12. X õhtul lahkus meie seast pärast rasket haigust nahakunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Elo Järv.
Elo Järv sündis 6. VIII 1939 raamatugraafik Eduard Järve tütrena. Pärast isa hukkumist sõjakeerises 1941. aastal elas ja kasvas ta oma ema hoole ja vaimse suunamise all. Ta lõpetas Tallinna VII keskkooli ja pärast lühiajalist õppimist Tartu kunstikoolis astus 1958. aastal eneselegi ootamatult ERKIsse nahkehistööd õppima. Üksiuitaja, väliselt arglik ja oma eraklikku rada otsiv, eristus ta juba õppimise ajal traditsioonilisest nahkehistöö laadist. 1964. aastal lõpetas ta ERKI kiitusega ja töötas seejärel mõned aastad kunstnikuna dekoraatori- ja reklaamitsehhis, seejärel jalatsikombinaadis Kommunaar ning aastatel 1969–1975 kunstilise toimetajana kirjastuses Eesti Raamat. Oli Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1970. Pärast kirjastusest lahkumist tegutses vabakutselise kunstnikuna. Näitustel hakkas Elo Järv esinema 1966. aastal, esialgu köidetega, mis oma tavapäratus kolmemõõtmelisuses irdusid harjumuspärastest nahatehnikatest.
1973. aastal alustas Elo Järv nahast ümarplastikaga, esinedes eksperimentaaltarbekunsti grupinäitusel Kiek in de Kökis. Tema „Pead“ mõjusid plahvatuslikult uudseina. Esiotsa proovis ta hoida oma nahavormiotsinguis kokkupuutepunkte tarbe- ja dekoratiivkunstiga, püsides kujutava ja tarbekunsti piirimail, ent loobus peatselt tarbelisuse välisestki taotlusest. Viljakatel 1970–1990ndatel kujunes temast loovisik, kes vabalt ületas ning lahustas tarbe- ja kujutavkunsti piire. Üks tema läbimurdetöid on kolmeosaline „Valvurid“ (1983), mille eest ta pälvis Kristjan Raua auhinna, samuti sari „Trofeed piiritsoonist“ (1984). Ise on ta öelnud, et ta tahtis „pääseda lineaarse aja painest“. 1989. aastal ühines Elo Järv neosürrealistliku rühmitusega Para 89, kus tema vaimseiks kaaslasteks said Jüri Palm, Ilmar Malin ja Rootsis tegutsev luuletaja Ilmar Laaban. Järgnesid edukad esinemised Eestis, Soomes ja Rootsis, ning ka rahvusvaheline tunnustus. Pärast Eesti taasiseseisvumist valmis Elo Järvel mitmeid sotsiaalse hoiakuga skulptuurisarju.
Elo Järv võttis ette pikki reise, külastades sealhulgas Indiat, Bhutani ning kahel korral Nepaali. Teda ei huvitanud väline glamuur. Ta luges ja mõtles palju ja pidevalt, elades Lasnamäel 15. korrusel asuvas ateljeekorteris üksi koos oma paarisaja nahkskulptuuriga, muretsedes nende saatuse pärast.
2011. aasta lõpus avati tarbekunsti- ja disainimuuseumis suur Elo Järve isikunäitus „Klassikute“ sarjas. 2013. aastal pälvis ta teistkordselt Kristjan Raua nimelise aastapreemia.
2018. aasta suvel toimus Haapsalus Evald Okase muuseumis näitus „Kolm Järve“, kus eksponeeriti Elo Järve, tema isa Eduardi ja vanaisa Martin Järve töid. See Elo Järvele ülioluline näitus jäi tema viimaseks loominguliseks pingutuseks, käesirutuseks minevikku ja elutöö kokkuvõtteks.
Elo Järv ühendas oma loomingus filosoofilise sügavuse ja ülimalt töömahuka käsitöisuse. Ta püsis nahakunstnike seas üksildasena, olles liiga sõltumatu ja omamoodi, et koolkonda kasvatada, ja liiga keeruline nii tehniliselt kui ka mõttetiheduselt, et matkijaid ahvatleda. Nüüd, mil Elo Järve maine rännak on lõppenud, saab ta tõusta Eesti nahakunsti kinnistäheks.
Eesti Kunstnike Liit
Nahakunstnike Liit
Kultuuriministeerium
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Elo-Reet Järve ärasaatmine toimub 25. X kell 14 Pärnamäe krematooriumi väikeses kabelis. Palume lilli mitte tuua.
Elo Järv oli üks omapärasemaid ja huvitavamaid sürrealiste eesti kunstis läbi aegade. Loodetavasti ei pane tema kolleegid seda hinnangut pahaks. Ta ei teinud oma objekte, vaid elas neid. Elo Järv ise rääkis, et ega ta kunagi ole eriti mõelnud, kuidas ta teoseid võiks tarvitada, kuigi tal oli tarbekunstniku haridus. Imetlusväärne oli tema kooslus tagasihoidlikkusest, põhimõttekindlusest, hoolivusest ja uudishimust. Kui ma poleks teda kohanud, ei kujutakski hästi ette, et selline kooslus on üldse mõeldav.
Kui olime juba tutvuse arendanud sinnani, et suhtlus muutus vabaks, selgitas Elo Järv mulle oma nahkskulptuuride tegemisvõtteid nii, et võhik sellest aru sai. Selles seisnes tema pedagoogiline võime. Esimese hooga tundus, et tal on ikka päris ükskõik, mis temast arvatakse. Siis aga tuli välja, et see pole nii. Kui ikka kolleegid ja teisedki, kelle arvamisest ta lugu pidas, Elo tegemistes kiiduväärset leidsid, siis süttis tema silmis rõõmus tuli.
Elo Järvele meeldis väga, et tema looming jäi silma Ilmar Laabanile. Loomulikult oli Järv sürrealistliku rühmituse Para 89 üks lahutamatumaid liikmeid.
Para 89 nimel Jaan Malin
