Tartu kunstikool korraldas 3.-4. septembril TÜ haridusuuenduskeskuses seminari loodus- ja täppisteaduste, tehnoloogia (LTT) ning kunsti- ja disaini­ainete lõimimisest. Põhjuseks kaks asjaolu: esiteks sai Tartu kunstikool Euroopa Sotsiaalfondi taotlusvooru „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“ ehk Klass+ programmilt rahastuse, millega luua kaks STEAM-metoodika laborit ühiskasutuses Miina Härma gümnaasiumi ja Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumiga ning teiseks osaleb Tartu kunstikool Kuressaare ametikooli disainisuuna Erasmus+ projektis DesignSTEM, kus kümme Euroopa kutsekooli, polütehnikumi ja ülikooli ehitavad e-õppevara LTT ja disainiõppe lõimimiseks.

Helsingi ülikooli keemiaosakonna õpetajahariduse doktorant Jaakko Samuli Turkka töötab DesignSTEMi projektis välja biotundliku tätoveeringu õpiobjekti.

 

Milline on olnud sinu tee keemia õpetajahariduse doktorandiks, kes samas uurib ka draamat?

Lapsena ei tahtnud ma saada õpetajaks, vaid maailma päästa ja vähki ravida. Läksin sellepärast tehnikaülikooli loodusteadusi õppima. Tahtsin jätkata arstiteadusega, et hakata inimene inimese haaval vähki ravima. Õpingute ajal taipasin peagi, et lahendust ei too mitte üks inimene, vaid alati rühm inimesi, ning mu fookus liikus teaduselt ideede leidmisele ja arendamisele koostöös teistega. Loobusin oma maailmapäästmissoolost ja läksin üle haridusvaldkonda. Mulle sobis see suurepäraselt, sest Helsingi ülikooli keemia õpetajahariduse programmis on ühendatud teadurid, koolid, ettevõtted ja meedia eri projektides, mis käsitlevad jätkusuutlikku arengut. Draama õppimisega alustasin paar aastat tagasi täiskasvanute grupis koos üldhariduskooli õpetajatega, ka see on osa mu doktoriõpingutest Helsingi ülikoolis. Draamaõpetus julgustab mind katsetama kõikvõimalikke uusi ideid.

 

Keemiaõpe ja draamaõpe – mis neid seob?

Minu silmis seovad neid interaktsioon, uurimus ja loovus. Mõlema, draamaõppe ja keemiaõppe eesmärk pole ainult teadmiste edasiandmine, vaid inimese ettevalmistamine ühiskonnas osalemiseks. Näiteks väljendusoskus ja argumenteerimisoskus on ühiskonnas osalemiseks olulised. Seosed ei piirdu ainult haridusega. Keemia uurib loodust, ja loodus on ju ise dramaatiline: mõelge välgule, vulkaanile või plahvatusele. Fundamentaalsel tasandil ilmnevad seosed põhikontseptsioonides nagu liikumine, muutumine, energia, ruum, tasakaal, struktuur. Võime mõelda koolitunni ülesehitusest kui dramaturgiast, tunni eri voogudest ja rütmidest. Õpetaja on samas ka näitleja, kes suudab end väljendada, olla inimeste ees, nendega sideme luua ja sõnumit edasi anda. Usun, et teiste inimestega sideme loomine on sügav inimlik vajadus meis kõigis ja seda oskust saab arendada.

Oluline on luua koolis keskkond, mis seda soodustab. Näiteks käsitlen oma kursuse sissejuhatuses õpilastega teadlase stereotüüpi. Kõigepealt paneme kirja teadlast iseloomustavad märk­sõnad ja teod ning esitame need pantomiimina. Õpilased püüavad arvata, mida esitatakse. Näen, et teadlast käsitatakse staatilise, üksildase peamurdja ning kuklakratsijana. Kuid tegelikult teadlane ju teeb katseid, kirjutab teadustöid, teeb koostööd ettevõtetega jne. See ülesanne võimaldab arutleda teadlase stereotüübi üle ühiskonnas, samas aitab rühma liikmetel üksteisega tutvuda. On oluline, et uue kursuse alguses ei pea osalejad kohe kõnelema, vaid saab alustada keha liigutamisest, millestki väga lihtsast. See on oluline osa grupi moodustumise algfaasist.

 

Kas Soome õpetajahariduse raames õpetatakse ka õpilastega sideme loomise oskust?

Oleme sinnapoole teel. Kui ise keemia õpetajaks õppisin, ei pööratud sellele veel nii palju tähelepanu. Teadushariduses on ärgatud ja avastatud, et õppimisel on mängus ka emotsioonid. Õpetajad peaksid märkama nii enda kui õpilaste emotsioone ja oskama neile reageerida. Kui õpilast tabab tunni ajal näiteks paanikahoog, siis peaks õpetaja selle ära tundma ja suutma olukorda muuta, andma õpilasele rohkem ruumi või juhtima tähelepanu mujale. Minu doktoritöö eesmärk on toetada keemia- ja draamaõppe lõimimist, milles oluline osa on emotsioonidel, vaatenurga valikul ja teaduse olemusel. Sellist tüüpi uued interventsioonid on vajalikud, et muuta õpetamine kaasahaaravamaks ja meeldejäävamaks, unustamata ka hariduslikke eesmärke.

Näiteks mängisime siinsel STEAMi ja DesignSTEMi seminaril õpetajatega läbi Louis Pasteuri katse, kuidas mikroorganismid põhjustavad toidu riknemise, kus õpetajad ise kehastasid mikroorganisme. Teadusdraama pole teadusteater, kuigi vahel võib tulemuseks olla ka etendus. See on teema ühine uurimine, kus olulisim on õppimisprotsess ja dialoog.

 

Tõid DesignSTEMi projekti õppimise relevantsuse mõiste, kas sa selgitaksid seda?

Õppimine muutub õpilase jaoks oluliseks, kui õppimisel on õpilasele positiivne mõju kohe või tulevikus. Loodusteaduste relevantsuses eristatakse kolme tasandit: individuaalne, töö-/kutsealane ja ühiskondlik (Stuckey, Hofstein, Mamlok-Naaman, Eilks 2013).*

Individuaalne relevantsus tähendab õpilase uudishimust ja huvidest lähtumist, igapäevaeluks vajalike oskuste saamist, intellektuaalsete võimete arendamist. Töö-/kutsealane relevantsus õpitava seostamist võimaliku tulevase eriala või ameti valikuga, ettevalmistust edasiseks akadeemiliseks või kutseõppeks. Ühiskondlik relevantsus tähendab õpilaste ettevalmistust vastutustundlikuks osalemiseks ühiskonnas, oskust mõista teaduse ja ühiskonna vastastikust sõltumist ja koostoimet, oskust panustada ühiskonna jätkusuutlikku arengusse.

 

Millise teadmise peaks kooli keemiaõpetus tänapäeval andma õpilasele kui kodanikule ja tarbijale?

Kodanikena peame oskama olla kriitilised antiintellektuaalse retoorika suhtes poliitikas ja otsuste tegemisel. See tähendab, et peame oskama nõuda tõendeid argumentide toeks ja ka seda, et suudame ise fakte kontrollida. Me ei pea meeles pidama või mõistma keemiast kõike, kuid me peame teadma põhimõisteid, et leida infot usaldusväärseist allikaist. Keemia õpetamisel saab ja peab arendama faktide kontrollimise oskust. Tarbijatena muutub meie elu lihtsamaks, kui mõistame algtasemel keemiat (koos terve mõistusega). Näiteks, kui mõistad lahustuvust, happeid ja aluseid, ei pea ostma poest eri tooteid, vaid leiad vajalikud ained sageli oma kodust.

Kosmeetikatoodete reklaamid lubavad teaduslikult tõestatud tulemusi, mis aga (kui korra süveneda) pole ühestki otsast teaduslikud. Need keemia ühiskondliku relevantsuse aspektid tähendavad teaduslikku kirjaoskust, mida läheb igal õpilasel vaja.

 

 

Palun räägi lõpetuseks lähemalt õpistsenaariumist, mida Design­STEMi projektis lood.

Õpistsenaarium on alles töös. Õpilase ülesanne on biotundliku tätoveeringu kujundamine, millega inimese tervise­seisundit jälgida. Tätoveerimine on juba mõnda aega noorte seas taas popp ning peaks äratama õpilastes huvi. Õpilased katsetavad šampinjonil erinevaid tinte ning saavad teada, miks tätoveering on püsiv. Järgmiseks õpivad nad andmete visualiseerimise ja graafilise disaini põhimõtteid ning otsivad vastuseid küsimustele, millist infot kaasata ja millist välja jätta, mida arvestada värvide valikul ja märgi (ikooni) kujundamisel. Õpilane saab õpiobjekti sisse ehitatud tätosimulaatorisse üles laadida foto oma nahast, tätoveeringu visandi ja hinnata, mida muuta ning parandada. Arutleda saab tätoveeringute stiili üle, nt kuidas ühendada funktsionaalsus ja personaalne stiil. Viimase puhul saab õpilane katsetada oma visandi kohandamist, näiteks Hollywoodi märulifilmide staari Vin Dieseli stiiliga. Lõpetuseks saavad õpilased arutleda ka selle üle, mis vahe on biotundlikel tätoveeringutel ja terviseseisundit jälgivatel käevõrudel ning tätoveeringutega seonduvate eetiliste küsimuste üle. Õpistsenaariumis on lõimitud bioloogia, keemia, meditsiin, graafiline disain, andmete visualiseerimine ning kaasav disain, seega ongi tegu LTT ja disaini lõimitud õppematerjaliga, mida saab kasutada disaini kutse- ja rakenduskõrgkoolides ning gümnaasiumites.

 

Merit Karise on DesignSTEMi projektijuht.

 

* Marc Stuckey, Avi Hofstein, Rachel Mamlok-Naaman & Ingo Eilks, The meaning of ‘relevance’ in science education and its implications for the science curriculum. –Studies in Science Education 2013, Volume 49, Issue 1.