Triin Metsla on saanud hariduse Tartu ülikoolis eesti filoloogia ning kunstiakadeemias kunstiteaduse vallas. Ta on olnud seotud kunstiprojekti/ajakirjaga Uus number, teinud erialast praktikat Veneetsia biennaali Eesti paviljonis ja London Art Nighti tiimis. Praegu töötab ta Frieze Art Fairsi turundusmeeskonnas New Yorgis.
Kas Veneetsia biennaali, London Art Nighti ja Frieze’i turundus on väga erinevad kogemused?
On küll. Tundsin eeskätt vajadust midagi uut õppida, sest varem olen töötanud peamiselt kuraatoriga ja seetõttu ei pidanud mõtlema niivõrd rahalise toetuse otsimise peale. Ameerika kunstimudelist lähtudes on äärmiselt oluline, et partnerid oleksid kaasatud mitmetest valdkondadest, ainuüksi riiklike toetustega läbi ei saa. New Yorgis töötades näen, kuidas rahastuse ja partnerite otsimine on kunstimaailma orgaaniline osa. Mõnes mõttes on Eestis ideaalolukord, sest ei sõltuta partnerite huvidest ja keskendutakse peamiselt kunsti loomisele. Eks mõlemal mudelil on oma miinused ja plussid, palju oleneb ürituse suurusest. Ilmselgelt on kunstimessi või biennaali korraldamine partnerite toetuseta võimatu.
Ainult professionaalidele mõeldud päevad (preview) on suurte ürituste juures tavapraktika. Frieze’il oli neid lausa kaks. Mida korraldajad neilt ootavad ja kas Frieze’il ootused täitusid?
Selle aasta mess üllatas suurte müüginumbritega, mitmed galeriid müüsid ennast lausa tühjaks. Ka külastajaid oli väga palju, kahel päeval olid piletidki välja müüdud. Preview-päevad on mõeldud ka kunstikogujatele, kes saaksid esimestel päevadel tutvuda väljapanekuga ning hiljem uuesti tagasi tulla ja osta. Preview võib tunduda kui midagi eksklusiivset, kuid see ei erine n-ö tavapäevadest, sel ajal on samuti palju külastajaid. Ka ajakirjanikud said siis messi külastada.
Frieze’i üks peasponsor oli Deutsche Bank, kelle lounge’is esitleti Tracey Emini ja tema stuudio kollektsiooni. Mida annab selline esitlusviis kunstnikule ja mida sponsorile? Kas on kunstnikke, kes sellisest võimalusest keelduvad?
Frieze’i juures meeldib mulle kõige rohkem nende partnerite kaasamise viis. Kauaaegsed partnerid on messil esindatud oma kunstiprojektidega, mis on kooskõlas nii Frieze’i kui ka partnerite ideedega, ikka et üksteist toetada. Aeg, kus ollakse üksnes huvitatud oma toote promomisest, on muutumas, nüüd toetatakse pigem mõnd kunstiüritust, projekti või algatust koostöö kaudu. Frieze Studios tegelebki partnerite kunstiprojektide nõustamisega. Kunstiprojekti eel mõeldakse läbi, kes kuraatoritest ja kunstnikest võiksid partneritega koos töötada. Sel aastal oli BMW’l, Deutsche Bankil ja ka Ruinart’il messil oma projekt, mis võeti publiku poolt hästi vastu. Kindlasti leidub ka kunstnikke, kes ei soovi oma nime suuremate brändidega siduda, aga siiani pole keeldumisest kuulnud. Deutsche Banki projekt oli ka edukas heategevusprojekt, kus koguti raha naiste varjupaikade toetamiseks. Võib öelda, et projekt õnnestus mitmes mõttes.
Kui BMW lounge’is kohtusime, maadlesid parasjagu Gucci sotsiaalmeediakampaaniaga. Kuidas nemad oma tibusid loevad?
Gucci ja Frieze teevad koos juba neljandat kunstifilmi, kus portreteeritakse 1980ndate subkultuure ja muusikamaastikku. Jeremy Deller, Wu Tsang ja Josh Blaaberg on esimese kolme filmi autorid, nüüd on nendega liitunud ka Jenn Nkiru. Sotsiaalmeedia ning sealsetel platvormidel läbi viidavad kampaaniad on kommunikatsiooni ja turunduse paratamatu osa. Kogu informatsioon liigub nendes kanalites ning partnerid on üha rohkem huvitatud, et neid sotsiaalmeedias kaasataks. Õnnestumisi loetakse peamiselt statistika kaudu, sellele pööratakse üha rohkem tähelepanu.
