, panna kunsti- ja disainimaailma omavahel suhtlema, nii et tarbekunstnikud-disainerid ei oleks ühel ja visuaal- ja näitusekunstnikud teisel pool. Kahest asjast ei pea saama üks, aga need võiksid teineteisele midagi anda.
Allsalu: „Avatud Arsi“ projektiga tahame avada endise kunstikombinaadi tegijatele ja ka publikule. Ars on ajaloolistest asjaoludest tulenevalt olnud pigem suletud, ka ruumi mõttes. Hoone on ehitatud üles pikkadele suletud ustega koridoridele, iga majaline ajab oma asja – manufaktuuriajastu pärand. Meie eesmärk on kujundada see kärjena funktsioneerivaks. Ühel pool on tarbekunst-disain, teisel visuaalkunst, kokku saadakse nii-öelda promotsioonitsoonis. Sinna alla mahuvad toodete ja teoste esitlused, väiksemad messid, aga ka skriiningud jne. Mõte ei ole ristamises, vaid võimaluste loomises. Ega kõik Arsis tegutsevad inimesed ei hakka tegema koostööd: kõik keraamikud ei hakka tegutsema koos elektrooniliste kunstnike või maalijatega jne, aga neil peab selleks võimalus olema. Kunagi oli Ars tarbekunstikeskus ehk siis (tarbe)kunstikombinaat, praegu on see keskkond paljudele valdkondadele. Loodetavasti on neid tulevikus veelgi enam. Projektiruumist on Indreku eestvedamisel saanud juba praegu aktiivne näitusepaik.
Köster: Projektiruum tegutseb 2015. aasta oktoobrist. Seal on seni olnud 27 näitust, lisaks mitmed performatiivsed esinemised, Arsi filmifestival ehk AFF jne. Ruumi kasutavad ka kunstnikud suuremate näituste ettevalmistamiseks.
Allsalu: Kolme viimase aastaga on rentnike profiil tohutult arenenud. Ars oli madalama hinnaklassi rendipindade kogum, umbes pool oli kunstiinimesi, teise poole seos kunstiga oli olematu või vähene. Praegu on 95% üürnikest loomemajanduses tegutsejad. Ka see, et Arsi õuel on suur angaar, kus müüakse Harley Davidsoni mootorrattaid, on lahe asi.
Köster: Meie ülesanne ei saagi olla kõigi rentnike profiili ja rolli kujundamine, aga juba praegu tegutseb Arsis noori toote- ja lavadisainereid, helikunstnikke, videotöötlejaid, foto- ja videokunstnikke, maalikunstnikke, klaasikunstnikke jne. Väga paljud neist on EKA taustaga.
Miks on need kunstnikud tulnud just Arsi kunstilinnakusse? Kas tegemist on soodsa üüriga ateljeepinnaga? On ju Tallinna Kunstihoonesse ateljeed väga raske saada.
Köster: Arsi majaliste seltskond on omamoodi toredasti kujunenud, spekter on väga lai. Meil on pinnasoovijate järjekord. Kui ruum vabaneb, siis pakutakse seda järjekorras olijale. Väiksemaid ruume tahetakse rohkem, neid tuleb kauem oodata. Arsis ei ole komisjoni, kes rentniku valib, ruumi saavad kõik professionaalsed kunstnikud, kes aga soovivad. Vahest vaid niipalju, et kui kunstniku tegutsemisvaldkond eeldab spetsiifiliste tingimustega ruumi (näiteks keraamika), siis seda püüame küll silmas pidada. Seetõttu tuleb sobivat ruumi mõnikord kauem oodata.
Arsi majaliste puhul saab rääkida lausa tuntud tegijate plejaadist, mis on tähtis, sest ikka küsitakse, kes seal veel on. Naljaga pooleks võib öelda, et meil on EKA professorite allee: uue meedia professor Raul Keller, installatsiooni- ja skulptuuriosakonna juhataja Taavi Talve, maaliosakonna dotsent Merike Estna, fotoosakonna professor Marge Monko ja sama osakonna dotsent Laura Kuusk jne.
Kui kallis on Arsi ateljeepind?
Allsalu: Kõik oleneb turuhinnast. See on igasuguse ärimudeli võti. Ars erineb komisjoni otsuse alusel eraldatavate pindadega ateljeemajast, nagu on Tallinna Kunstihoone Vabaduse väljakul. Peale seinte ja tööks vajaliku soojuse-valguse mängib Arsi puhul kaasa ühisolemine, keskuse olemasolu, seda nii sümboolse kui ka tegeliku väärtuse mõttes. Tondil võib paar maja edasi leida odavama ruumi, Arsis tegutsevad aga loomeinimesed. Telliskivi loomelinnakuga võrreldes on meie pinnad küll palju odavamad.
Köster: Kõik meil tegutsejad ei pea olema ise näitusekunstnikud, nad võivad pakkuda ka abiteenuseid. Arsi hoovil on metallikunstniku Tõnu Narro stuudio Narrot, kus ta pakub ka näituste installeerimise ja kunstnike ideede elluviimise teenust. Näiteks kui maalikunstnik või skulptor vajab oma installatsiooni juures abi, siis saab seda Tõnult.
Allsalu: Üks uus ühistegutsemise formaat on Arsi klubi, praeguseks on küll korra koos käidud. Arsi majalised saavad seal võimaluse tutvustada oma tegemisi ja toodangut majanaabritele, aga ka huvilistele väljastpoolt Arsi. Klubi ei ole suletud ettevõtmine. Näiteks esimesel kohtumisel tutvustasid noored graafilised disainerid büroost Dint oma pakendeid. See tekitas elevust, sest Arsis tegutseb ehtekunstnikke, keraamikuid ja teisigi, kes vajavad näiteks messil oma toodangule sobivat pakendit.
Köster: Möödunud aasta avatud ateljeede päeval said Dinti disainerid tuttavaks Arsis tegutsevate ehtekunstnikega, tegid neile visuaalse identiteedi ja pakendi. Pakendi eest said loovusfestivalil Kuldmuna auhinna, nii et vastastikku kasulik diil.
Enamik näitusekunstnikke töötab praegu peamiselt projekti kaupa. Loomulikult on neid, kes kogu aeg maalivad või teevad graafikat ja panevad siis näituseks komplekti kokku, aga paljud pakuvad idee välja ja siis, kui saavad eksponeerimisvõimaluse, hakkavad seda teostama. Projektikunst sünnib tavaliselt toetuse najal. Kas Arsi puhul võiks tulla kõne alla stipendiumiga varustatud lühiajaline residentuur ehk võimalus kasutada mõnda ruumi kuu või isegi paar nädalat enne näituse avamist tasuta?
Allsalu: Tõnu Narro stuudio kõrval on Kris Lemsalu ateljee. Järgmise Eesti Veneetsia biennaali projekt valmib Arsis. Rae vallas oleks saanud rentida igasuguseid angaare, vahest odavamaltki, aga Lemsalu valis Arsi, sest seal on olemas ka tugiteenus. Laura Põllul on Arsis ateljee, kuid ühisprojektiks väliskunstnikega sai ta kasutada veel ka ajutist lisapinda. Ka Marko Mäetamm kasutab Arsi pinda oma näituse ettevalmistamiseks.
Ars on produktsioonikeskus, olgu rentnik saanud raha siis kulkalt, kultuuriministeeriumilt või teeninud messidel. Kui üürileping on sõlmitud, siis seda tuleb täita, kusjuures Arsi rentnikud peavad olema oma ala professionaalid.
Köster: Kunstnike liidu juhatusel on olnud selgroogu ja ruume ei ole antud igaühele, kes on soovinud. Näiteks kunagi tahtis ruumi üks mööblidisaini firma, kuid siis selgus, et nad toovad mööbli Malaisiast ja panevad selle Eestis vaid kokku. Liidul oli küll raha vaja, aga siiski otsustati oodata õigemat rentnikku. Neli aastat tagasi, kui Arsis tegutsema hakkasin, oli maja suhteliselt tühi, kuid ruume ei hakatud kiires korras täitma, vaid peeti silmas tulevikuvisiooni, et Arsist kujuneks kunstilinnak.
Allsalu: Eks see nii olegi: ühel pool on halastamatu Exceli tabel, teisel missioon. Arsi arendamisel lähtume kunstnike liidu põhikirjalistest eesmärkidest: luua kunstnikele tingimused, tõsta tarbijate kunstiteadlikkust, kunsti mainet ja lõimitust ühiskonnaga. Arsi projektiruumis, mis tegutseb nüüd aktiivse näitusepaigana, oli varem lauanõude ladu. See on Tallinna Kunstihoone suure saali mõõtudes ruum ja rentnikud maksid kenasti üüri. See oli lollikindel viis raha kätte saada – ei mingit programmi ja vaevanägemist.
Kuidas manufaktuuri ruumistruktuur ikkagi rahvale avatakse?
Köster: Avatus ja suletus on suhtelised mõisted. Juba praegu tegutsevad Arsis Ubunoiri trükikoda, videomängude muuseum, projektiruum, showroom, kus saab osta Arsis tegutsevate kunstnike ja disainerite loomingut, Skizze kunstitarvete kauplus jne. Kunstnike ja disainerite stuudiod on praegu suletud tsoon ja see jääb ka tulevikus nii.
Arsi kunstilinnaku arenguloogika ei ole sama, nagu see on olnud Telliskivi loomelinnakus, millest on kujunenud meelelahutuskeskus. Teist Telliskivi loomelinnakut ei ole Tallinna vaja. Ars võiks endale eeskujuks seada pigem Helsingi Kaablitehase: seal on töötegemise ja näituse- ehk avatud paigad tasakaalus. Endises tehases on üks väga hea söögikoht, Telliskivi linnakus on neid vähemalt seitse. Arsis võiks tegutseda küll mingit laadi etenduskunstide keskus.
Allsalu: Käisime oma tiimiga mai lõpus Manchesteris ja Liverpoolis ning külastasime seitset keskust. Neid oli tõesti seinast seina kunstnike endi juhitud paikadest väga üles vuntsitud kommertslike keskusteni. Olen veendunud, et Arsi tuleb määratleda seest väljapoole ja peamine märksõna on „kunst“. Kunst laialt mõistetuna. Mulle on meeldinud mõelda, et Ars on loomemajanduslik oaas. See pole koht, kust astutakse läbi ainult asja pärast, vaid seal on alati midagi avastada. Näiteks videomängude muuseum on selline tore üllatus. Selliseid kohti peaks juurde tulema, kuid areng ei tohi toimuda kunsti arvelt. Lisandused peaksid tekkima samamoodi, nagu on kujunenud Arsi majaliste kooslus.
On selge, et Tallinna pole teist Telliskivi loomelinnakut vaja, aga Arsis on puudu mõnus söögikoht, kuhu võib alati tulla, kellegagi kokku saada, aga ka üksi arvuti taga tööd teha … Kui võtta kas või uus EKA hoone, siis esimene asi, mis sinna sisenedes silma hakkab, on kohvik – mõnus avatud paik. Kui on plaan Ars linnarahvale avada, on mõnusat kohvikut vaja.
Köster: Ma ei ole kohviku vastu, aga söögipaiku ei tohiks olla rohkem kui ateljeesid. Üks põhjus, miks meile rentnikuks tullakse, on see, et Arsi taga on kunstnike liit. See on omamoodi garantii. Ka Telliskivis olid mingil ajal paljude kunstnike ateljeed, kuid kinnisvara arengu loogika järgi käivad asjad nii, et algul teevad kunstnikud koha lahedaks, siis tahavad ka teised tulla ja üür muudkui tõuseb. Arsi ei meelitata kunstnikke odava hinnaga. Kunstnike liit tagab aga selle, et Ars ei ole kinnisvaraprojekt, kus paari aastaga üür mitmekordistub. See on ka põhjus, miks ma siin töötan.
Allsalu: Kui rääkida suures pildis kunstnike liidu kõigist majadest, majapidamisest, siis, võrreldes turuhinda ja meie soodustusi ning arvesse võttes kogu meie toetusega tegevust, siis panustab kunstnike liit kokku umbes 400 000 eurot aastas kunstiväljale. Kui majandaksime kasumi peale mõeldes, siis oleks mõne galerii asemel vanalinnas suveniiripood. See on omamoodi ime, et oleme missiooni tõttu suutnud tegutseda, vaatamata majanduskeskkonna survele.
Kunstivaldkonna Eestis suurim produktsioonitaristu on kunstnike liidu õnn ja õnnetus. Ühtepidi on see suur varandus, teistpidi ka suur vastutus. Kolme aasta eest ühendasime Arsi kaugküttega. See oli väga kallis projekt, maksame siiamaani. Kui aga 7000 ruutmeetrit jääb talvel külmaks ja sada rentnikku kolib vihaselt välja, siis on kõik. Tegemise ja saamise asi on ju sama, mis loomise ja äri küsimus: ühel pool on kultuurinähtused ja -mudelid, mida toetavad kultuuriministeerium ja kultuurkapital, teisel pool need, kes ise teenivad. Arsis toimivad need sõbralikult kõrvuti, jõuga ei hakka keegi midagi kokku ajama. Kui keegi tahab III korrusel sulguda oma pühamusse ja teha seal eeterlikku projekt, siis see on tema õigus, peaasi et üür on makstud. Teda ei sunnita jõulumüügil osalema. Kui meil oleks tegemist kümne ateljeega, siis saaks mõelda proportsioonide ja mõtlemisviisi peale, aga meil on sadakond residenti. Ars on nagu konglomeraat, kus igaüks, kes soovib, leiab, kellega suhelda või ka tugiteenuse. Suurus hakkab mängima positiivset rolli. Arsi ei ole vaja üle juhtida: tuleb tagada hoone püsimine, funktsioonide-teenuste toimimine. Kui majas on head inimesed, siis mingist ajast peale tundubki see lihtne olevat. Suurem väljakutse on selle teadvustamine kunstilinnakuna. Varem oli Ars kaubamärk, mille alt sai kvaliteetse vaasi, pleedi, baarileti, aga praegu kätkeb Ars ka arenguperspektiivi. Kui tegemist oli Arsi majaga, siis selle all mõtlesimegi maja, nüüd on aga tegemist kunstilinnaku, mitte ainult hoonega. Suurepärane, kui tuleb juurde etenduskunstide keskus, miks mitte ka ujula, kui leiame koostööpartneri jne. Planeerime nii vähe kui võimalik ja jätame ruumi loomulikele protsessidele, et vastandid saaksid hakata mängima.
Praegu on Ars koht, kuhu tuleb teadlikult tulla, kas siis näituse avamisele või avatud ateljeede päevale või filmifestivalile või videomängude muuseumi. Tulevikus tuleb liikuda püsiavatud kohtade arvu suurendamise poole, et kui jalutan perega linnas, siis lähengi Arsi ja mul on seal midagi huvitavat teha. Vahel tahaks, et kõik läheks kiiremini, kuid oluline on ju see, et osalised oleksid rahul, et nende soovid ja eesmärgid oleksid toetatud. Praegu me toetame tuumikut, mis tähendab, et just siin tehakse kunsti. See aura peaks Arsi ka teistest eristama. Praegu me arendame tarbekunstibrändi ümber nii-öelda kohabrändiks – ühe rikka ajalooga ja jõuliselt areneva tänapäeva kunstilinnaku kaubamärgiks.
Arsi avanemist on väga jõuliselt aetud ju ka sellepärast, et kunstnike liidul on just selline juhatus ehk president Vano Allsalu ja asepresident Elin Kard. Kevadel valitakse uus juhatus ja ka kolmandik volikogust võib muutuda. Kuidas Arsi avamise jätkumine tagada, kui näiteks uuel juhatusel on täiesti teistsugused põhimõtted?
Allsalu: Üks asi on jätta kunstnikele ruumi ja luua võimalused, aga teine on vastutustunne. Loodan, et kunstnike liidu liikmeskond on piisavalt tark ja läbinägelik, et valida need inimesed, kes oskavad tehtud tööd hinnata. Nii nagu meie saime liidu juhtimise koos varem võetud kohustustega, nii vastutavad ka järgmised meie algatatud projektide elluviimise eest. Ma olen optimistlik, sest Arsi arendamisse on kaasatud tubli ja tegus meeskond.
